Lood nendest, kes ilma suusamaratonideta ei saa
Üks neist paljudest, kes korraliku lume saabudes suusad alla paneb ja Harku parkmetsa tuiskab, on regionaalhaigla sisehaiguste kliiniku juhataja, nefroloog Merike Luman. Oma esimese Tartu maratoni sõitis dr Luman läbi 1982. aastal. Pärast seda on neid enese proovilepanekuid veel ette tulnud ja viimati ületas armastatud arst Tartu maratoni finišijoone 2012. aastal. Suusa- ja maratonipisiku on külge saanud ka dr Lumani pojad.
Sama pisikuga on nakatunud ka dr Lumani kolleeg regionaalhaiglas, dr Asta Auerbach. „Asta on minust kordi rohkem Tartu maratoni läbi sõitnud ja suuskadele on ta juba pannud ka oma lapselapsed,” ütleb dr Luman. Ühes on aga dr Luman veendunud − selleks, et maratoni sõita, pole vaja viimase peal varustust ja udupeent suusakostüümi. Oluline on suusatamist nautida ja see hakkamasaamise tunne mis tahes suusamaratoni finišis on ikka nii mõnus.
Sama arusaama jagavad ka selle loo teised kangelased Avo Kirsipuu ja Indrek Mustimets.
I LUGU
Maraton peaaegu igas maailma nurgas
Avo Kirsipuu on sõitnud maratoni Teravmägedel, kus suusatajaid turvatakse jääkarude eest. Samuti on ta läbi teinud täiskuuöise maratoni Itaalias, kus lisaks Kuule jagavad valgust pealamp ja üksikud põlevad puupakud. Eelmise aasta pärliks osutus aga Baikali järve maraton, kus sõideti härmatisega kaetud umbes meetripaksusel jääl.
34 aasta jooksul on mees osalenud 163 maratonil-suusasõidul, sealjuures 88-l erineval. „Aega ja kohta ma taga ei aja, kuid pingutan ikka,” märgib mees tagasihoidlikult. Tema eesmärk ongi sõita läbi võimalikult palju erinevaid maratone. Neid on tõepoolest uhke nimekiri ning Avo sõbrad on veendunud, et pole teist eestlast, kes oleks nii palju erinevaid maratone läbi sõitnud.
Siiski leidub ka erand. „Tartu maraton on see, millest ma loobuda ei taha. Seni on neid kirjas 22. Teisi sõidan vastavalt võimalusele,” räägib Avo.
Mitme passi omanik
Oma esimese maratoni Keilast Tallinna (25 km) sõitis Avo läbi 1981. aastal 13-aastaselt. Järgmisel aastal sõitis ta juba otsusekindlalt läbi 45-kilomeetrise Aegviidu maratoni ning ülejärgmisel juba Tartu maratoni, millele läks juba plastsuuskadega. „Sini-valged Visu Fiiberi suusad ostsin 76 rubla eest Dünamo spordikauplusest.” Sealt edasi on tal vaid mõni napp aasta vahele jäänud, mil ta maratonil pole käinud. Sedagi põhjusel, et lund pole jagunud. „Isegi sõjaväes ei jätnud vahele, vanemad tõid mulle suusavarustuse järele ja õnnestus osaleda Pargolovo suusasõidul,” nendib Avo.
Alates aastast 2001 võttis Avo eesmärgiks saada Worldloppeti Masteriks.
Pooleldi naljatamisi ja tegelikult tõsiselt võib öelda, et Avol on üsna mitu passi − nii Worldloppeti kui ka Euroloppeti ja Russialoppeti omad ning ühtlasi nende sarjade meistritiitlid.
Russialoppetil on Avo-suguseid harrastajatest osalejaid väga vähe, tavaliselt läheb starti 100−300 osavõtjat, kes võistlevad omas vanuseklassis hea koha eest. Välismaalasi pole peaaegu üldse. Avo on neljas välismaalane ja teine eestlane, kellele anti Russialoppeti meistritiitel.
Maratone on ta sõitnud sõna otseses mõttes vaat et igas maailma nurgas. Näiteks Austraalias, Hispaanias, Hiinas, rääkimata Kamtšatkast või Kanadast. Viimati märgitud maraton jäi meelde väga külma ilmaga. „Stardihetkel oli −27 kraadi ja tuulekülm −34, nahk higiseks ei läinudki,” meenutab Avo.
Ekstreemsena mäletab ta veel Gröönimaa kolmepäevast maratoni, kus ööbiti telkides ja läbida tuli päris mitu tõsist tõusu, millest kõige pikem võttis 40 minutit käärtehnikas tatsumist. Pärast seda tuli „sahatades” mäest alla sõita. „Jalad võttis ikka päris kangeks ja mõnusast puhkamisest oli asi kaugel,” muheleb Avo.
Läbimata ei jää ka Eesti maratonid. „Estoloppeti sõidud võivad uhkusega nina taevapoole tõsta, sest tase on igas mõttes kõrge!” kiidab ta korraldajaid-osalejaid.
Tänavu on Avo läbi sõitnud 39-kilomeetrise Viru maratoni, kusjuures üle pika aja puusuuskadel. „Väga hea oli,” kinnitab ta, lisades, et ainult seanahast saapad hakkasid pisut hõõruma. Puusuuskadel kavatseb ta tänavu võtta osa ka Tartu maratonist, kui see muidugi ikka toimub.
Järgmiste maratonipaikadena on Avol sihikul Argentina, Uus-Meremaa, Jaapan, Mongoolia, Sahhalini saared. „Neid paiku ikka jagub,” ütleb Avo.
II LUGU
Maratoni vaimsus ja suusatamise rõõm
„Maraton on üksteisega arvestamine, üksteise tähelepanemine ja mingis mõttes ka puhas meeskonnatöö,” ütleb maratonisõber Indrek Mustimets, Tartu linnavalitsuse avalike suhete osakonna juhataja.
„Sattusin suusamaratonide lainele ehk alles kolmekümnenda eluaasta hakul. Enne seda olid mul kokkupuuted suusatamisega vaid Tartu 7. keskkoolis, kus õpetaja Hans Pukk meiesuguseid nagamanne suusapisikuga nakatada püüdis,” meenutab Indrek. Kuigi suusatamine, uisutamine ja jäähoki olid kooli legendaarsed talvealad, ja seda Tartu südalinnas, said lapsed mingi erilise suusavaktsiiniga süstitud – suusavaimustust toona ei tekkinud.
Indreku esimene maraton oligi Tartu maraton ja seda vaid mõnekümnekilomeetrise eeltreeninguga. Esimese maratoni eelsel ööl Indrek eriti ei maganud, sest mõtles kogu aeg sellele, kuidas kiirabi ta rajalt pärast kümmet kilomeetrit kokku korjab ja haiglasse viib. Aga ei viinud. „Sõitsin läbi. See inimvoog ja vaimsus kannavad sind lõpuks ikkagi lõpujooneni, mis on väga kaunis hetk ja liigutus.”
Nüüdseks on Indrek Tartu maratone sõitnud ehk nii viis ja sama palju ka Haanja omi, mida peab tegelikult palju kõvemaks näitajaks. Indreku sõnul on Haanja maraton väga raske, tehniline ja lisaks sellele boonusena vaimustavalt ilus.
„Kuna ma olen nii ühes kui ka teises maratonis alati viimases pundis, jääb mul aega ringi vaadata ja loodust nautida,” tõdeb Indrek. Ta lisab, et maratonidel käimistele tuleb ka pause sisse ja nüüd polegi ta nii lume- kui ka koori- ja töökohustuste tõttu paar aastat maratonidele jõudnud. Kui aeg vähegi lubab, püüab Haanja maratonile ikka minna – jaguks vaid lund. Aga see pisik istub Indrekul nüüd ikka kõvasti sees ja eks see järgmine tuleb peagi.
Maraton on meeskonnatöö
Indreku sõnul on maratonidel käimisega see asi, et ega üksi ei viitsikski eriti 60- või 40kilomeetrist matka ette võtta, aga sellises seltsis sõitmisel on ka ikka võlud ja eks see paelubki. Maraton on üksteisega arvestamine, teiste suusatajate tähelepanemine ja mingis mõttes puhas meeskonnatöö. Ikka on hea sõita kümneid kilomeetreid kellegi sabas ja siis temast mööduda ja teda omakorda edasi vedada. Pärast selgub, et tegu on su oma hea tuttavaga. „Või siis selline imeline lugu Tartu maratonilt, mil mu „eestvedajaks” sai maailmakuulus maailmarändur ja seikleja Steve Fosset, kellega me koos üle poole maratoni sõitsime ja hiljem Elva-Otepää bussis kohta jagasime,” meenutab Indrek. „Õlg õla kõrval ja suusarajal ma teda ära ei tundnud. Aga hiljem sain sellest teada – teda meie hulgas enam pole, aga olen tema mälestuseks auhindu välja pannud, eesmärgiga, et inimesed üksteist rajal ära tunneksid ja üksteisega suhtleksid,” lisab ta.
Indrek kinnitab, et maratonid ei ole tegelikult rasked – rasked on need siis, kui rajale minna käega löömise meeleolus, ärapanemise sooviga või ülinapi ettevalmistusega. Kui oled veidigi liikuv ja suusakogemusega, ei tohiks meie maratonid olla ületamatud ning rasked. Tõsi, maratonidel on väga tehnilisi laskumisi, kurve, inimtihedaid lõike ning selleks peab küll olema harjutanud ja teatav kogemus massidega hakkama saamiseks. „Haanja maratonil on mitmeid laskumisi, mida ma n-ö kaine peaga küll ei valiks, aga sadade teiste hulgas on adrenaliin seesugune, et valikut mittelaskumiseks ei jäägi. Seega, kas jätkad või loobud,” ütleb Indrek. Tal on meeles, kuidas ta ühel Haanja maratonil kunagi ühel pikal laugel laskumisel kukkus, sest esimesed 500 sõitjat lihvisid ühe purde üsnagi lumevaeseks. Paljas palk takerdas suusa ja nii lendaski Indrek suurde puhtasse lumme. Õnnelikult.
„Eestis on maailma ilusamad maratonid ja meil on vaimustavad rajameistrid ning maratonide korraldajad. Aitäh Tartu ja Haanja maratoniperedele!” kiidab Indrek.
Allikas EPL Suusaleht
