Eneseleidmise lugu: olin elanud elu, mida teised minult ootasid, mitte elu, mida oleksin ise tahtnud elada
Austraallanna Bronnie Ware hooldas aastaid vanureid ja pani tähele, et paljud inimesed kahetsevad enne surma samu asju. Nende tähelepanekute põhjal kirjutas ta raamatu „5 levinumat surmaeelset kahetust“. Enne oma kutsumuse leidmist tegi Bronnie karjääri panganduses, sest sugulased ja ühiskond ootasid seda temalt. Võttis aastaid, enne kui ta julges hakata elama enda, mitte teiste elu.
Esimesed aastad pärast kooli lõpetamist olid lõbusad. Ümberringi oli palju praktikante ja eelkõige oli töö midagi sotsiaalset. Kõik praktikandid olid 17–18-aastased. Nii et töö oli tegelikult lihtsalt sõpradega kohtumine, lobisemine ja nädalalõpuks raha teenimise võimalus. Töö ise oli minu jaoks alguses väga lihtne, ja nii olekski ehk jäänud, kui oleksin südamega asja juures olnud. Aga seda ei juhtunudki. Möödus viis aastat, olin korraga muutunud rahutuks ja hakanud elu mõtet otsima. Ometi jätkasin veel kümme aastat sellega, mida minult oodati, kuigi teadsin kogu aeg, et kuskil oli ootamas midagi muud. Kuid mul polnud julgust seda otsida.
Kõige rohkem hoidis mind töö juures naeruväärne hirm, et harjunud rööbastelt maha astununa tuleb mul silmitsi seista mõne pereliikmega, kes ootab minult tavapärast käitumist.
Elasin enda nahas, kuid kellegi teise elu, ja see ei saanudki kunagi sobima hakata. Siiski jätkasin. Vahetasin pangas pidevalt ameteid, kostüüme ja asukohta. Tulemuseks oli see, et avastasin end karjääriredelil jõudsalt tõusmas tänu sellele, et olin enamikus pankades töötanud ja pidanud rohkem ameteid, kui see minu vanuse kohta olnuks normaalne. Olin vaikimisi edukas.
Jätkasin äärmiselt õnnetuna. Pühendasin töönädala tööstusharule, mis ei andnud mu hingele mitte midagi. Panganduses töötab palju inimesi, kes oma tööd armastavad ja mul on nende üle hea meel. Pangandus vajab selliseid inimesi.
Tänapäeval on võimalusi töötada valdkonnas, kus sa annad kogukonnale midagi tagasi ja liigud õilsatel radadel. Kuid mina olin elanud elu, mida teised minult ootasid, mitte elu, mida oleksin ise tahtnud elada.
Kuna ma ei tahtnud ühelegi pereliikmele pettumust valmistada ja üritasin hambad ristis nende ootustele jätkuvalt vastata, siis lootsin, et „õiget tööd” tehes suudan nad vähemalt ühes valdkonnas oma turjalt maha raputada. Mind hoidis lõksus hirm ja võimalik valu, mille oleks tekitanud veelgi suurem hukkamõist, kui olin seni pidanud taluma.
Pole kunagi kerge olla must lammas, ükskõik millises perekonnas. Peredünaamikas on mustadel lammastel mitmesuguseid rolle. Kerge pole see üldiselt mitte kunagi. Kui mõned peaosalised ammutavad oma jõu teiste jõudu vähendades, siis on see keeruline olukord. Hooldajana olen kokku puutunud väga paljude perekondadega ning näinud paratamatult, et sellised pered, kus mingilgi tasandil konfl ikte poleks, on pigem haruldased. Igal perel on teatav oma õppetund. Minugi pere polnud erand, kuid ega selle mõistmine omal ajal minu valu just leevendanud.
Minu üle naljaheitmine oli olnud perekonnasport nii kaua kui mäletan. Olin ujuja keset ratsutajaid, taimetoitlane lambafarmist, rändur ennast paika seadnute keskel ja nii edasi, ja nii edasi. Tihti öeldi asju naljaga pooleks ja ütleja ei pruukinud arugi saada, kuidas sõnad mulle haiget tegid. Kuid naljadel on kombeks ammenduda, kui neid aastast aastasse üha uuesti kuuled. Mõnikord aga, tegelikult liiga sageli, öeldi asju teadlikult, lausa õelalt. Isegi kui sul on tuhande inimese jõud, väsid sa aastate jooksul ikka. Eriti kui sul on pea võimatu meenutada mõndagi perioodi elust, mil sind ei naeruvääristatud, sinu peale ei karjutud, või sulle ei öeldud, et oled lootusetu.
Järelikult ei olnud ma peredünaamikast liiga suures vaimustuses. Nii et kõige lihtsam viis tollal asjadega toimetulemiseks oli elada sellist elu, nagu minult oodati. Lõpuks hakkasin aga ikkagi pereliikmetest eemale hoidma ega pühendanud neid oma asjadesse. See oli minu toimetulekumehhanism.
Tegelikult ei mõisteta kunstnikke sageli terves maailmas ja mina olin kunstnik, kuigi polnud sellest siis veel aru saanud.
Teadsin vaid seda, et kindlustustoodete pakkumine inimestele selleks, et nad oma kukrut kergendaksid, polnud minu jaoks. Osakonna kuulõpu numbritel polnud minu jaoks mitte mingit tähtsust. Ma ei hoolinud muust kui klientide sõbralikust ja soojast teenindamisest, mida tegin väga hästi.
Kuid sellest ei piisanud muutuvale pangandusele. Tähtis oli müüa, müüa, müüa. Öeldakse, et valu vältimiseks teeb inimene rohkem kui naudingu saamiseks. Seega, kui valu muutub juba liiga suureks, siis leiame endas julgust midagi muuta. Minu jaoks saabus pöördepunkt siis, kui valu oli hakanud minus juba mädanema.
Kui olin ühe järjekordse „hea töö” sinnapaika jätnud ja plaanisin saarele elama minna, valitses ümberringi hämmastus: „Miks ta seda tegi? Kuhu ta seekord läheb?” Kuid vaatamata sellele mõtlesin mina erutunult: „Ma lähen saarele elama!”
Mida aeg edasi, seda õnnelikum olin. Saarel elades kuulus minu elu mulle ja see oli hea elu. Jätkasin suhtlemist ainult oma kalli emaga, kes oli mu kindlus ja hindamatu sõber. Saarel elatud aastate jooksul sain esimese maitse suhu mediteerimisest.
Hiljem leidsin raja, mis annab mulle võimaluse ühendust saada mu enda headusega sellisel moel, nagu ei miski iial varem. Seda rada mööda käies hakkasin mõistma ja oma nahal tundma kaastunnet. See on nii ilus ja võimas jõud.
Valu, mida olin teistelt vastu võtnud, väljendas halvastiütlejate endi kannatusi, mida nad mulle projitseerisid. Õnnelikud inimesed ei kohtle teisi sel moel. Nad ei arvusta neid, kes elavad elu enda äranägemise järgi. Kui üldse midagi, siis suhtuvad õnnelikud inimesed sellesse austusega. Mõistsin, et pean end lahti rebima eelnevatelt põlvedelt minu põlvkonnale edasi kantud valust. Mul oli see võimalus. Ma ei kavatsenud mitte kunagi hakata kedagi enda tahtele allutama ja mul puudus selleks ka igasugune tahtmine. Inimesed muutuvad siis, kui nad seda soovivad ja selleks valmis on.
Nii vabastav oli vaadata elu kaastundlike silmadega ja leppida sellega, et mõistvad või armastavad suhted, mille järele kunagi nii väga janunesin, ei pruugi kunagi tõeks saada. See teadmine muutis mu elu väga mitmel tasandil. Teadsin, millist valu teeb mu enda tervenemine ja leppisin sellega, et igaühel pole sugugi julgust minevikuga silmitsi olla, vähemalt mitte seni, kuni selle talumine muutub väljakannatamatuks.
Mingil määral püsis vana peredünaamika ikka edasi, aga mida aasta edasi, seda vähem lasin ennast sellest häirida. Selleks oli vaja jõudu ja aega, kuid vähemalt nüüd sain aru, et asi ei olnud minus, vaid ütlejas, kes üritas süstida minusse oma kriitilist meelt või arvustavat hoiakut.
Üks budistlik lugu jutustab mehest, kes läks vihaselt karjudes Buddha juurde. Buddha aga jäi täiesti häirimatuks. Kui teised hiljem Buddhalt küsisid, kuidas ta suutis nii rahulikuks jääda, vastas Buddha küsimusega: „Kui keegi sulle midagi kingib, aga sa otsustad kingitust mitte vastu võtta, siis kellele see kingitus lõpuks kuulub?” Muidugi jääb see kinkijale.
Nii juhtus ka sõnadega, mis ülekohtuselt minu suunas lennutati. Ma ei võtnud neid enam südamesse, vaid tundsin selle asemel kaastunnet. Lõppude lõpuks ei pärinenud need sõnad ju õnnelikust allikast.
Kõige tähtsam asi, mida olen elus õppinud, kõige-kõige tähtsam on see, et kaastunne saab alguse kaastundest enda vastu. Kaastunne teiste vastu võimaldas mulle tervenemise alguse ja jätkumise. Kui vanad käitumismustrid hakkasid jälle võimutsema, siis aitas kaastunne mul asju justkui eemalt vaadata. Suutsin tunda ära kannatuse ja mõista, et mina ei puutunud üldse asjasse. See oli kellegi teise enda valu, mis pinnale kerkis ja väljapääsu otsis. Kõik see ei käinud muidugi ainult peresuhete, vaid kõigi oluliste isiklike, avalike ja tööalaste suhete kohta. Me kõik kannatame mingil ajal. Meis kõigis on valu, kõigis. Kuid enda vastu kaastunde õppimine oli palju raskem kui oskasin tol ajal arvata. Selleks kulus aastaid. Me kõik oleme enda vastu nii ebaõiglaselt karmid. Minu jaoks oli tohutult raske õppida jagama endale armastavat lahkust ja teadvustada, et ka mina olin kõvasti kannatanud. See oli nii raske, et näis peaaegu raskem kui kuulata enda kohta ebaõiglaseid, kuid samas nii tuttavaid märkusi ja neid südamesse võtta. Õelad sõnad ei teinud loomulikult õnnelikuks, kuid uskumatult palju raskem oli õppida, kuidas olla enda vastu lahke ja kaastundlik. See oli protsess, millega pidin millega pidin alles hakkama harjuma. Ent sellega oli vähemalt tehtud algus tervenemisele.
Tänu uuele teadlikule enesearmastusele, eneseaustusele ja kaastundele kaotas vana peredünaamika oma jõu. Leidsin endas jõudu vastu rääkida ja ennast kuuldavaks teha, selle asemel et jälle tagasi tõmbuda. Muidugi väljendasin ma oma valu ja alati ei sattunud adressaatideks õiged inimesed. Me kõik tõlgendame meiega toimuvat omamoodi. Nii oli ka minuga, kes ma oma kannatustest rääkisin ja neid endast välja lasin. Aastakümnete pikkuse mustri murdmine nõudis palju söakust. Aga valu tegi mind südiks ja mul polnud enam mitte midagi kaotada. Ma lihtsalt ei suutnud endas enam kauem vaikset valu kanda.
Lõppude lõpuks toitis meie kõigi valu igatsus olla armastatud, tunnustatud ja mõistetud. Kaastunne oli ainus tee, mis viis edasi – kaastunne ja kannatlikkus. Vaatamata kõigele eksisteeris meie pere liikmete vahel oma varjatud moel ikkagi armastus.
Tundus nagu oleksin ujunud ühes ja samas jões ikka uuesti ja uuesti ning iga kord põrganud vastu suurt kivi, mis edasise tee ära lõikab. Kivi oli alati seal. Aga ühel päeval mõistsin, et see kivi võibki alatiseks sinna jääda. Selle asemel et ühe ja sama kiviga, ühe ja sama takistusega iga kord vastamisi sattuda, tuli valida viis, kuidas ujuda teistmoodi, nii et liiguksin edasi vabalt ja loomulikult. Ma ei pidanud ikka ja jälle hakkama saama takistusega, mis pidurdas mu loomulikku kulgemist ning põhjustas iga kord blokeeringuid ja valu.
Oli aeg midagi teisiti teha. Oli aeg leida teine viis, võtta sõna ja öelda „aitab”. Ma polnud valmis samu mustreid enam välja kannatama. Isegi kui jäin oma teele üksikumana, leidsin vähemalt rahu. Kivi vastu põrkamine rahu igatahes ei pakkunud.
Pärast seda kui olin enda eest välja astunud, hakkasin sisemiselt muutuma. Muutusin tugevamaks, hakkasin ennast austama ja end selgemini väljendama. Mõned värsked ja terved seemned olid lõpuks ometi maha külvatud. Ma ei teadnud siis veel, kuidas nende eest hoolitseda, kuid vähemalt olid seemned mulda saanud. Oli aeg hakata elama sellise inimesena, nagu tahtsin olla. Üks sammuke korraga.
-----------------------------------
Kui Bronnie juba hooldajana töötas, küsis mõni hetk enne surma üks hoolealune Grace kurnatusega võideldes: „Bronnie, kas mäletad, mida sa lubasid?”
Bronnie noogutas ja nuttis.
„Ela oma südame järgi. Ära kunagi muretse, mida teised ütlevad.”
Grace´i öeldu ongi raamatus toodutest kõige levinum kahetsus.
Aga siin siis viis levinumat kahetsust.
Oleksin pidanud julgema elada südame, mitte teiste soovide järgi.
Oleksin pidanud vähem töötama.
Oleksin pidanud julgema oma tundeid väljendada.
Oleksin pidanud sõpradega sidet hoidma.
Oleksin pidanud lubama endale rohkem õnne.
Bronnie Ware "5 levinumat surmaeelset kahetsust", kirjastus Pilgrim
