Arst: on müüt, et me saame elada kauem ja tervemana, kui langetame vere kolesteroolisisaldust
Miski ei saa olla kaugemal tõest kui müüt, et me saame elada kauem ja tervemana juhul, kui langetame vere kolesteroolisisaldust,“ kirjutas neuroloog David Perlmutter raamatus „Jahupea“.
Hiljuti prestiižses meditsiiniajakirjas Lancet avaldatud aruandes uurisid Hollandi teadlased 724 eakat inimest keskmise vanusega 89 aastat ja jälgisid neid kümne aasta vältel. Nende tulemused on tõesti hämmastavad. Uurimistöö perioodil suri 642 osalist. Üldkolesterooli näitaja suurenemisele iga 39 ühiku (39 mg/dl = 1 mmol/l ) võrra vastas suremusriski vähenemine 15%. Vere kõrge ja madala kolesteroolisisaldusega gruppide võrdlemisel ei täheldatud mitte mingit südamehaigusse suremise riski erinevust, mis on uskumatu, kui võtta arvesse, kui paljud eakad inimesed võtavad tugevaid ravimeid kolesteroolitaseme langetamiseks. Muud eakate inimeste tavalisemad surmapõhjused olid samas aga väga tugevasti seotud madalama kolesteroolitasemega. Autorite sõnul: „Suremus vähki ja nakkushaigustesse oli märgatavalt väiksem kõrgema kolesteroolisisaldusega patsientide grupis kui muudes gruppides, mis laias laastus seletab ka üldist madalamat suremust selles grupis.” Teiste sõnadega, kõrgema kolesteroolitasemega inimeste tõenäosus surra vähki või nakkushaigustesse – peamised surmapõhjused eakatel inimestel – on väiksem kui madala kolesteroolitasemega inimestel. Kui te võrdlete madalaima ja kõrgeima kolesteroolitasemega gruppe, näete, et risk surra selle uuringu perioodil oli tegelikult koguni 48% väiksem neil, kelle vere kolesteroolisisaldus oli kõrgeim. Kõrge kolesteroolitase võib kaasa aidata pika eluea saavutamisele.
Võib-olla üks erakordsemaid uurimusi, milles on käsitletud kolesterooli positiivset mõju kogu närvisüsteemile, on 2008. aastal ajakirjas Neurology avaldatud artikkel, kus kirjeldatakse kõrget kolesteroolitaset kui kaitsvat tegurit amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS, ka Lou Gehrigi tõbi) vastu. ALS-ile ei ole teada mingit põhjusest lähtuvat ravi. See on laastav haigus, millega ma oma arstitöös iga päev kokku puutun. ALS on krooniline degeneratiivne motoneuronite haigus, mille ilmnemisest surmani läheb kaks kuni viis aastat. FDA (USA toidu- ja ravimiamet) on heaks kiitnud ühe ravimi – Riluteki, mis võib parimal juhul elu umbes kolme kuu võrra pikendada. Kuid see on väga kallis ja väga kahjulik maksale, mistõttu enamik patsiente keeldub sellest. Prantsuse teadlased aga näitasid selles artiklis, et tunduvalt kõrgema kolesteroolitasemega patsiendid pidasid vastu umbes aastajagu kauem kui normaalse kolesteroolitasemega patsiendid. Autorite sõnul: „Hüperlipideemia (vere kõrge kolesteroolisisaldus) on tähtis tegur, mida tuleb arvesse võtta amüotroofilist lateraalskleroosi põdeva patsiendi oodatava elulemuse prognoosimisel. See avastus näitab, kui tähtis on haiguse arengu peatamiseks rakendada toitumisalast strateegiat ja seda tuleb arvestada, kui patsiente ravitakse lipiidide taset langetavate ravimitega.”
„Kuid oodake, see pole veel kõik!” nagu öeldakse reklaamides. Me ei saa piirata juttu rasvast ainult aju tervisest rääkimisega. Teaduslikus kirjanduses on köidete kaupa materjali rasva ja südamehaiguste kohta, kuid mitte selles kontekstis, mida teie vahest silmas peate. 2010. aastal avaldas American Journal of Clinical Nutrition hämmastava loo, mis paljastas rasvade, eriti küllastunud rasvade ja südamehaiguste kohta käivate linnalegendide varjus oleva tõe. Uurimistöös anti tagasivaateline hinnang 21 varasemale meditsiinilisele artiklile, milles käsitleti rohkem kui 34 000 uurimisalust, keda oli jälgitud viiest kuni kahekümne kolme aastani. Selles jõuti järeldusele, et „küllastunud rasvade tarbimine ei ole seotud südame isheemiatõve, infarkti ega südame-veresoonkonna haigustega.” Kui gruppi, milles küllastunud rasvade tarbimine oli madalaim, võrreldi grupiga, milles see oli kõrgeim, siis leiti, et enim rasvu tarbinute grupis oli risk haigestuda südame isheemiatõppe tegelikult 19% madalam. Autorid väitsid ka järgmist: „Meie tulemused näitasid, et artiklite avaldamises võib täheldada selektiivsust: meelsamini avaldatakse artikleid, milles on leitud tugevaid seoseid.” Autorid viitavad siin asjaolule, et uurimistöid, mille järeldused langevad kokku üldise arusaamaga (et rasv põhjustab südamehaigusi), rääkimata sellest, et need on meelepärasemad farmaatsiatööstusele, avaldati suurema tõenäosusega. Tõde seisneb tegelikult selles, et küllastunud rasvade söömine teeb meile head. Michael Gurri, „Lipid Biochemistry: An Introduction” („Sissejuhatus lipiidide biokeemiasse”) autori sõnul: „Mis ka ei oleks südame isheemiatõve põhjus, küllastunud rasvade tarbimine selle peamine põhjus igatahes ei ole.”
Järgmises ülevaates, mis ilmus ajakirjas American Journal of Clinical Nutrition, on kogu maailma selle ala juhtivate teadlaste komisjon selgelt välja öelnud: „Praeguseks ei ole tuvastatud selget seost küllastunud rasvade tarbimise ja nende tulemuste [rasvumine, südame-veresoonkonna haigused, vähi ja osteoporoosi laialdane levik] vahel.” Komisjon lisas, et uurida tuleks „rasvumisest ja vähesest füüsilisest aktiivsusest tingitud insuliiniresistentsuse ning tarbitavate süsivesikute kvaliteedi ja koguste bioloogilisi koosmõjusid.”
David Perlmutter „JAHUPEA. ÜLLATAV TÕDE AJU "VAIKSETE HÄVITAJATE" NISU, SÜSIVESIKUTE JA SUHKRU KOHTA“, kirjastus Varrak 2015
