Kas teadsite, et valu on peamisi põhjuseid, miks inimesed arsti poole pöörduvad?
Valusid on erinevat liiki ja seetõttu on ühest “retsepti” valu vaigistamiseks ja eemaldamiseks raske anda. Ükskõik, milline valu on, tajume seda ikka üldjuhul ebameeldiva tajumusliku ja emotsionaalse kogemusena, mis on seotud kudede olemasoleva või potentsiaalse kahjustusega.
Valu tunneme siis, kui organismi kudesid on ärritatud sedavõrd tugevasti, et tekib nende hävimise oht. Seega on valu ülesandeks anda organismile märku vigastusest ning motiveerida lõpetama või vältima ohtlikku olukorda. Tihti on valu põhjustanud koe põletik, trauma või õõneselundite (veresooned, bronhid, magu, sooled jt) venitus. See on ühtaegu nii aisting kui ka emotsioon, mis on haiguste tüüpiline ja oluline sümptom.
Äge valu vs krooniline valu
Valu saab kestuse alusel jagada ägedaks ja krooniliseks. Äge valu kestab lühikest aega (kuni mõni nädal), ta on normaalne reaktsioon koekahjustusele (operatsioon, trauma, põletik), mis möödub kahjustuse paranedes. Sellist tüüpi valuga ei kaasne reeglina teisi probleeme, see on teiste inimeste poolt paremini mõistetav ja allub hästi valuvaigistitele.
Krooniline valu kestab kauem kui vigastus. Selline valu toob lisaks valuaistingule kaasa teisedki probleemid, sageli just depressiooni ja unehäired. Krooniline valu allub halvasti ravile ning seetõttu mõjutab igapäevast tegevust, sotsiaalset aktiivsust ja vähendab elukvaliteeti. Kroonilisest valust võib kujuneda ka iseseisev haigus ning tihti on vaja raviprotsessi kaasata mitme eriala spetsialistid. Kroonilise valuga patsiendid vajavad pikaajalist tähelepanu, sagedast ravi ümberhindamist ja kohandamist.
Valu ei pea kannatama
Tänapäeval on seisukoht, et valu ei pea kannatama. Olenevalt valu tugevusest on soovitav valuvaigisteid manustada nn valuredelit järgides. Selle järgi kasutatakse kõige esimesena, nõrga ja keskmise tugevusega valu korral mitteopioidseid valuvaigisteid. Nendeks on paratsetamool ning mittesteroidseid põletikuvastaseid aineid (MSPVA) – atsetüülsalitsüülhape, ibuprofeen, ketoprofeen, deksketoprofeen, diklofenak, naprokseen.
Vajadusel võib arst neile lisada toetava ravimi (antidepressant, antieptileptik, kortikosteroid, antiemeetik). Kui käsimüügis olevad valuvaigistid ei aita, siis määrab arst juba retseptiga saadavad tugevamad valuvaigistid.
Oluline teada:
- Kasuta väiksemat võimalikku annust võimalikult lühiajaliselt.
- Maksimaalseid lubatud annuseid ületada ei tohi. Annuse tõstmine üle maksimaalse lubatud piiri ei suurenda valuvaigistavat efekti, küll aga kõrvaltoimete tõenäosust.
- MSPVA-te omavaheline kombineerimine ei ole lubatud kõrvaltoimete kumuleerimise tõttu.
- Arsti ettekirjutusel võib MSPVA kombineerida paratsetamooliga.
- Erinevalt opioididest ei ole MSPVA-l kirjeldatud sõltuvuse teket.
Paratsetamool
Paratsetamooli tavaline annus täiskasvanutele on 500...1000 mg, manustatakse 4...6 tunnise vahega, maksimaalselt 4000 mg ööpäevas.
Lastel tuleb annus määrata vastavalt vanusele ja kehakaalule. Suukaudselt on soovitatav ühekordne annus on 10...15 mg/kg kehakaalu kohta, 4...6 tunnise vahega; küünlana on ühekordne annus 15...20 mg/kg, kasutada võib kuni 4 korda ööpäevas; maksimaalne ööpäevane annus on 60 mg/kg kehakaalu kohta.
Raseduse ja rinnaga toitmise ajal võib kasutada. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist.
Valuvaigistav toime on võrreldav aspiriiniga, põletikuvastane toime on väga nõrk, seetõttu ei soovitata kasutada luuvalude korral.
Võrreldes MSPVA-ga esineb vähem mao ärritusnähte ning seetõttu eelistatakse kasutada lastel, eakatel, mao- ja veritsusprobleemidega haigetel. Paratsetamool lagundatakse maksas, kus tekib toksiline metaboliit, mis üleannustamise korral põhjustab raske maksakahjustuse. Suurte annuste kasutamisel tuleb iga kuu teha maksafunktsiooni testid ja vereanalüüs. Paratsetamooli kõrvaltoimed esinevad harvem kui MSPVA-l, kuid tekkida võivad nahalööbed, vereloomehäired (trombotsütopeenia, leukopeenia), äge pankreatiit.
Aspiriin ehk atsetüülsalitsüülhape
Tavaline annus täiskasvanutele on 500...1000 mg, mida manustatakse 4...6 tunnise vahega, maksimaalselt 4000 mg ööpäevas. Tablette tuleb võtta koos klaasitäie veega, võimalusel pärast sööki. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist.
Aspiriini ei soovitata kasutada lastel ja alla 16aastastele noorukitel palavikuga kulgevate viirusinfektsioonide (sh tuulerõuged, gripp) korral, kuna võimalik on Reye sündroomi (eluohtlik seisund, mida iseloomustab kesknärvisüsteemi kahjustus, maksatalitluse häired, esmanähuna kauakestev oksendamine) teke. Reye’ sündroom on väga harva esinev, kuid võimalik, et eluohtlik seisund, mis nõuab kohest meditsiinilist sekkumist.
Raseduse alguses aspiriini ei soovitata, viimasel kolmel kuul on ravimi kasutamine vastunäidustatud. Rinnaga toitmise ajal ei soovitata kasutada, sest see eritub rinnapiima.
Võrreldes teiste MSPVA-ga on aspiriinil märkimisväärne trombotsüütide agregatsiooni pärssiv ehk verd vedeldav toime. Kõrvaltoimetest tekivad sageli maoseedetrakti häired (iiveldus, oksendamine, kõhuvalu), võib tekkida seedetrakti põletik ja -haavand, samuti pikeneb veritsusaeg. Tekkida võivad ka trombotsütopeenia (trombotsüütide vähesus) ja kuulmishäired, ülitundlikel patsientidel aga nahareaktsioonid või bronhospasm.
Igasuguste ravimite, sealhulgas valuvaigistite kasutamisel tuleb meeles pidada, et kõik inimesed on erinevad ja seetõttu võivad ka kasutatavad ravimid mõjuda erinevalt. Ilma arstiga konsulteerimata on lubatud vaid lühiajaline valuvaigistite tarvitamine. Enne ravimi kasutamist tuleb kindlasti tutvuda patsiendi infolehega, kus on kirjas tähtsamad kõrvaltoimed ja muu info, mida inimene peab ravimist teadma.
Ibuprofeen, diklofenak, ketoprofeen, deksketoprofeen, naprokseen
Ibuprofeen põhjustab aspiriiniga võrreldes veidi vähem seedetrakti kõrvaltoimeid, naprokseen ja ketoprofeen võrreldes ibuprofeeniga aga rohkem. Seedetrakti kõrvaltoimete esinemine ei sõltu ravimvormist, vaid on seotud toimeainega (tekib ka pärasoole küünla ja süstelahuse kasutamisel).
Diklofenak põhjustab ibuprofeenist, ketoprofeenist ja naprokseenist sagedamini seedetrakti vaevusi ja kesknärvisüsteemi (KNS) kõrvaltoimeid (peavalu, uimasus).
MSPVA ei soovitada manustada kuni raseduse 20. nädalani, alates 20. rasedusnädalast on nad vastunäidustatud. Ei soovitata imetamise ajal, sest imenduvad rinnapiima. Lastel võib kasutada ibuprofeeni.
Ibuprofeeni tavaline annus täiskasvanule on 200...400 mg, mida manustatakse 4...6 tunnise vahega, 3...4 korda ööpäevas. Maksimaalne ööpäevane annus nõrga/mõõduka valu ja palaviku korral 1200 mg. Ägeda valu korral võib arst määrata 600...800 mg 3 korda ööpäevas, maksimaalselt 2400 mg ööpäevas. Tablette tuleb võtta rohke vedelikuga ning koos toidu või piimaga. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist. 200 mg ibuprofeeni valuvaigistav toime võrdne 650 mg aspiriiniga.
Lastel on ühekordne annus 10mg/kg kehakaalu kohta, võib kasutada 3 korda ööpäevas.
Kõrvaltoimetest on tavalisemad seedetraktiga seotud häired (iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, kõhupuhitus, ebamugavustunne kõhus, kõhulahtisus, kõhuvalu) ja nahalööbed, harvem KNS talitlus- ja nägemishäired, maksakahjustused, allergilised nähud. Tekkida võivad ka seedetrakti haavandid, verejooks. Verehüübimist mõjustab vähem kui atsetüülsalitsüülhape.
Diklofenaki annus täiskasvanule on 12,5...25 mg, mida võib iga 4...6 tunni järel, arst võib määrata kuni 150mg ööpäevas. Toimeaeg võrreldes aspiriiniga pikem. Maksimaalse toime saavutamiseks tuleb tablette võtta koos veega enne sööki. Ilma arstiga konsulteerimata on ravi kestus 5 päeva. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist.
Kõrvaltoimetest on tavalisemad mao- ja seedetraktiga seotud häired (iiveldus, oksendamine, kõhukinnisus, kõhupuhitus, ebamugavustunne kõhus, kõhulahtisus, kõhuvalu, kõrvetised), harvem KNS seotud peavalu ja uimasus. Samuti võivad tekkida allergilised reaktsioonid ja olla suurenenud naha tundlikkus päikesele. Tekkida võivad ka mao/ kaksteistsõrmiksoole haavandid, seedetrakti perforatsioon ja verejooks.
Ketoprofeeni tavaline annus täiskasvanutele 25 mg kuni 3 korda ööpäevas, arsti ettekirjutusel võib annust tõsta maksimaalselt 200 mg-ni ööpäevas. Tablette soovitatakse võtta koos toiduga ja klaasitäie veega. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist. Ilma arstiga konsulteerimata on lubatud ravi kestus kuni 7 päeva. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist 25 mg ketoprofeeni valuvaigistav toime on võrreldav 400 mg ibuprofeeniga; toime on tugevam kui 650 mg aspiriinil.
Kõrvaltoimetest tekivad kõige sagedamini seedetraktiga seotud häired (iiveldus, oksendamine, kõhulahtisus, kõhupuhitus, kõhukinnisus, kõhuvalu) ja KNS talitluse häireid (peavalu, uimasus), harvem neeru-, maksa- ja vereloomekahjustus, tursed. Võib esineda nahareaktsioone, näiteks löövet või sügelust. Tekkida võivad ka mao/ kaksteistsõrmiksoole haavandid, seedetrakti perforatsioon, verejooks. Seedetrakti ja neerude kõrvaltoimete esinemise risk on suurem üle 60-aastastel patsientidel.
Deksketoprofeeni tavaline annus on üle 18-aastastele on 25 mg iga 8 tunni järel, maksimaalselt 75 mg ööpäevas. Ravim tuleb võtta piisava koguse veega, soovitavalt koos toiduga, sest see vähendab seedetrakti kaebuste võimalikku tekkeriski. Tugeva valu korral võib tablette võtta tühja kõhuga (vähemalt 30 min enne sööki), see kiirendab vähesel määral ravitoime algust. Ilma arstiga konsulteerimata võib kasutada 3...4 päeva. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist.
Kõrvaltoimetest tekivad sageli seedetraktiga seotud iiveldus, oksendamine, kõhuvalu või kõhulahtisus. Harvem esinevad peapööritustunne, pearinglus, unehäired, unisus, südamepekslemine, nahaõhetus, nahalööve või suukuivus. Tekkida võivad ka mao/ kaksteistsõrmiksoole haavandid, seedetrakti perforatsioon, verejooks.
Naprokseeni tavaline annus üle 16-aastastele on 275 mg, manustatakse 8...12 tunnise vahega, kuni 3 korda ööpäevas, maksimaalselt 825 mg ööpäevas. Ilma arstiga konsulteerimata on lubatud ravi kestus 3 päeva. Tablette võib võtta söögist sõltumata, kuid neid peaks võtma koos mõningase koguse vedelikuga. Ravi ajal tuleb vältida alkoholi tarbimist.
250 mg naprokseeni valuvaigistav toime võrreldav 650 mg aspiriiniga, kuid toimeaeg on pikem.
Kõrvaltoimetest võivad esineda kõhuvalu, oksendamine, iiveldus, peapööritus, pearinglus, väsimus, unehäired, kumin kõrvus või jalgade tursed. Väga harva võivad esineda näo paistetus, lööve, astmahoog või minestus. Tekkida võivad ka mao/ kaksteistsõrmiksoole haavandid, seedetrakti perforatsioon, verejooks.
Allikas: Südameapteek
