Naine avastas oma elukaaslase rekkakabiinist teise naisega
Mehe joomised ja kodust äraolekud suurenesid justkui märkamatult. Tasapisi arenes välja uus reaalsus ehk kõrgem alkoholinivoo ja seetõttu ei tekkinud esialgu suurt tüli. Rital oli ka titaga palju tegemist ja mehele jätkus vähem tähelepanu. Rita teadis, et mees käis tõepoolest erinevate sõprade pool või sõpradega baaris, mitte naistes. Aga ta tuli koju alati purjus peaga. Kui Rita sellest probleemist juttu tegi, väitis mees, et kui "väiksed grammid" sees, siis ta saab öösel hästi magada ega ärka lapse nutu peale üles. Kuna ta jõi õlut, siis tema teine õigustus oli, et ega ta viina joo.
Rita leppis mehe reeglitega ja nii kestis see elu mõne aasta. Siis hakkas mees ka kodus jooma. Ju ei leidunud nii palju sõpru, kes oleks pidevalt napsi tahtnud võtta. Kui sündis teine tütar, oli mees juba sisuliselt igal õhtul jommis. Ta oli alati sõbralik ja pärast kahte õlut vahel isegi vaimukas, aga pärast neljandat õlut hakkas elutarkusi heietama, mida naisel igal õhtul väga tüütu kuulata oli. Pärast kuuendat õlut kippus mees diivani peale magama jääma ja Rita aitas ta voodisse, millega too alati vastu vaidlemata nõus oli. Kuus õlut oligi tema piir. Hommikuti ta pead ei parandanud ja joomatsüklisse ei kukkunud. Ühiskondlikku hukkamõistu mees ei pälvinud, sest tööle ta hommikuti jõudis ja tööl tema üle ei kurdetud. Rita oli oma murega üksi. Pärast viit kooseluaastat otsustas Rita, et ei kannata enam välja elu mehega, kes on igal õhtul purjus, ja algatas lahutuse.
Mees kolis vanemate majja tagasi, Rita aga hakkas kohe uut meest otsima. Kuu aja pärast leidis ta tutvumisportaalist endast viis aastat noorema rekkamehe Janeki. Too tegi nädal aega oma sõite Põhjamaades, peamiselt Soomes, ja nädala elas kodus. Rita elu oli jälle ilus, noored olid väga armunud, käisid asula vahel käest kinni ja suudlesid.
Poole aasta pärast oli nende nädalaste vahedega toimuvas kooselus juba nii palju argipäevarutiini, et Rita ja Janek ei suutnud sellega enam toime tulla. Kuigi Rita tegelikult väga ootas Janekit koju, läksid nad mehe puhkusenädalal tavaliselt juba esimesel õhtul tülli. Janekile tundus, et Rita tahab lakkamatult tema elu korraldada kuni pisiasjadeni ehk selleni, kus ja kuidas tema asjad peavad kodus paiknema. Nagunii oli pidevalt vaja koos lastega kuskil käia ja kodus midagi teha. Rita tahtis korterit ilusamaks teha. Eks kõige sellega kaasnesid ka pidevad õpetussõnad ja varjatud etteheited. Ta oli ju viis aastat oma abikaasat kantseldanud ja tema pärast muretsenud.
Janek ei olnud aga senimaani millegi pärast muretsenud. Tema oli harjunud ainult oma auto ja vabadusega. Vanemate juures ei pidanud ta mingeid kodutöid tegema ja õelastega tegeles ta ainult siis, kui ise tahtis, enda lustiks.
Kui Rita oli koju uued tapeedid ostnud ja remondist juttu tegi, sai Janeklil mõõt täis. Ta lõi korteriukse kinni, läks jalutama ja tagasi enam ei tulnud. Rita leidis ta õhtul hilja autost, mis seisis maja lähedal parklas. Janek rääkis, et tal on naise nõudmistest kõrini ja tema tahab rahu nii naisest kui lastest.
Mingi aja ööbis Janek oma vabadel nädalatel vaheldumisi Rita ja laste juures ning oma autos, kui vajas omaette olemist. Lõpuks olid asjad niikaugel, et mees läks igal õhtul oma autosse magama, kuulas seal raadiot ja vaatas taskutelekat.
Nii elasid nad mitu kuud: Janek veetis vaba nädala küll kodus, aga ööbis autos. Rita üritas rääkida, et nii ei saa see ju kesta, aga Janek võttis alati väga jäiga hoiaku, et tema tahab oma elu ka ja ei andesta naise pidevat õpetamist. Seda, et nende intiimelu oli soikunud, teadsid ainult nemad ise, aga muidu väliselt paistis kõik korras. Kodust väljaspool suhtlesid nad omavahel alati rahulikult ja käisid vahel tuttavatel külas. Poes käis enamasti Janek ja süüa tegi Rita. Paistis, et vähemalt Rita tahtis väga seda suhet hoida.
Ühel hommikul ei tulnud Janek tuppa kohvi jooma, nagu ta alati oli teinud. Rita jalutas parklasse vaatama, mis lahti on. Auto uksed olid lukus ja taga kardinad ees nagu ikka. Rita koputas ja hüüdis meest, aga keegi ei avanud. Rita sattus paanikasse, et nüüd on midagi tõsist juhtunud. Ta tagus mõlema rusikaga autoukse pihta ja mõtles päästeameti kutsumisele. Lõpuks avas mees autoukse, tuli aeglaselt välja, ringutas ja küsis, miks on vaja niimoodi vastu ust taguda ja terve maja rahvas akende peale ajada. Ning jäi siis kuidagi imelikult, jalad harkis, auto ukse ette seisma.
Rita jõudis aga läbi ukseava märgata, et autos on veel keegi, ja hakkas ennast ukse vahele pressima. Tekkis rüselus. Mees oli muidugi tugevam, kaitses nagu väravavaht väravat ja hoidis naise uksest eemal. "Mis sa tahad sealt, seal ei ole mitte midagi," kordas ta mitu korda. Siis tegi Rita aga petteliigutuse auto nina suunas, nagu kavatseks ümber auto joosta, ja Janek liikus hetkeks ukse eest ära. Rita tõmbas ukse lahti ja hüppas kabiini.
Pilt, mida ta nägi, oli just selline, millist ta kõige vähem oleks tahtnud näha. Kabiini tagaosas lamas naine, kes oli arvatavasti maganud asula kõigi vabade meestega ja ka paljude abielumeestega. Rita hakkas meeleheitehoos autost asju välja loopima ja sõimas naist kõige ropumate sõnadega, millest enamik akendele kogunenud majaelanikele kuulmata ei jäänud. Siis jooksis ta tuppa ja mees talle vabandades järele. Armuke oli suutnud Rita tuuseldamise ajal teki endale säilitada ja tuli paljajalu, tekk ümber, auto juurde oma riideid otsima.
Rita ja Janeki draama jätkus korteris, kust kostis mitu tundi valjuhäälset tülitsemist ja nõudeklirinat. Mees ei olnud nõus enne lahkuma, kui Rita hakkas ta asju aknast välja loopima. Siis mõne aja pärast võttis Janek oma reisikoti ja astus auto suunas. Sellega oligi see tormiliselt alanud ja kummaliselt jätkunud suhe läbi. Rita ei suutnud nii erakordset nahaalsust andestada. Hiljem kuulis ta, et too naine oli Janeki autos korduvalt käinud, aga vastu hommikut alati lahkunud. Küllap olid nad tol ööl lihtsalt kaua üleval ja magasid kogemata sisse.
Rita elab juba pool aastat üksi koos lastega ja pole uue mehe otsimisest enam rääkinud.
