Arst: küllastunud rasva söömine ei ole südamehaiguste põhjustaja
Kuidas me jõudsime sinnamaale, et hülgasime toidu, mis hoidis meie aju tervena ja meid ennast energilisena kogu pika aktiivse elu jooksul? Tunnustatud neuroloog David Perlmutter näitab raamatus „Jahupea“, kuidas sattusid põlu alla liha, piim, munad, või ja juust ning algas hirmutamine kolesterooliga.
Kui olete püüdnud oma toitumises järgida teadlaste õpetusi, siis olete mingil perioodil oma elus söönud margariini rohkem kui võid, ja olete tundnud, et olete liiale läinud pärast taldrikutäie punase liha, munade ja juustu hävitamist.
Ma ei süüdista teid nende valikute pärast. Me kuulume kõik samasse ühiskonda ja ootame, et „eksperdid” meile ütleksid, mis mõjub meile hästi ja mis hoopis halvasti. Me oleme mõne viimase põlvkonna vältel läbi elanud ajaloolisi sündmusi inimese tervise mõistmise alal, sealhulgas on tehtud ülitähtsaid avastusi selle kohta, mis teeb meid haigeks ja haigustele vastuvõtlikuks. Õigupoolest märgib 20. sajand tohutut muutust meie eluviisis tänu tehnoloogia ja meditsiini arengule. Vaid mõnekümne aasta jooksul muutusid laialdaselt kättesaadavaks antibiootikumid, vaktsiinid ja terviseteenused. Kadusid või saadi kontrolli alla tavalised lapseea haigused, mis omal ajal keskmist eluiga tunduvalt lühendasid. Rohkem inimesi kolis linnadesse ja jättis selja taha agraarse elulaadi. Oleme nüüd haritumad, paremini informeeritud ning elukogenumad. Kuid mõneski mõttes muutusime inimesteks, keda on lihtsam manipuleerida ja petta teabega, mis ei ole veel täielikult lahti mõtestatud ega tõendatud. Te ehk ei mäleta aega, kui arstid kiitsid näiteks sigarettide suitsetamist, kuid samalaadset teadmatust on vähem ilmsel kujul esinenud ka toitumise maailmas. Ja kahjuks kestab see tänaseni.
1900. aastatel tarbis keskmine linnakodanik umbes 2900 kalorit päevas, kusjuures 40% sellest tuli võrdseis osades küllastunud ja küllastumata rasvadest. (Oma talus elavad ja töötavad maapered tarbisid tõenäoliselt rohkem kaloreid.) Nende toit koosnes võist, munadest, lihast, teraviljast, hooajalistest puuviljadest ja köögiviljadest. Vähesed ameeriklased olid ülekaalulised ja kolm peamist surmapõhjust olid kopsupõletik, tuberkuloos ning kõhulahtisus ja peensoolepõletik.
Umbes kahekümnenda sajandi alguses hakkas ka Ameerika Ühendriikide põllumajandusministeerium jälgima toitumistrende ja märkas, et ameeriklased hakkasid toiduks tarbima teistsuguseid rasvu. Või asemel hakati kasutama taimeõli, mis ajendas toiduainetööstust kasutama hüdrogeenimist – taimeõli muudeti tahkeks, et see sarnaneks võile. 1950. aastaks sõime aastas umbes 4,5 kg võid ja ligi 5 kilo taimeõli senise 8 kilo või ja pisut rohkem kui kilo taimeõli asemel. Ka margariin hõivas meie toidusedelis järjest enam ruumi – sajandivahetusel söödi aastas inimese kohta alla kilo margariini, kuid sajandi keskpaigas juba 3,5 kilo.
Kuigi nn lipiidide hüpotees pärineb üheksateistkümnenda sajandi keskpaigast, ei hakanud teadlased rasvarohket dieeti seostama „rasvast ummistunud” arteritega enne kahekümnenda sajandi keskpaika, kui südame isheemiatõvest tingitud surmajuhtude arv kasvama hakkas. Vastavalt hüpoteesile tõstab küllastunud loomne rasv vere kolesteroolitaset, mistõttu kolesterool ja muud rasvad ladestuvad naastudena arterites. Selle teooria tõestuseks tõi rahva tervise uurija Minnesota ülikoolist Ancel Keys välja peaaegu sirgjoonelise sõltuvuse toidus leiduvast rasvast saadud kalorite ja südamehaigusest tingitud surmajuhtude arvu vahel seitsmes riigis. (Ta oli jätnud välja need riigid, mis ei sobinud tema graafikuga, kaasa arvatud need, kus söödi palju rasvu, kuid südamehaigusi oli vähe, ja need, kus rahvastiku rasvatarbimine oli väike, kuid surmaga lõppenud südameinfarkte oli palju.) Jaapanlastel, kes saavad toidu rasvast vaid 10% kaloritest, oli suremus südame isheemiatõppe madalaim – vähem kui üks tuhandest. USA-s aga oli see üks kõrgemaid – seitse inimest tuhandest – ning USA-s saadi 40% kaloritest rasvadest. Esmapilgul tundub, et neist arvudest võib järeldada, et rasv on paha ja põhjustab südamehaigusi. Teadlased ei osanud tollal aimatagi, et neis numbrites ei peitu kogu tõde.
Taoline ekslik mõtlemine jäi aga püsima ning mõne järgneva aastakümne vältel otsiti selle kinnituseks uusi tõendeid, seda ka Framinghami südameuuringuga, milles leiti, et inimestel, kellel on suurem vere kolesteroolisisaldus, esineb suurema tõenäosusega südame isheemiatõbe ning on suurem risk sellesse surra. 1956. aastal alustas Ameerika südameühing „mõistliku toitumise” kampaaniat, kus kutsuti üles võid, searasva, mune ja loomaliha asendama margariini, maisiõli, kana ja hommikusöögihelvestega. 1970. aastateks oli lipiidide hüpotees kindlalt kanda kinnitanud. Selle hüpoteesi keskmes oli kõigutamatu väide, et südame isheemiatõbe põhjustab kolesterool.
See motiveeris loomulikult valitsust midagi ette võtma ning tulemuseks oli 1977. aastal senati toitumise ja rahvastiku vajaduste erikomitee väljaantud „Ameerika ühendriikide toitumisalased eesmärgid”. Nagu võite arvatagi, oli eesmärgiks toidu väiksem rasvasisaldus ning kolesteroolirikaste toiduainete vältimine. „Artereid ummistavaid” küllastunud rasvu peeti eriti ohtlikeks. Põlu alla sattusid liha, piim, munad, või, juust ja troopilised õlid nagu kookos- ja palmiõli. See vaatenurk sillutas ühtlasi teed ravimitööstusele miljardeid dollareid sissetoovate lipiiditaset langetavate ravimite äri jaoks. Samal ajal hakkasid tervisenõustajad soovitama, et inimesed asendaksid need halvaks tunnistatud rasvad süsivesikutega ja töödeldud polüküllastumata taimeõlidega, sealhulgas soja-, maisi-, puuvillaseemne-, rapsi-, maapähkli-, safloori- ja päevalilleõliga. 1980. aastatel järgisid eeskuju kiirtoidurestoranid, milles praadimisel kasutatud loomarasv ja palmiõli vahetati osaliselt hüdrogeenitud taimeõli (transrasva) vastu. Kuigi USA põllumajandusministeerium (USDA) on oma toitumisjuhistes vahepeal püramiidi taldriku vastu vahetanud, levitab ta ikka veel ideed, et „rasv on halb” ja „süsivesikud on head”. Õigupoolest ei räägi uus kontseptsioon „Minu taldrik” rasvadest üldse, nii et tarbija peab mõistatama, kuidas ja millised rasvad sobituvad tervislikku toitumisse.
Washingtoni ülikooli südamekirurg ja kirurgiaprofessor Donald W. Miller väljendas seda suurepäraselt oma 2010. aasta essees „Süsivesikuvaese ja küllastunud rasvade rohke dieedi kasu tervisele”19: „60 aastat kestnud rasvavaese ja süsivesikurohke dieedi aeg saab läbi. See juhtub, kui toidus leiduvate liigsete süsivesikute tervistkahjustav mõju laiemalt teadvustatakse ning küllastunud rasvade kasu tervisele hindama hakatakse.” Lipiidide hüpotees on südame-veresoonkonna ringkondades püsinud aastakümneid, hoolimata faktist, et teooriale vasturääkivaid uurimusi on rohkem kui toetavaid. Viimase 30 aasta jooksul ei ole avaldatud ühtegi uurimust, mis oleks ühemõtteliselt kinnitanud, et vereseerumi kolesteroolisisalduse langetamine „vähese rasva- ja kolesteroolisisaldusega toitude” söömisega ennetaks infarkte või surmajuhtusid või vähendaks nende arvu. Dr Milleri sõnul ei toeta kogu maailma rahvastiku uurimused lipiidide hüpoteesi. Juba 1968. aastal avaldati uurimus, milles rasvavaest toitu ei peetud kaugeltki ideaalseks. Sel aastal uuriti rahvusvahelise ateroskleroosiprojekti raames 22 000 neljateistkümnest rahvusest inimese laipa ja leiti, et polnud vahet, kas inimesed olid söönud suures koguses rasvaseid lihatooteid või olnud pigem taimsel toidul – naastud arterites olid levinud kogu maailmas nii neil rahvastel, kellel esines palju südamehaigusi, kui ka neil, kellel oli südamehaigusi vähe või peaaegu üldse mitte.20
Mis tähendab, et arteriseinte paksenemine võib olla lihtsalt vananemisega vältimatult seotud protsess, mis ei seostu ilmtingimata südamehaigustega. Küllastunud rasva söömine ei ole südamehaiguste põhjustaja.
David Perlmutter „JAHUPEA. ÜLLATAV TÕDE AJU "VAIKSETE HÄVITAJATE" NISU, SÜSIVESIKUTE JA SUHKRU KOHTA“, kirjastus Varrak 2015
Autorist
Meditsiinidoktor David Perlmutter on praktiseeriv neuroloog ja Ameerika toitumisteaduste kolledži liige. Tema kirjutisi on ilmunud paljudes meditsiiniväljaannetes ning ta peab loenguid mitmel pool maailmas. Dr Perlmutter osaleb muu hulgas telesaate „Doktor Oz” meditsiininõukogu töös.
„Jahupea…” on avaldatud kahekümne kuues keeles ja see on püsinud mitu aastat New York Timesi raamatuedetabelis.
