Kuidas lasteaiaõpetaja poisile kummikuid jalga pani ja jälle ära võttis
Naine sikutas kuidas jaksas ja ka poiss lükkas jalga ikka sügavamale.
Millegipärast edenes see töö raskelt.
Lõpuks, kui nad ühise jõupingutuse tulemusena ka teise kummiku said jalga tiritud, nentis poiss oma kummikutes jalgu vaadates: "Need on vales jalas!"
Õpetaja vaatas, et poisil oli õigus. Vaikselt oma tähelepanematust sajatades kiskus lasteaiaõpetaja poisil kummikud jalast ja hakkas neid uuesti õigesse jalga toppima.
Kui kummikud taas ühise pingutuse tulemusena jalga saadi, oli õpetajal juba pea märg.
Siis aga taipas poiss öelda: "Need ei olegi minu kummikud!"
Õpetajal tulid nutt ja naer korraga peale.
Ta ei jäänud pikalt mõtlema, vaid tõmbas mõlemad kummikud kiiresti taas jalast ja küsis poisilt:
"Miks sa seda kohe ei öelnud?"
"Ma ei tea. Need on minu venna kummikud ja emme ütles, et ma pean täna need jalga panema," vastas poiss.
Õpetaja lasi kuuldavale tüüpilise eesti ema ohke ja hakkas kummikuid uuesti jalga vedama, ise juba kergelt hingeldades.
Lõpuks ometi oli kõik valmis ja poiss tõusis püsti, et hakata õue minema.
„Aga kus su kindad on?" küsis õpetaja nõutult.
"Kindad ma panin kummikute sisse, et need ära ei kaoks..."