Nikulin, Vitsin, Morgunov - Vene komöödia kuldse trio hiilgus ja langus
Eelmise aasta detsembris möödus 55 aastat kuulsa vene komöödiakolmiku Trus, Balbes, Bõvalõi sünnist. 27. detsembril 1960 kinnitas Mosfilmi kunstinõukogu Georgi Vitsini, Juri Nikulini ja Jevgeni Morgunovi osalisteks Leonid Gaidai lühifilmi „Koer Barbos ja ebaharilik kross“.
Kuigi tegemist oli tummfilmi võtmes lühikese naljafilmiga, sai koomikute kolmik kohe kuulsaks. Juhmid pisikurjategijad, kõik oma karakteri ja eripärase väljanägemisega. Filmikest näidati lausa Cannes´i festivalil.
Idee oli Leonid Gaidai saanud mingist huumoriajakirjast, kus ukraina naljamees Stepan Oleinik kirjutas värssföljetoni pahadest brakanjööridest ehk siis salakalastajatest, kes lähevad koos koeraga kuritegelikku püüki tegema. Väike dünamiidikõmakas ja korja muudkui uimaseks löödud kalad kokku suurde kotti.
Nõukogude ajal juhtus sellist asja ka Eestis, eriti kaevuritel oli töölt virutatud lõhkematerjali, millega siseveekogus pauku teha ja korjata surnuks ehmatanud või minestunud kalu veepinnalt. Loomulikult oli see kriminaalne värk, aga ikka prooviti.
Siit saab seda kolmiku esimest filmi näha:
Gaidai raske tee komöödiaparnassile
Sõjast läbi käinud ja raskelt haavata saanud Leonid Gaidai lonkas läbi elu, aga suutis pärast sõda kõigepealt lõpetada Irkutski teatrikooli ja seejärel ka režissöörina Moskva kinoinstituudi (ВГИК). Režissöör Gaidai esimene film, vene-ukraina kirjandusklassiku Vladimir Korolenko jutustuste põhjal tehtud „Pikk tee“ ei äratanud mingit erilist tähelepanu. Kuid tollane Mosfilmi direktor filmirežissöör Ivan Põrjev tabas ära, et noorel filmilavastajal on silma koomiliste situatsioonide peale. Järgmine film, „Peigmees sealt ilmast“ oli komöödia nõukogude bürokraatiast ning ajas tsensorid ja parteiseltsimehed tagajalgadele. Jupphaaval lõiguti film kõige „nõukogudevastase“ võrra poole lühemaks ja Gaidai sattus musta nimekirja. Ta pidi patukahetsuseks väntama eriti mageda sotsrealistliku filmi ühest aurikust, millega võideldi nii valgekaartlaste kui saksa fašistide vastu. Patriootlik kangelas- ja armulugu lisaks. Sellest filmist ei tahtnud Gaidai hiljem kohe üldse rääkida. Kuid nii palju oli kasu, et ta võis hakata jälle tasapisi komöödiamaailmas liikuma. „Koer Barbos ja ebaharilik kross“ saigi esimeseks sammuks hiilgavale karjäärile.
Kolmiku kujunemine
Georgi Vitsin oli Gaidail esimene ja kindel kandidaat. Nad olid koos töötanud õnnetu komöödiaga „Peigmees sealt ilmast“, Vitsin oli filminäitlejana juba nime teinud, ja nagu Gaidai hiljem rohkem kui korra rõhutas: „Georgi Vitsin on väga intelligentne näitleja“. Sihuke äpu nagu Trus (eesti keeles „argpüks“) tuli tal kohe eriti hästi välja.
Vitsin oli ka see, kes pakkus Gaidaile välja, et Balbesi rolli võiks ta kutsuda Juri Nikulini. Nikulin oli pärast sõda tahtnud astuda teatrikooli, aga kui „täiesti andetu“ välja praagitud. Nii ta läks tsirkusekooli ja sai üsna kähku klounina kuulsaks. Paar korda oli ta ka juba filmis esinenud.
Balbes tähendab ju eesti keeles tobu või tölplast ja kui Nikulin oma hobusenägu natuke veel ära sättis, siis polnud esimesest pilgust peale kahtlust, et selle mehega juhtub midagi totrat ja naljakat. Kui te vaatate vanu kroonikakaadreid, kus Nikulin klounina Moskva tsirkuse maneežis esineb, siis sarnaneb ta üsna palju selle kuulsaks saanud filmitegelasega – ülestõstetud lõuaga juhm nägu, natuke kühmus hoiak, pikad rippuvad käed.
Gaidai olevat pärast proovivõtteid rahulolevalt kiitnud: „Vot see ongi Balbes. Isegi grimeerida pole vaja.“. Juri Nikulin oli muidugi hiljem tõestanud, et ta pole vaid kloun ja komödiant, vaid võimeline mängima väga traagilisi ja tõsiseid osi. Algselt oli Gaidail plaanis sellesse rolli kutsuda hoopis tuntud komöödianäitleja Sergei Filippov (hiljem Gaidai filmis „12 tooli“ Kissa Vorobjaninov), aga mingite muude filmivõtete pärast temale ei klappinud.
Kolmandaks osapooleks selles trios sattus mõnevõrra juhuslikult Gaidaile tundmatu Jevgeni Morgunov. Ta oli kaasa mänginud 1948. aasta kultusfilmis „Noor Kaardivägi“, aga negatiivses reeturi rollis ja sellepärast ka näitlejana kuidagi tagaplaanile lükatud. Teda soovitas Ivan Põrjev. Sobis suurepäraselt mängima suurt juhmardit, kes aru saamata, kas ust tuleb lahti lükata või tõmmata, lööb ukse lihtsalt hingedelt maha. Leonid Gaidai on hiljem rääkinud, et ta tegigi oma komöödiad läbi Morgunovi silmade ja tänu sellele läksid need rahvale nii hästi peale. Nikulin ja Vitsin olevat olnud liiga intelligentsed.
Pihtas-põhjas
Gaidai väntas seda kümneminutilist filmi „Koer Barbos ja ebaharilik kross“ Moskva lähistel Snegiri külakeses terve kuu. Aga tulemusega võis rahule jääda. Igal juhul sai ta seejärel hakata sama kolmikuga tegema järgmist lühifilmi „Samagonniajajad“. Kohe alguses ajas sarved vastu Morgunov, kes tahtis nüüd juba suuremat filmi ja tõsisemat rolli. Kuid ta räägiti ära ja uus film võis purjetada rahava rõõmuks ekraanidele. Laul samagonnist (Самогонщики) on aga sellest filmist alates vene evergreen.
Kolmik oli kahe lühikese filmiga saavutanud suure menu ja režissöör Gaidai võis hakata mõtlema täispika komöödia peale. Pärast seda, kui ta oli filminud O´Henry jutustuste põhjal filmi „Tegusad inimesed“, pöördus ta kodumaise kaasaja juurde tagasi. Selleks sai kolmeosaline komöödia „Operatsioon Õ ja Šuriku teised seiklused“. Gaidai uus kangelane oli vahva komnoor Šurik, aga ühes kolmest osast tuleb peaosalisel kembelda kolme tuttava kelmiga. Trus, Balbes ja Bõvalõi ilmuvad jälle kohale. Vastutavad seltsimehed virisesid mitmete pisiasjade pärast, näiteks Nikulini lauldud blatnoilaul Постой, паровоз käis tsensoritele kangesti närvidele, aga film lasti ilma suremate kärbeteta ekraanile ning läks menukalt. Pärast linastumist kuulutas Leonid Gaidai, et naljakas kolmik on ennast ammendanud ja nendega tuleb lõpp. Kuid siis said otsustavaks stsenaristid Moris Slobodskoi ja Jakov Kostjukovski, kel oli soolas juba järgmine stsenaarium „Šurik mägedes“. Nemad suutsid režissööri ära rääkida ja tagantjärele võib julgesti öelda, et „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ saigi koomilise triaadi menukaimaks filmiks.
Kusjuures jälle tekkis alguses proteste. Nikulin ütles pärast stsenaariumi läbilugemist: „Mina sellises jamas kaasa ei mängi.“ Gaidai lubas talle, et küll nad võtete ajal mõtlevad välja uusi trikke ja nalju ning rääkis kuulsale klounile augu pähe. Juhtuski nii, et stsenaarium muutus oluliselt. Jäi välja stsenaariumi teine osa „Lumeinimene ja teised“, kus ekspeditsioon, kuhu panid ennast kirja ka miilitsa eest põgenevad Trus, Balbes ja Bõvalõi, läheb mägedesse muinasjutulist lumeinimest otsima.
Võtted toimusid peaaegu täielikult Krimmis. Selle filmiga sai noore nägusa Niina rollis kuulsaks seni tsirkuseartistina töötanud Natalja Varlei. Ta oli võimeline kõiki trikke ise tegema ja tegigi. Kuulsa kolmiku kohta on ta meenutanud: „Nad aitasid mind võtete ajal palju, aga huligaanitsesid ka palju. Ma olin nooruke, häbelik.“ Kogenud naljamehed narrisid plikat pidevalt, aga südamlikult, mitte pahatahtlikult.
Gaidai on hiljem rääkinud, et „Kaukaasia vangi“ vastu oli kategooriliselt Goskino juht Aleksei Romanov, kes teatas, et „selline nõukogudevastane film pääseb ekraanile vaid üle tema laiba“. „Kah variant,“ oli üks stsenaristidest kommenteerinud. Romanov sai sellest teada ja loomulikult vihastas ning oli veel ägedamalt filmi vastu. Nõukogude ajal jäi valmis filme aastateks riiulile tolmuma küll, kuid „Kauklaasia vangil“ läks õnneks. N Liidu esimene mees peasekretär Leonid Brežnev tahtis näha mõnda uut nõukogude komöödiat ja keegi oskas talle ette sokutada äsjavalminud Gaidai filmi. Kuningas naeris südamest, narridel jäid pead õlgadele ja loomulikult ei julenud mingid tšinovnikud enam viiksatadagi, et filmi ei tohi näidata. Film läks tohutu menuga ja kuulub tänaseni vene komöödiaklassikasse.
Elu tähetund
Natalja Varleile ennustati suurt ja hiilgavat karjääri, aga tegelikult jäi hoolimata hulgast järgnevatest rollidest „Kaukaasia vang“ tema esindusfilmiks.
Natalja Varlei ja Georgi Vitsin.
Natalja Varlei 2010. aastal. Foto Dmitir Rozhkov/Wikipedia
Huvilistele võiks ta meenuda veel ka ainukeseks tõeliseks nõukogude õudusfilmiks nimetatud linateosest „Vii“, kus mängis kummitavat surnud kaunitari, kes kiusas Leonid Kuravljovi kehastatud seminarist Homa Bruti.
Kuigi Gaidaile käisid peale nii kolleegid kui vaatajad, jäi ülimenukas „Kaukaasia vang“ kuldsele koomikutekolmikule tema käe all viimaseks ühisesinemiseks. „Materjal oli läbi töötatud. Ekspluateerida seda ilma kordusteta pole enam võimalik,“ kinnitas režissöör.
Tal helendas muidugi ees uus fantastiline komöödia „Briljantkäsi“, kus kuulsast kolmikust esineb peaosas Juri Nikulin. Gaidaid ja Nikulinit ühendas see, et mõlemad olid sõjast läbi käinud ja olid näinud lähedalt elu traagilist poolt, sarnase naljasoone kõrval küllap vist hingesugulasedki.
Kolmiku ülejäänud kaks liiget olevat nurisenud „Kaukaasia vangi“ võtetel, et Nikulin on võrdsem kui nemad, talle makstakse rohkem ja Gaidai muudkui kiidab. Samas lootis Nikulin 1968. aastal antud pikas intervjuus, et nende kolmik tuleb veel kord järgmiseks filmiks ikkagi kokku.
Ka Georgi Vitsin sattus veel Gaidai filmidesse väiksematesse rollidesse („Tuletikke laenamas“).
Morgunoviga läks režissöör aga „Kaukaasia vangi“ võtetel tõsiselt tülli. Näitleja saabus ühele võttepäevale purupurjus, kaks neiut käevangus. Selliseid trikke võtteplatsil väga konktreetne ja lausa pedantne Gaidai ei sallinud silmaotsaski. Tüdrukud lasi ta minema ajada ja Morgunovil sõimas näo täis. Suur mehemürakas pidi talle peaaegu kallale tulema. Seda ei andestanud Gaidai talle kunagi. Teise variandi järgi juhtus sarnane lugu päris võtete lõpus, Gaidai saatis ka Morgunovi minema ning mõningates lõpus filmitud kaadrites on Bõvalõid näha vaid selja tagant, teda kehastab dublant.
Jevgeni Morgunov enam filmis suuri rolle ei saanudki. Ta jäi elu lõpuni Bõvalõiks, rahvameheks, kellele fännid pärast äratundmist kõrtsis välja käristasid.
Ka tudeng Šurikut kehastanud Aleksander Demjanenko ei suutnud enm kunagi oma noorpõlve suurrollini tõusta, mängis aastaid pisirolle ja luges paljudele filmidele dublaaži. Kibestus, sattus alkoholi küüsi ja suri juba 62-aastasena teise infarkti järel. Hea roll ja üldrahvalik menu ei too alati kaasa õnne.
1980. aastal proovis režissöör Juri Kušnerjov kuulsat kolmikut veel kord kokku tuua. Filmi idee oli, et kuldne trio hakkab taga ajama peidetud varandust ja neile pakub konkurentsi duett Ostap Bender ja Kissa Vorobjaninov, keda pidid kehastama Gaidai filmis „12 tooli“ samu rolle mänginud Artšil Gomiašvili ja Sergei Filippov.
Nikulin luges stsenaariumi läbi ja loobus. Ülejäänud neli mängisid kaasa, aga filmist „Ammumöödunud päevade komöödia“ tuli üks paras pudru ja kapsad, mida oli päris piinlik vaadata.
1966. aastal valminud „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ sai valmis pool sajandit tagasi, aga kolm andekat koomikut ja film ise on jäänud tänaseni populaarseks.
Suure kolmiku mäletusmärk.
PS! 2014. aastal tuli venelastel välja uus „Kaukaasia vang“ (Kавказская пленница!), remake, ja midagi nii lamedat pole isegi vist tänapäeva rahaahnes filmitööstuses tehtud. Vene kinosaidil http://www.kinopoisk.ru sai ta publiku hinnangul kümnepallisüsteemis 1,1 punkti, filmile kulutati 3,5 miljonit dollarit, kinos teenis tagasi alla 200 000 dollari. Hinnangud ja retsensioonid olid sellised, et iga viisakas inimene tahaks selliste hinnangute asemel saada korduvalt füüsiliselt jalaga tagumikku.
*Tagantjärele on välja arvutatud, millised olid N Liidu ajal kõige populaarsemad kodumaised filmid.
1. kohale jõudis põnevik „20. sajandi piraadid“ (1980), mis kogus esimesel linastusaastal kinodes 87,6 miljonit vaatajat/müüdud piletit
2. „Moskva pisaraid ei usu“ (1980) 84,4 miljonit
3. „Briljantkäsi“ (1969) 76,7 miljonit
4. „Kaukaasia vang ehk Šuriku uued seiklused“ (1967) 76,5 miljonit
5. „Pulmad Malinovkas“ (1967) 74,6 miljonit
*Filmist „Kaukaasia vang“ sai kuulsaks laul „Kui ma oleksin sultan“, kusjuures üks fraas võeti filmiversioonis välja ja seda esitas trio alles 1966. aasta vanaaastaõhtu programmis „Kutsuv tuluke“. Fraasi peeti alkoholipropagandaks: «Если все три жены мне нальют по сто, итого триста грамм — это кое-что…»
