Portugalist ja Annest, kes harrastab permakultuuri
Mida permakultuur mulle käesolevas hetkes tähendab? Ägedat metsikut džunglitaolist aeda, palju uusi taimeliike, mida ma kunagi näinud pole, ning sellega kaasnevat peavalu, ega ma koos umbrohuga ei juuri välja mingit eriti olulist taime. Nii kirjutab Kaisa Masso raamatus „Minu Portugal“.
Fakt, et Anne on ratastoolis, ei takista teda absoluutselt põikpäiselt soovimast veeta aega oma mäejalamil asuvas aias. Mõeldud, tehtud. Selleks ju wwoofer’id ongi. Meie hommikud hakkavad välja nägema järgmised: peale hommikusööki ronib Anne ratastooli istuma, kargud süles. Tooli käepidemete külge riputan mina kõikvõimalikud ämbrid ja kastid istikute, komposti ja muu sellisega. Ning siis läheb lahti sõit läbi küla aiakese poole – ikka nii, et mina lükkan, higipull otsa ees, jooksusammul ratastooli madame’iga, kellel on süles solgiämber ja külgedel lehvimas kargud. Nii kuni autotee lõpuni ja siis üle silla. Viimase järsu teejupi aiani ronib perenaine ise oma kipsis ja kilekoti sisse mähitud jalaga karkudel mägirada pidi üles. Ja kohal me olemegi.
Anne harrastab permakultuuri, millest võib lugeda täpsemalt netist – ma parem ei hakka võhikuna pikki kirjeldusi jagama. Põhimõte on see, et tuleb töötada koos loodusega ja mitte selle vastu, tuleb osata loodust jälgida ja vältida mõttetut tööd, ning tuleb vaadata loodust tervikuna, mitte üksikute süsteemidena. Lähtekomponendid on maastik, funktsioon ja liigikooslused. Oluline on nende komponentide omavaheline suhe – selle tulemusena peaks tervik olema suurem kui üksikute lähtekomponentide summa. Eesmärk on toota palju toitu ja tooraineid vähima pingutusega. Permakultuur on terve teadus või siis õigemini filosoofia, mida on ka palju kritiseeritud, just selle küsitava teaduslikkuse seisukohast. Igal juhul, mul on praegu võimalus selles käsi valgeks saada, ja seda võimalust ma ka täiel rinnal kasutan.
Praktikas tähendab permakultuur seda, et aias ei ole erinevad põllukultuurid eraldatud (puuviljaaed, kasvuhoone, kartulimaa, siis lapp ubadele-hernestele, järgmine lapp peetidele-kaalikatele, järgmine koht maitsetaimedele), vaid kõik on läbisegi segamini – nagu looduseski. Viljapuude alla pannakse tihti kasvama aromaatseid taimi, sest see pidi viljapuudelt sitikaid ja haigusi eemal hoidma. Eriti tõsised permakultuuri harrastajad lähevad üsna kaugele – mängitakse loodusest tulenevate ja võibolla ka teataval määral sümboolsete vormidega – spiraal, kärg, lainetus, võrgustik –, sest need on mustrid ja vormid, mida looduses leidub lõputult. Peale selle kasutatakse permakultuuris erinevaid tasandeid koos – puude tasand, põõsaste tasand, taimede, pinnase, juurte tasand – ja pannakse need ühiselt eksisteerima, just nagu metsikus looduseski.
Mida permakultuur mulle käesolevas hetkes tähendab? Ägedat metsikut džunglitaolist aeda, palju uusi taimeliike, mida ma kunagi näinud pole, ning sellega kaasnevat peavalu, ega ma koos umbrohuga ei juuri välja mingit eriti tillukest ja olulist madalama tasandi taime, mis on rõõmsa koha leidnud näiteks teetaimede vahel või kiivipuude all, ning ega ma ringi kõndides ja tööd tehes ei astu peale millelegi, mis kindlasti mitte pole mõeldud peale astumiseks. Rohin salati- ja rukolataimi, kohe nende taha jäävad kiivipuud, rosmariin nende all ja nende ümber endine kartulilapp, mida järgmiseks kobestama pean. Saaki saab siin aasta ringi ja ma kunagi ei tea täpselt, mille aeg hetkel on.
Raamatu autor endast:
Ma elan Portugalis väga tagasihoidlikku elu, kuid see tähendab vabadust. Mul on kodu ülikaunis ja luguderikkas Lissabonis, mis üllatab mind igal sammul ka kaheksandal siin veedetud aastal. Ma teenin oma igapäevast leiba sellega, mis mulle kõige rohkem meeldib – õpetan lastele filmi ja muusikat. Arusaamine, et olen siin õnnelik, ei saabunud suurejoonelise joovastuse, vaid tasase ja veidi argliku nendinguna. Peale kõige ilusa on see tähendanud ka näguripäevi, pisaraid, üksindust ja tohutut hirmude ületamist. Olen otsinud valgeid jõule Portugali mägedest, olnud seotud nii massiturismi kui ökokogukondadega, töötanud vabatahtlikuna Assoori saarte taludes ning praeguseks leidnud oma koha kino-, muusika- ja kultuurimaailmas. Liuglen siinse tunnetusliku tasandiga ühes rütmis. Mu südame on võitnud portugallaste ja päikese soojus, külalislahkus, ligimesearmastus ja mängulust. Vaimumaailm, mis väärtustab inimesi ja nendega veedetud aega. Hea toit, silmailu ja poeesia igas hetkes. Siin tunnen ennast nagu kodus.
Kaisa Masso „Minu Portugal. Igatsedes kadunud aega“, kirjastus Petrone Print
