Mis tähendab, kui puu tüve sisse on lõigatud ristimärk?
Mõnel pool Kagu-Eesti kalmistuteede ääres võib leida puid, mille tüve sisse on inimese käega lõigatud ristimärke. Mida need tähendavad? Marju Kõivupuu kirjutab raamatus „Eestlase eluring“ sellest lähemalt.
Neid on suuri ja väikesi, nii- ja naasuguse kujuga, mõned neist sootuks värsked, alles vaiku tilkuvad, teised veel vaevalt-vaevalt märgatavad. Viimaseid oskab aimata vaid treenitud silm. Mõne üksildase eaka männipuu tüvel võib ristimärke tublisti rohkem kui sadakond kokku lugeda. Paljude põliste ristipuude juurde viivad praegu juba vähekäidavad teed, üksildased metsarajad, andes tunnistust ääremaastunud külade-talude viimaste elatanud asukate igavesest lahkumisest kalmuliste maile.
Kuigi sõnal „ristipuu” on eesti keeles õige mitu tähendust, peavad etnoloogid ja folkloristid ristipuudest kõneldes silmas ristikuuski, ristimände ning ristikaski – (rist)teeäärseid suuremaid puid või puid ristimetsas, mille tüvesse matuselistest ristipojad või teised lähemad meessugulased lahkunut kalmistule viies ristimärgi lõikavad. Ristipuu või ristimetsa asukoha valik sõltub küll maastiku iseärasustest, kuid üldjuhul sümboliseerib see teadlikult või alateadlikult piiri, millest üle viiduna jätavad lähedased lahkunuga lõplikult hüvasti – nüüdsest on ta elavate hulgast välja arvatud. Selliseks sümboolseks piiriks on kas talu, küla või koguni kihelkonna piir. Komme ulatub sajandite taha ning selles võib näha ürgsete uskumuste kajastust, mille kohaselt inimese hing pärast kehast lahkumist siirdus mõnesse loodusobjekti (kivisse, puusse vms), misjärel see pühaks muutus. Teisalt on aga varasematel sajanditel puutüvesse ristimärgi lõikamisega märgitud maaomandi piire.
Ristipuude analooge leidub ka õigeusklike setude matusekombestikus. Setud viskasid risti- ehk lautsipuu alla surnupesuvee ning jätsid sinna kõdunema või põletasid rituaalselt lautsilauad, surnuõled ja surnupesemisviha, lautsipuudesse lõikasid aga ristimärke.
Setumaal leidub kolmes kohas lautsisid: Sesniki, Jatsmanni ja Lutepää külas. Kui inimene ära sureb, siis heidetakse sinna õled, millel ta suri, kauss veega, millega surnut pesti ja viht. Samuti ka üks kanamuna, et surnu süüa saaks, kui ta lautsile tuleb. Surma puhul lõigatakse lautsile ristid. Need puud on riste täis. Lautsid on pühad ja nende roojastamine on kõige suurem pühaduse teotamine.
Orienteeruvalt 1940. aastateni oli Eestis puudesse ristilõikamise traditsioon surnu koduskäimise tõkendina kas enne või pärast kalmistult tulekut tuntud ka Lääne-Saaremaal, kus ristimärgile lisaks lõigati puusse peremärk. Samal eesmärgil ning surnu ja/või elavate edasise käekäigu ennustamiseks on sealkandis murtud veel männilatvu või -oksi. Usuti, et kui murtud oksa või ladvaga puu kasvab jõudsalt edasi, läheb elavatel siin ilmas ja lahkunutel teispoolsuses hästi. Selliseid puid nimetati virvepuudeks. Traditsioon hääbus Saaremal ühelt poolt seetõttu, et sealsed ristimetsatukad jäid majandustegevusele ja teede laiendamisele ette ning inimestel puudus rituaali sooritamiseks harjumuspärane ja sobilik koht. Teiseks – ja ilmselt olulisemakski – traditsiooni hääbumise põhjuseks võib pidada tõika, et traditsioonikandjate endi jaoks oli ristide lõikamise tava matusekombestiku osana kaotanud oma sakraalse ja kombekäitumise seisukohalt vajaliku funktsiooni. Lääne-Saaremaa Kihelkonna kandi ristipuude saatust kirjeldab värvikalt tekstinäide Eesti Rahvaluule Arhiivist:
Praeguse Kiirassaare küla piirkonnas Oitma põllu käänu juures olid jämedad männid, kuhu lõigati riste, mis pidid surnute hinged kinni hoidma. Kui matuserong oli mööda läinud, lõikas üks matuselistest koore sisse risti. Seda kohta kardeti õudsel kombel. [- - -] Männid võeti maha Eesti iseseisvuse ajal, kui anti välja seadus, et maanteede ääred olgu lagedad. Üks jäme, tihedalt riste täis männitüve jupp lebas veel kaua maantee ääres üksinda. Muuseumi ta vist siiski ei jõudnud.
Mõnel pool – näiteks Urvaste ja Hargla kirikukihelkonnas – pakutakse peielistele tänini kas pärast ristilõikamist või selle ajal pits alkoholi ja suupistetki: kodutorti, pirukaid või näiteks Teekonna kommi. Seda tava võib käsitleda kui eelkristliku ohverdamiskombe jäänukit. Tuli ju ka eesti usundis surnute hingi mälestusohvritega lepitada ja tõkestada tõrjemaagiliste toimingutega nende tee matusepaigalt koju.
Marju Kõivupuu „Eestlase eluring“, kirjastus Varrak
