Ljudmila Gurtšenko viimane soov: Palun, ärge unustage mind!
Kahest tundmatust noorest filmiinimesest said üle N Liidu superstaarid, menu oli pöörane. Mõningatel andmetel müüdi nõukogude kinodes filmile üle 48 miljoni pileti. Kusjuures Gurtšenko pääses rolli tänu õnnelikule juhusele.
Mööda „Mosfilmi“ üht koridori läks tollane stuudio kõikvõimas direktor, filmirežissöör Ivan Põrjev, ja kohtas seal tütarlast, kes just oli proovivõtetel välja praagitud. Põrjev jäi vaatama, võttis neiul käe alt kinni ja viis ta veelkord tagasi komisjoni ette. Tütarlaps oli Ljudmila Gurtšenko. Nüüd leiti ta olevat täitsa kõlbulik filmi „Karnevaliöö“ peaossa ning ekraaniteose kolossaalne menu tõestas, et vana filmimehe terav pilk tabas lihvi vajava teemandi ära. „Karnevaliöö“ aga on jäänud läbi aegade filmiks, mida mõni vene telekanal ikka aastavahetuse paiku näitab.
Tütarlaps Ida-Ukrainast
Ljudmila sündis 12. novembril 1935 Ida-Ukrainas. Tema vanemad töötasid sõja alguseni Harkivi filharmoonias, isa mängis professionaalselt bajaani, laulis väga hästi.
Tema lapsepõlv jäi kohutavasse sõjaaega. Isa Mark läks rindele, väike Ljuda jäi koos ema Jelenaga Harkovisse ja elas läbi raskuste üle ka fašistide okupatsiooni. Hoolimata pidevast näljast läks tal õnneks, mõlemad emaga jäid ellu. Hilisem filmitäht on hiljem ausalt tunnistanud, et elas rasked ajad üle vaid tänu sellele, et õppis varastama. Tema tõmbas turumüüjate tähelepanu endale ja poisid tegid sel ajal puhta töö. „Ma varastasin kuni 12. eluaastani, pärast sõda jätsin mingil ajal järele,“ on Gurtšenko tagantjärele öelnud.
1944. aastal, kui rinne oli juba linnast kaugel, käis Ljudmila koolis ja astus Beethoveni-nimelisse muusikakooli. Musikaalsus oli talle geenide ja koduga kaasa antud.
Gurtšenko on kinnitanud, et tema vanemad armastasid laulda ja ta ise ka laulis lapsest saati. „Laulmine oli minu jaoks nii loomulik.“ Pärast sõda esines tüdruk koos isaga õllekates. Isa mängis bajaani ja tütar laulis. Sõjajärgsel vaesel ajal oli iga teenistus hea. Temast saigi hiljem universaalne näitleja, kes laulis, tantsis või näitles ikka ühtmoodi muljetavaldavalt väga erinevatest ühiskonnakihtidest pärit naiste osades.
Kui ta 1953. aastal keskkooli lõpetas, ei kahelnud ta endas. Pealegi armas isa toetas tütre auahneid plaane. Ljudmila võttis akordioni kaenlasse ja sõitis Moskvasse VGIKi (Üleliiduline Riiklik Kinematograafia Instituut) sisseastumiseksamitele. Mängis vastuvõtukomisjoni ees pilli, laulis, tantsis, deklameeris – ja saigi hoolimata suurest konkursist sisse. Ei pidurdanud teda ka tugev ukraina aktsent. Terve esimese kursuse nägi oma vene keelega vaeva, aga kui ta midagi tahtis, oli võimeline kõvasti tööd tegema.
Instituudis olevat Gurtšenko hoobelnud oma kursusekaaslaste ees, et ta taljeümbermõõt on 42 sentimeetrit. Ta hoolitses oma legendaarse piha ja üldse välimuse eest kuni surmani. Oli algusest peale kõigeks valmis, et saada primadonnaks, tõeliseks täheks, ja jääda selleks surmani
Kunagine kursusekaaslane ja kolleeg, samuti hilisem edukas näitleja Zinaida Kirijenko rääkis pärast Gurtšenko surma: "Tal oli erakordselt kõrge enesehinnang. On selliseid inimesi. Üldjuhul löövad nad elus läbi, sest allutavad endale teisi inimesi. Ljusja põhisoov oli teistest eristuda ja tõmmata endale tähelepanu, teha nii, et kõik vaataksid ainult teda. Olgu see klaverimäng, laulmine, anekdootide vestmine või teravad naljad sõbrannade arvel, see ei olnud tähtis. Tähtis oli see, et kõik kuulaksid-vaataksid teda!“
Mitmekülgne ja hiilgav näitlejakarjäär
Pärast „Karnevaliööd“ ekpluateeriti noort tähte veel mitmes filmis sarnases operetivõtmes, aga Ljudmila ambitsioonid olid piiritud.
1960. aastal ilmus ekraanidele „Balti taevas“, kus Gurtšenko mängis tütarlast, kes elab üle Leningradi blokaadi ja saab selle ajaga ka teismelisest varsakesest läbi karmide kogemuste nooreks naisega. Roll pakkus näitlejannale võimalusi. Tasapisi hakati talle lisaks trilla-trulla tantsu- ja laulufilmidele pakkuma ka tõsisemaid osi.
Eraldi tasuks rääkida veel filmist „20 päeva sõjata“ (1976), traagilise alatooniga draamast, kus ohvitser Lopatin pääseb eesliinilt lühikesele puhkusele tagalasse. Režissöör Aleksei German valis üllataval kombel peaosalisteks estraadi ja muusikalitähe Gurtšenko ja klouni ning komöödiatega kuulsaks saanud Juri Nikulini. Filmist sai klassika, mõlemad peaosalised tõestasid oma taset suurte näitlejatena. Lisame veel Nikita Mihhalkovi „Viis õhtut“ (1979) ja tema venna Andrei Mihhalkov-Kontšalovski „Siberiaadi“ (1978), mõlemas silmapaistvas draamas jälle peaosas Gurtšenko. Ja muidugi jälle kord Eldar Rjazanovi käe all lavastatud „Jaam kahele“ (1982), mida peaks mäletama paljud tänaseni. Eldar Rjazanov: „"Jaamas" ühendub ühendamatu - pianist ja vaksali restorani ettekandja. Kas nende vahel on armastus võimatu? Ma tahtsin oma filmiga öelda, et armastus on selline tugev tunne, mis suudab ka selliste näiliselt erinevate inimeste hinged ühendada. Romeol ja Julial see ei õnnestunud - vaen osutus tugevamaks. Muidugi, ma ei võrdle enda "Jaama kahele" ja Shakespeare´i "Romeod ja Juliat", ma räägin lihtsalt situatsioonist. Ma tahtsin, et minu filmid annaksid inimestele lootuse ja kordaksid: õnn on armastuses.“
Ljudmila Gurtšenko on mänginud kaasa ka ühes Eesti filmis – „Jalgrattataltsutajad“. Või mis ta nii väga Eesti film oli. Režissööritöö tegi Juli Kun, stsenaristideks veel Juri Ozerov ja Nikolai Erdman. Tegevus toimus vene keeles ja meie näitlejatest tegid arvestatavates rollides kaasa vaid Rein Aren ja Hugo Laur. Kuid Tallinnfilmis see spordikomöödia 1963 valmis tehti. Üks ebaõnnestunumaid, et mitte öelda kõige, kõige ebaõnnestunum, kirjutab Õie Orav “Jalgrattataltsutajate” kohta oma raamatus “Tallinnfilmi mängufilmid”.
Ljudmila Gurtšenko mängis kaasa erinevatel andmetel kas 94 või 96 filmis, osales paljudes etendustes, käis oma kontsertprogrammiga tihedalt ringreisidel. Kuid oli temagi elus kehvemaid perioode, kui režissöörid ei hoolinud staarist, kui talle ei jätkunud piisavalt tähelepanu. Siis jõi ta Näitlejate maja restoranis viina, kuni keegi purupurjus näitlejanna koju vedas. Kuid nagu tuli suur töö laval või filmis, oli kärakas unustatud ja Gurtšenko pühendus viimse rakuni tööle. „Mis on teie jaoks õnn?“ „Et hoida käes stsenaariumi, ja selles on minu jaoks roll.“
Salgas esimest meest
Ljudmila Gurtšenko tunnistas, et oli elu jooksul viis korda abielus. „Unustades“, et juba 18-aastasena abiellus ta režissöör Vassili Ordinskiga. See kestis küll vaid natuke üle aasta. Ljudmila olevat lootnud kohe mehe filmidesse mängima pääseda, aga režissöörist mees soovitas alguses natuke ikka õppida. Selline suhtumine auahnele Ljusjale ei sobinud. 1957. aastal kohtus ta kena gruusia verd stsenaristi Boris Andronikašviliga, armus ja aasta pärast noorpaar abiellus. Neil sündis tütar Maša, Gurtšenko ainus laps, aga juba aasta pärast seda kolis ilus Boris järgmise näitlejanna Nonna Mordjukova juurde. Ljudmila oli šokis.
Peatselt kohtus ta teise noore näitleja Aleksander Fadejeviga. Kirglik suhe lõi lõkkele, juba paari kuu pärast nad abiellusid. Ei kestnud suur armastus kaua, Fadejev hakkas hullult jooma ja on hiljem öelnud, et Ljudmila Gurtšenko oli tõeline needus.
Samal 1964. aastal, pärast teise abielu kärisemist, kohtus Ljudmila juhuslikult nõukogude estraadi tõusva tähe Jossif Kobzoniga.
Neil tekkis kiiresti suhe ja kolme aasta pärast nad abiellusid. Ei tulnud sealt head nahka. „Meie abielu oli kõige suurem viga mu elus,“ rääkis Gurtšenko hiljem. Kobzon on samuti moka otsast oma halvakspanu väljendanud. Üks kuulujutt räägib, Kobzon kannab selle pärast juba palju aastaid parukat, et naine oli talle ühe tüli käigus triikrauaga vastu pead lajatanud, ja kohutav arm on tänaseni alles ning vajab varjamist.
1973. aastal tutvus Ljudmilla muusik Konstantin Kuperveisiga. Kostja mängis orkestris, mis saatis kontsertreisil Gurtšenkot. Naine oli selleks ajaks saanud 37, aga noor muusik vaid 23. See ei takistanud kumbagi. Hiljem on Konstantin kurtnud, et superstaari tujud olid äraarvamatud ja kõikusid seinast seina. Mees pidas kaua vastu, kuid 1991. aastal sai tal naise hüsteeriahoogudest kõrini, ta jalutas lõplikult minema.
Sellega ei lõppenud veel Ljudmila isiklik elu. 58-aastaselt leidis pensionile lähenev Gurtšenko endale viienda mehe, produtsent Sergei Senini. Sedapuhku oli mees temast 20 aastat noorem. Kõigi klatšimooride üllatuseks elasid nad koos 17 aastat, kuni Ljudmila surmani.
Raske iseloom ja keerulised suhted
2011. aasta 30. märtsil läks Vene kino üks unustamatumaid tähti Ljudmila Gurtšenko 75-aastasena igavestele võtteplatsidele. Sama vanalt suri aastate eest ka tema armastatud isa Mark Gurtšenko.
Näitlejanna kolm kuud enne surma, 30. detsembril 2010. Foto www.kremlin.ru
Ljudmilla Gurtšenko matuste eel oli tema sark välja pandud kirjanike majas, sajad inimesed kogunesid juba hommikul järjekorda, et jätta jumalaga armastatud näitlejaga. Teiste seas seisis järjekorras ka tumedate prillidega ja tumedas riides tähelepandamatu naine suure kimbu valgete krüsanteemidega. Mitte kõik ei tundnud teda ära, aga mõned siiski: see oli Ljudmila ainuke tütar Maria. Ema ja tütar ei olnud enam suhelnud viimased 11 aastat. Vastastikune vihkamine oli põhjalik, lapselaps Mark, kellel ema ei lubanud vanaemaga suhelda, aga keda Ljudmilla Gurtšenko jumaldas, suri 16aastasena narkootikumide üleannuse tõttu. Vanaema sai sellest alles hiljem kuulda ega andestanud tütrele.
Tütar süüdistas ema, et see oli ta juba lapsena omaette jätnud ja pühendunud oma karjäärile ning meestele. Ema süüdistas tütart selles, et tütar nõudis kohtu kaudu kätte kolmandiku nende ühisest korterist ja müüs selle kolmandiku siis emale 10 000 dollari eest tagasi. Et tütar oli ema vastu vaid nii palju huvi tundnud, et pidevalt raha küsida. Ka väimehega oli Ljudmila kõvasti nugade peal.
„Mu perekond on praeguseks mu mees ja kaks koera, Pepe ja Gavrik,“ ütles Ljudmila viimases intervjuus enne surma. Tütrega ta ei suhelnud ja ka mitte tütretütrega, kes hoidis ema poole. Lemmiklapselaps Mark suri liiga vara. Ometi oli aastate eest Gurtšenko kontsertprogrammis alati laul „Minu tütar“, mille ta pühendas tütar Mašale.
Elu lõpupoole kasutas Gurtšenko päris palju ilukirurgide teeneid ja hilistel fotodel, mis suures plaanis, näeb ka päris hirmutav välja. Kuid laval, publikust eemal, ohtralt meigituna jäi ta ikka selleks igavesti nooreks temperamentseks tüdrukuks, kellena rahvas mäletas teda „Karnevaliööst“. Tema eludeviisiks oli: särada alati, särada kõikjal, viimaste päevadeni, lõpuni. „Ärge unustage mind!“ oli Ljudmila Gurtšenko viimaseks sooviks.
