Nõukogude juut Saveli Kramarov, kelle nägu on sada korda tuntum kui nimi
Peaosi ta filmides oma kireva karjääri jooksul ei saanudki. Tema elu oli vastuoluline, huvitav ja traagiline.
Saveli Kramarov sündis 1934. aastal 13. oktoobril Moskvas noore andeka advokaadi Viktor Kramarovi pojana. Nii tema isa kui ka ema Benedikta olid rahvuselt juudid, aga sel ajal ei pööratud stalinlikus impeeriumis rahvusele erilist tähelepanu. Kõik olid kas head või halvad nõukogude kodanikud.
Advokaat Kramarovi peeti Moskva advokaatide kolleegiumis helgeks peaks, suure tulevikuga juristiks. Kuid tema ja ta perekonna õnnelik elu jäi üürikeseks. Viktor Kramarov arreteeriti 1938. aastal ja mõisteti osalemise eest menševike-esseeride salaühingus 8 aastaks vangilaagrisse. Loomulikult oli kohtuasi nagu enamus tolleaegseid fabritseeritud. Andekas advokaat oli osalenud kaitsjana sel ajal populaarsetes kodumaareeturite ja nõukogudevastaste kohtuprotsessidel ning liiga innukalt kaitsnud väljamõeldud ja väljapekstud süüdistustega kohtualuseid.
See jäi julgeolekumeestele silma ja nii ei olnud Kramarovil pääsu.
Väike Saveli jäi emaga kahekesi. Pärast suurt sõda sai isa karistusaeg läbi, ta pääses vabadusse ja 1946. aastal nägigi poeg isa viimast korda. Kunagine nõukogude advokaat oli vangilaagris usklikuks hakanud, ehk just sealt jäi poja hinge religioosne iva, mis muutis ta hiljem tõsiusklikuks. Varsti aga arreteeriti isa uuesti, saadeti asumisele, Siberistki kaugemale, ja tagasi ta enam ei tulnud. Ametlikult sooritas Viktor Kramarov enesetapu, teise versiooni järgi peksid kriminaalid ta surnuks.
Ema Benedikta Kramarova hoidis enda ja poja suu kõrvalt raha kokku, et sõita armastatud meest vangilaagrisse, hiljem pagendusse vaatama. Ta armastas oma meest lõpuni, aga jäi raskelt haigeks. Nooruke Saveli pidi isast ilmajäänuna aastaid vaatama, kuidas tema armastatud ema põdes ja hääbus. 16-aastasena oli Savelist saanud orb, nii ema kui isa olid surnud, ta läks elama onu juurde. Palju aastaid hiljem sai Saveli KGB-st kirja, et tema isa on rehabiliteeritud igasuguse kuriteokoosseisu puudumise tõttu.
Ema raske haigus ja varajane surm oli aga näitleja sõnul põhjuseks, miks ta valis väga tervisliku eluviisi. Eks temast saigi hiljem Nõukogude Liidu kontekstis omamoodi valge vares, kes ei suitsetanud, ei tarvitanud alkoholi, tegeles joogaga ja valis hoolikalt oma sööki. „Mulle väga meeldib jäätis, aga ma söön seda harva, mõne lusikatäie.“
Pika kaarega näitlejaks
Nagu paljud sõjaaegsete ja -järgsete raskete aastate poisid ja tüdrukud leidis Saveli Kramarov vaheldust ja rõõmu kinost. Hommikul läks ta kooli asemel hoopis kinno, kuhu naabritädi Dusja ta hommikustele seanssidele, kuhu tahtjaid vähem, tasuta sisse lasi. Raha ju sellisteks lõbustusteks nagu kino või teater ei olnud. Koolis õppis Savva kehvasti, moodsamat slängi kasutades „tegi pulli“, puudus tihtipeale põhjuseta, kakles. Ta oli ju sünnist saati kõõrdsilm, aga lapsed on julmad, teistest erinevat poissi hakati kohe narrima. Kuid poiss tormas solvajatega kaklema, hoolimata sellest, kas narrija oli temast vanem või oli neid lausa mitu. Hirmu ta ei tundnud ja nii võitles endale välja austuse. Vähemalt ei juletud teda enam narrida ega mõnitada.
1966. aastal kirjeldab ta „Sovetski Ekranis“ lõõpides, kuidas temast sai näitleja. „Ma ei tea, kuidas sattusid filmi Jean Gabin või Vjatšeslav Tihhonov, aga mina, Saveli Kramarov, sattusin kinoekraanile väga õnnetul kombel. Oma väljanägemise pärast. Hiljem ma mõistsin: seda, mida te näete minu fotol, nimetatakse faktuuriks. Vot see kole sõna määraski mu loomingulise tee. Ja mitte ainult loomingulise ...
Mäletan, et kui koolis keegi huligaanitses, siis õpetajad isegi ei püüdnud leida süüdlast, direktor ütles kohe: „Kramarov! Homme tuled kooli isa või emaga.“.
Kui pioneerilaagrisse tulid pühapäeval lapsevanemad külla, siis mammad rääkisid tavaliselt oma lapsukestele: „Pojakene! Anna mulle sõna, et sa sellega,“ seejuures näitasid mammad minu peale, „sõbrustama ei hakka. Midagi head sa temalt ei õpi.“.“
Suure pusimisega lõpetas ta kooli siiski ära. Kuigi Savelile meeldis esineda ja kaaslasi naerma ajada, näitlejaametist ta ei unistanud. Tahtis hoopis isa jälgedes käia, juristiks õppida, kuid „rahvavaenlaste lastele“ nõukogude riik juurateaduskonnas kohta ei näinud. Nii läkski Saveli Kramarov edasi õppima hoopis metsandusinstituuti. Ei huvitanud teda mingi metsavärk, hakkas isetegevusega tegelema ja läks kõrvalt õppima estraadistuudiosse. See oli õige koht energilisele noormehele. Talle oli jumalast antud anne rahvast naerutada ja muidu kärsitu Saveli võis tundide kaupa oma estraadisketše lihvida. Peatselt kohtus Kramarov metsameestega vaid laval neile esinedes, metsanduse õppimise jättis ta sinnapaika. Ta pääses esinema Moskva miniatuuriteatrisse ja võeti filharmoonia rändtruppi estraadi tegema. Veel enne, kui Saveli Kramarov filmilinal loorbereid lõikama pääses, oli ta läbi sõitnud suure osa Nõukogude Liidust ja sadadele, ehk isegi tuhandetele pealtvaatajatele lavalt nalja teinud.
Naistele ta meeldis
Estraadiga kaasnes Saveli elus veel üks meeldiv muudatus elus. Kui varem olid tüdrukud kõõrdsilmse poisi peale nina kirtsutanud, siis nüüd hakkasid ilusad tüdrukud populaarsele poisile silma tegema. Esimene abielu tuligi tudengiarmastusest, esimene ametlik naine, kursuseõde Ljudmilla oli armunud Savelisse pärast tema estraadisketšide nägemist. Abielu kestis lühikest aega, noored läksid kähku lahku. Polnud pidepunkte, mis oleks pikemalt ühendanud. Kuid siis kohtus Saveli Mariaga, Mašaga, nagu ta teda elu lõpuni nimetas, ja sellest sai tema elu armastus. Nad elasid koos 13 aastat, ei abiellunud ametlikult kunagi, ja Maša oli see, kes staariks saanud Saveli maha jättis. Naine leidis endale uue elu ja perekonna, keeldus Saveliga kohtumast, kui see pärast Nõukogude Liidu lagunemist uuesti sünnimaale tuli, aga hoidus ka ajakirjanikest.
Vanade tuttavate arvates olevat Mašal üle visanud kuulsaks saanud Kramarovi tabanud „tähehaigus“, ehk siis eneseimetlus ja poosetamine. Ei tea, aga Saveli viimane naine, lesk Nataša on intervjuudes ausalt öelnud, et Maša vari saatis Saveli Kramarovi elu lõpuni.
Kui jutt juba naistele läks, siis Ameerikas kohtus ja abiellus mees Marinaga, kellega sai ka oma ainukese lapse, tütre Benedikta, Basja, nagu isa oli tema ema kutsunud. See abielu ei kestnud kaua, nad lahutasid ja suhted hajusid.
Alles päris elu lõpus kohtas ta Natalja Širadzet, samuti emigranti, kellega sõlmis viimase abielu. Nende aeg jäi lühikeseks, purutervislikku Savelit tabasid varajased surmahaigused. „Meie mesinädalad, abielu, kestis vaid pool aastat,“ meenutas Nataša aastaid pärast mehe surma.
Jäi filmilinal ikka iseendaks
Esimest korda sattus Saveli Kramarov filmilindile juhuslikult. Ükskord instituudist tulles nägi ta kuidas osa tänavast oli köitega piiratud. Seal toimusid filmivõtted. Uudishimulik Savva trügis vahtivast rahvahulgast läbi ja hakkas võtteid jõllitama. Mingil pausil jäi ta järsku režissöörile silma. See tuli tema juurde: „ Noor inimene, tulge minu juurde ... Kas te oskate mängida üllatust, ehmatust?“ –
“Ei tea,“ ütles Saveli ausalt, „No aga ehmuda ma võin küll. Kui on hirmus.“ Teda filmitigi. „Igal näitlejal ei õnnestugi filmiepisoodis mängida,“ olevat režissöör talle pärast võtet öelnud. „Teil on suurepärane faktuur.“ Kramarov sai massovka eest kolmeka. Kuid suur plaan mõned sekundid rahvahulgas vahtivast Saveli Kramarovist, kõõrdsilmad pärani, kulmud kõrgel ja naeratus kõrvuni, jõudis ekraanile. Selle kaadri on temast hiljem saadet teinud telerežissöörid üles leidnud ja näidanud. Kuid filmi jõudis ta tänu sellele, et käis sõjalises, nõukogude ajal said kõik meesüliõpilased sõjalist väljaõpet, koos teatrikooli üliõpilastega. Neile ta meeldis ja nemad saatsid ta ka proovivõtetele.
Saveli Kramarov: „Mu esimene režissöör ei olnud kunagi teeninud miilitsas, aga talle piisas ühest pilgust minu peale, kui ta kohe ampluaa kindlaks tegi. Mängisin huligaani ja laiskvorsti, mingi õnnetu mootorratta omanikku filmis „Hüvasti, tuvid!“.“
Esimeseks päris meeldejäävaks filmirolliks sai Kramarovile 1961. aastal linastunud noortefilmis „Mu sõber Kolka“ mängitud huligaan Pimeni kõrvalosa. Omapärane kõõrdsilm jäi nii publikule kui ka filmitegijatele silma, noormeest hakati kutsuma järjest uutesse filmidesse. Kõõritas mis ta kõõritas, aga tema üle näo ja üle ekraani valguv jäägitu naeratus võitis miljonite südamed.
Ta jõudis vähem kui kahekümne aastaga mängida üle 40 filmirolli. Näiteks tasub meenutamist Georgi Danelia üks varaseid, omapärase saatusega komöödiaid „33“, kus kaasa tegi terve ports vene-nõukogude hilisemaid filmikorüfeesid.
1960-ndate aastate keskpaigas sai järjekordseks nõukogude filmi fenomeniks patriootlik seiklusfilmitriloogia „Tabamatud tasujad“. Esimeses filmis mängib kaasa ka Kramarov, ikka negatiivses ja samal ajal naljakas bandiidirollis. Filmis „12 tooli“ kehastab ta jälle episoodilist osa, Vasjuki linna ühesilmalist maleentusiasti.
"12 tooli"
Filmirolle pakuti rohkem, kui Kramarov vastu võtta jõudis ja hiljem ta kahetses ainult seda, et loobus Petruhha osast populaarseks saanud nõukogude easternis „Ergav kõrbepäike“.
1972 oli Kramarovile mitmes mõttes tähenduslik aasta. Esiteks jõudis ekraanile järjekordne nõukogude komöödiaklassikaks saanud film „Õnnekütid“, kus Jevgeni Leonovi vägeva topeltrolli kõrval mängis väga olulist rolli, pätti hüüdnimega Kosoi (Kõõrdsilm), ka Saveli . Sealt filmist sai alguse tema sõprus nii Leonovi kui ka eriti Georgi Vitsiniga. Kaks tarka kogenud näitlejat võtsid lihtsameelsevõitu Kramarovi justkui oma hoole alla. Naljamees läks samal aastal juba kuulsa näitlejana teatriakadeemiasse GITISesse eriala õppima ja see ei olnud tema süü, et kui ta ükskord kõrgkooli lõpetas, siis ühegi nõukogude teatri lavale ta ei pääsenudki. Näitlejast kolleeg ja sõber, alguses Nõukogude Liidus ja hiljem Ameerikas, Oleg Vidov: „Ta oli väga tundeline, temas oli sellist, mõistate, lapselikku naiivsust.“
Georgi Vitsiniga ühendas Kramarovi aga sarnane suhtumine ellu: mõlemad olid karsklased, hoolitsesid oma tervise eest, tegelesid tolle aja kohta haruldase joogaga. Tõsi, Vitsin oli erakliku eluviisiga, Kramarovile aga meeldis seltskonnas särada, oma naljadega inimesi võluda. Ta kohe pidi olema tähelepanu keskpunktis.
"Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset".
Lisame Kramarovi edukate filmirollide ritta veel djakk Feofani komöödias „Ivan Vassiljevitš vahetab elukutset“ (1973), traktorist Fedja „Afonjas“ (1975), lukksepp Polesovi uues filmis „12 tooli“, lõpetuseks veel „Kapten Vrungeli uued seiklused“ (1978). Siis lõppes Kramarovi lõbus koomikukarjäär Nõukogude kinos. Temast sai rahvavaenlane, sionistist kodumaareetur, kellest keegi ei tohtinud enam iitsatadagi.
Kahtlane juut, kes tahtis minema
Vanad sõbrad ja kolleegid on hilisemates intervjuudes öelnud, et Kramarov ei rääkinud oma represseeritud isast ega juudi päritolust. Otsa vaadates on teda väga raske juudiks pidada. Kui ta pärast ema surma, 16-aastasena läks passilauda dokumenti vormistama, olevat ametnik talle otsa vaadanud ja öelnud: „Isa on juut, ema on juut, aga sina küll juudi moodi välja ei näe. Nagu üks tavaline Rjazani kandi vene poiss. Mis rahvuse me sulle passi paneme?“ Elust muserdatud ja äsja ema kaotanud Saveli ei osanud midagi tahta. Ametnik otsustaski, et paneb passi rahvuseks „venelane“.
Kramarov ja Georgi Vitsin.
Kui Kramarov 1974. aastal sai Vene NFSV teeneliseks kunstnikuks, olevat omaette terve öö nutnud, meenutanud trööstitut lapsepõlve ja kahetsenud, et ema ei elanud nii kaua, et näha poja triumfi. Pätipoisist oli saanud rahvakunstnik. Ta muidugi lasi ennast ka võrgutada kuulsusest ja aukõlinatest. Igatses rahvakunstniku nimetust. Kuid ikkagi tegi põhimõtetest lähtuvaid otsuseid, mis andsid raskeid tagasilööke.
Esimest korda olevat julgekuolekuorganid noore näitleja vastu huvi tundnud, kui ta läks joogaringi. Selline isetekkinud huviliste kogunemine, tegeldi idamaa filosoofia ja joogaga, aga juhmid kagebiidid ei teadnud joogast midagi ja hakati muidugi kahtlustama nõukogudevastasuses. Jälgiti, kehitati õlgu, jäeti sinnapaika.
Kuid 1970-ndatel oli järjekordsete pingelõdvenduslepingute sõlmimisel Leonid Brežnev andnud lubaduse, et Nõukogude Liidu juudid võivad lahkuda oma vanale-uuele kodumaale Iisraeli. Rohkem läks küll Ameerikasse, aga pärast pikka peedistamist juudid ja nende lähisugulased siiski Liidust minema pääsesid. Kuna ja mismoodi Saveli Kramarov tõsiselt juudi usku pühendus, on segane. Kuid 1970-ndatel tekkis juba märke, mis näitasid, et tubli vene komöödianäitleja tahab (tagasi) saada juudiks. Ta hakkas loobuma laupäevastest esinemistest, sest see on tõsiusklikele juutidele sabatipäev, mil tööd ei tehta. Kui veel lähim elusolev sugulane, Saveli onu, kes oli teda kasvatanud ja hoidnud pärast vanemate surma, otsustas ära Iisraeli minna, siis oli näitleja otsustavate valikute ees. Tema peale vaadati nagunii juba kahtlustavalt. Oleks olnud muidugi võimalus teha nägu, et mina olen üks tubli nõukogude vene poiss ja muudkui mängin naljakaid jobusid edasi. Aga Saveli Kramarov pöördus 1979. aastal võimude poole avaldusega paludes luba sõita oma armastatud onu ja rahvuskaaslaste juurde, ehk siis Nõukogude Liidust minema. See oli kohutav reetmine, kuritegu, hullem kui tavaline tapmine. Päevapealt ei kutsutud Kramarovi ühelegi filmivõttele.
Oleg Vidov rääkis hiljem ajakirjandusele, kuidas Kramarovi otsus lõplikult langes: „Soovi Nõukogude Liidust ära sõita langetas ta spontaanselt. Talle mängiti lihtsalt siga – Sava unistas kogu elu sõidust Firenzesse, sõit oli juba vormistamisel ja siis öeldi talle ära - tšinovnik viskas talle näkku: „Kuidas sa üldse võid sellise lõustaga Nõukogude Liitu esindada?““ Seda oli talle masendatud Kramarov ise rääkinud. Sa oled lapsepõlve vaevadest ja alandustest välja rabelenud, saanud miljonitele armastatud näitlejaks, isegi teeneliseks kunstnikuks, ja siis lööb mingi närune bürokraat sulle piltlikult öeldes karistamatult jalaga näkku.
Venekeelses internetis liigub veel järgmine lugu. Kramarov pidi millestki elama, ametlikult polnud tal kui lahkudasoovijal enam mingit võimalust näitlejana töötada. Kuid miljonid Nõukogude Liidus teadsid ja armastasid teda. Kramarov tuli lavale, tõstis näpu ja saal möirgas naerda. Osavad kulturnikud leidsid ikka võimaluse staar kohale tuua ja mustalt esinema panna. Savelil oli kokku lepitud esinemine Tambovis. Kuid see pidi toimuma laupäeval, juutide pühal sabatipäeval, ja värskel juudiusulisel hakkas religioosne südmetunnistus piinama. Ta keeldus pea viimasel hetkel. Kohalik Tambovi kultuurimaja juhataja olevat leidnud Tambovi ainukese rabi, viis ta käe kõrval Kramarovi juurde, rabi rääkis, kui tähtis oleks see esinemine kõigile Tambovi juutidele ja vabastas näitleja sabatipidamise kohustusest. Igas religioonis on võimalikud erandid. Kõik Tambovi juudid täitsid saali, juubeldasid ja plaksutasid Kramarovi mitu korda lavale tagasi.
Räägitakse ka, et Mosfilmi direktor oli Kramarovi välja kutsunud ja pakkunud tehingut: näitleja saab NSV Liidu rahvakunstnikuks, aga avalduse lahkuda nõukogude kodumaalt võtab tagasi. Näitleja keeldus.
Suurejooneline lugu on veel see, kusjuures mitte rahvajutt ega anekdoot, kuidas Saveli Kramarov, keda ei lubatud ei filmivõtetele ega Nõukogude Liidust minema, kirjutas avaliku kirja USA presidendile Ronald Reaganile, kui „näitleja näitlejale“ ja palus aidata tal lahkuda Nõukogude Liidust. Kirja olevat raadiojaamas „Vabadus“ mitu korda ette loetud, kõik Nõukogude Liidu juhtivad kommunistid, kagebiidid, intelligendid ja dissidendid teadsid kirja sisu, polnud mõtet enam Kramarovi kinni hoida. Ta pääses lõpuks minema.
Uut kuulsust juurde ei tulnud
1981. aasta oktoobris istus Saveli Kramarov lõpuks Moskvas lennukisse, mis viis järjekordse portsu nõukogude juute Viini. Veel enne lennuki õhkutõusmist tõusis keegi lennuki reisijateruumis püsti ja hüüdis „Shalom, Saveli!“. Reisijad aplodeerisid tormiliselt, teda ju teati-tunti. Viinis aga ootas Kramarovi üks edukas juudi mänedžer, kes korraldas talle pehme maandumise, ehk siis esimese turnee mööda Euroopa, hiljem ka mööda USA vene kogukondi. Venekeelne diasporaa on kogu aeg maailmas kasvanud ja vanad nõukaaegsed staarid on seda ära kasutanud, et emigrantide nostalgiaihalust rahuldada ja samas ka korralikult raha teenida.
Saveli Kramarovil ei tulnud enam kunagised edukad ajad kunagi tagasi, aga ega ta ka ei virelenud. Juudid oskavad kokku hoida ja Ameerika filmimaailmas mängivad nad väga olulist rolli. Inglise keelt mitteoskavat Kramarovi rakendati seal, kus teda sai – vene gangsterite ja emigrantide rollides. Ära võiks ehk märkida filmid „Red Heat“ (1988) Arnold Schwartzeneggeriga peaosas ja „Moscow On The Hudson“ (1984) Robin Williamsiga peaosas, võib-olla ka omal ajal üksjagu tähelepanu võitnud ulmefilmi „2010“ (1984). Lisaks veel mitmesugused väiksemad otsad sarjades, estraadiesinemised venekeelsele publikule. Oma viimase naisega kohtus Kramarov esimest korda, kui ta tuli Los Angelesest San Franciscosse uut maja ostma. Ühesõnaga, Hollywoodi mõistes rikkuses ei supelnud, aga elas viisakalt ära.
Esimesel tagasitulekul kunagisele kodumaale 1991, Nõukogude Liidu viimastel kuudel, hoidis Kramarov madalat profiili, kohtus vaid mõne sõbraga (näiteks Georgi Vitsiniga) ja pigem varjas ennast avalikkuse eest. Kogemata kombel sai üks tollane ajakirjandustudeng sellest teada, suutis ta üles leida ja ka väikese intervjuu teha. Saveli ütles vastuseks küsimusele, et mida ta võitis ja kaotas emigreerumisega: „Ei varja, et kaotasin kuulsuse. Üldrahvaliku armastuse. Ma tõin nad ohvriks elu teistele väärtustele. Kõige eest tuleb maksta. Minu valik on tehtud. Elus võitsin, kuulsuses kaotasin.“
1992. aastal tuli Nõukogude Liidu võimukandjate poolt ära põlatud Saveli Kramarov avalikult iseseisvunud Venemaale, kõigepealt kodusesse Moskvasse ja seejärel aukülalisena filmifestivalile Kinotavr. Rahvas tundis ta kohe ära, teda peatati tänaval, koguneti ümber, paluti autogrammi. Veel kord kutsuti ta vene filmi. Tema viimaseks märkimisväärseks rolliks jäi väike osa Georgi Danelia filmis „Nastja“ (1993).
Ameerikas oli Saveli kohanud naist, kellesse armus, viimast korda elus. Ühiste tuttavate seltskonnas tutvustati teda Nataša Širadzega, alguses jäi tutvus viisakale seltskondlikule tasandile. Hiljem on naine rääkinud, et väga juudiks saanud Kramarov oli arvanud, et tegemist emigreerunud gruusia tüdrukuga. Kui ta aga kuulis, et gruusia-nõukogude sugemetega emigrandist tüdruk on ema poolt juut, siis tõttas näitleja lilledega kohale. Paarkümmend aastat vanusevahet ei lugenud. Saveli Kramarov nägi veel 59-aastasena tükk maad east noorem välja. Nii Venemaalt kui ka Ameerikast pakuti talle uusi filmirolle. Õnnelik ja huvitav elu justkui tõmbas veel kord eesriide lahti, astu sisse, Saveli Kramorov. Kuid eesriide taga seisis juba Surm, vikat valmis.
Kiire lõppmäng
1995. aasta jaanuaris avastasid ameerika arstid ootamatult, et Kramarovil on kaugele arenenud vähk. „Ta tuli kliinikust ja lausus vaid ühe sõna: „Vähk.“ Me istusime autosse, ma juhtisin, tema, vastupidiselt tavalisele, istus väga vaikselt. Pärast ma sõitsin tööle, ta helistas kahe tunni pärast ja ütles: „Nataš, hakkame elu põletama!“. Kahjuks jäi meile aega väga vähe, kuigi meie perekondlik õnn oli just alanud.“ Nii meenutab viimane naine Natalja Kramarova jubedat sõnumit.
Veebruaris näitlejat kiiritati, see mõjus tervisele muidugi raskelt, jalas tekkisid tromboosid. Naine ja sõbrad süüdistasid hiljem, et Saveli usaldas Ameerika arsti, kes ravis teda valesti. Siis tuli esimene insult, siis teine.
Oma elu viimased nädalad lamas liikumatu, pime ja kõnevõimetu Kramarov haiglavoodis. Oleg Vidov, samuti USAsse emigreerunud, kirjutas Moskvasse, millises seisus populaarne komödiant on ning palus saata toetavaid telegramme ja kirju. Kuulmine oli Kramarovil säilinud. Ja siis istus Vidov tunde surija voodi kõrval ja luges vaheldumisi abikaasa Nataljaga ette tuhandeid positiivseid läkitusi. See võis surijale olla viimaseks lohutuseks siin elus – teda ei olnud unustatud. 6. juunil 1995 selleks ajaks 60-aastane Saveli Kramarov suri San Francisco haiglas.
Oma loomingulise saatuse pani ta ise paika selles ammuses 1966. aasta pajatuses. „Aga teate, kui solvav on näitlejale, kui talle tehakse selgeks, et ta mitte kunagi ei mängi midagi pateetilist, kangelaslikku, traagilist. Kas ma tõesti ei suuda öelda: „Olla või mitte olla?“ Suudan! Ja kuidas veel suudan. Kuid faktuur pole see ... Ja pole mulle antud mängida Hamletit ... Ja Othellot – ka ei mängi ... Arvate, et ma ei suudaks Desdemonat kägistada? Ma võin seda ainuüksi vasaku käega teha. Režissöör hüüab: „Kägista!“ ja mina nigu niuhti ...“.
