Jaak Joala oli marssal Žukovi lapselapse Mašenka lemmiklaulja ja esines mitu korda kosmonautidele

Saatepillimehed ei saanud kunagi musta raha. 8–12 lugu olid kontserdist kontserdini ikka samad ja 1980ndatel tuli uusi hitte vähe. Joala kui marssal Žukovi lapselapse Mašenka lemmiklaulja. Kolm esinemist kosmonautidele. Joala kaotas hääle. Kesktelevisiooni diktor andis alternatiivsete meetoditega hääle tagasi. Joala laulis kuulsat „Lavandat“ ainult ühe korra. Need on seigad raamatust „Jaak Joala. Kuulsuse ahelad.“

Kolme bändiga galakontsert

Skeem, kuidas teha nii, et kontserdid läheksid täismajale ja tooksid raha mitte ainult riiklike filharmooniate pangaarvele, vaid ka korraldajate isiklikku kukrusse, oli hästi läbi mõeldud. Keskmiselt oli suurel kontserdil väga erineva tasemega ansambleid, lisaks sõnameistreid, tsirkuseartiste, tantsijaid. „Bände oli tavaliselt kolm, kellest esimene oli sirgelt augutäide. Kehv bänd, kes oli nõus iga kolmanda kontserdi eest saadava tulu korraldajatele ära andma,“ kirjeldab Aare Põder süsteemi. „See bänd oli sageli Gruusiast ja selleks kampa võetud, et oli niisuguse lahendusega nõus. Neilt küsiti, kas tööd teha tahate, ja nemad muidugi tahtsid, sest said ringi sõita, hotellides elada, hästi süüa. Ainuke tingimus, et iga kolmanda kontserdi sissetulek ehk must raha läks juutidele. Teine bänd oli juba selline poolkuulus: natuke telekas olnud, siin ja seal esinenud, nimigi juba mõnel pool tuntud: Zemljane, Leisja Pesnja, Krasnõje Maki. Ja siis kolmas bänd oli see magnet, mille peale rahvas kohale tuli. Näiteks Jaak Joala ja Radar olid väga kõva sõna. Jaak laulis galakontserdi lõpus kaheksa lugu ja rohkem polnud tarviski. Kui miljonilinnas oli mitu kontserdikohta ja neli või kuus kontserti päevas, no siis olid summad ikka suured. Aga pillimehed, erinevalt superstaaridest, ei saanud musta raha kunagi.“

Staarile saadeti lennujaama vastu ikka Tšaika või Volga. Ašhabadis tervitavad Jaak Joalat kolm kontserdikorraldajat. Foto Rene Kirspuu kogust.

Kaheksakümnendate algusest mäletab Aare Põder ainult üht Jaak Joala ja Radari soolokontserti ja see toimus kaevurite päeval Ida-Virumaal. Filharmoonia oli millegipärast kontserdikorraldusega hätta jäänud ja hommikul küsiti bändimeestelt, kas nad saaksid samal õhtul ekspromptkontserdi anda. „Tegime ära ja see oli kontsert, mis pandi meile lausa kiitusena tööraamatusse kirja,“ naerab Põder. „Tänati päris ametlikult, riputati kiituskiri ka autahvlile ja maksti kakskümmend viis rubla preemiat!“

Venemaal olid üsna tavalised ka kahe bändiga kontserdid: üks neist täitis siis vastavalt kava esimese ja teine tagumise poole. Radari repertuaar ei sõltunud väga palju sellest, kas sõideti esinema Tšeljabinskisse või Kuibõševi. Kõik need keskeltläbi 8–12 lugu, mida mängiti, olid kontserdilt kontserdile ikka ühed ja samad. Alustati näiteks Raimonds Paulsi „Я рисую’ga“, mis oli õige vene bravuuriga lugu ja publiku kohe käima tõmbas. Siis järgnesid näiteks Sergei Pederseni „Kui mind kutsud sa“, edasi valik „našat!“ ehk Jaagu hitid Tuhmanovilt, Zatsepinilt, Matetskilt, millele hiljem lisandusid lood noorema põlvkonna vene heliloojatelt, nagu Reznikov, Sevastjanov ja teised. Kui Jaak lava taga hinge tõmbas, hiilgasid ansamblipoisid ühe instrumentaallooga ja oligi kontsert tehtud. Mil määral ja kas üldse selline konveier loomingulist rahuldust pakkus – raske uskuda. Ja ega 1983. aastast alates Jaagul enam hitipotentsiaaliga lugusid suurt juurde ei tulnudki, peale mõne üksiku erandi.

„Tõusvas joones läheb su karjäär siis, kui vähemalt kaks-kolm hitti tuleb igal aastal juurde,“ arutleb Aare Põder kriitiliselt. „Aga Jaak ratsutas juba mõnda aega ühtede ja samade lugude seljas, nii et minu arvates oli 1983. aastaks tema hiilgus juba grammikene tuhmumas. Küllap ta tajus seda isegi, muutus sisemiselt rabedaks ja tüdimus-väsimus hakkasid ka märku andma.“
Samas oli Joala nii suure kodumaa leivaisadele kui ka Eesti NSV Riiklikule Filharmooniale tõeline rahamasin ja tundis ennast üsna karistamatult. Sest kes julgeks teha märkusi mehele, kes toob sisse sadu tuhandeid aastas ja keda jumaldavad miljonid?

1980ndate keskel koos kolme võõrustava kirgiisitariga. Foto Rene Kirspuu kogust.

Üle piiri

Jaak Joala oli näiteks marssal Žukovi lapselapse Mašenka lemmiklaulja. Lausa nii suur lemmik, et toimus isegi autogrammide vahetus: Žukov saatis Jaagule oma autogrammi ja sai vastu kuulsa laulja pühenduse Mašenkale. Ime siis, et ükskõik millisesse oblastisse või linnakesse Jaak oma bändiga ka ei saabunud, pidulik vastuvõtt ning poolkohustuslik viinajoomine olid paratamatud.
„Kui palju keegi pidutses, see oli igaühe enda teha,“ kinnitab Paap Kõlar. „Välja arvatud Jaak! Kui ikka sõitis pärast kontserti Tšaika ette ja kutsujaks olid tõesti oblastikomitee esimehed või muud kõrged parteiametnikud, siis polnud pääsu. Tahad või ei taha – pead minema! Jaak ei olnud sugugi selline, kes esimesel võimalusel kohale jooksis, ta mõnikord ikka lausa peitis ennast. Aga kohalikud administraatorid nuhkisid ta asukoha välja ja siis oli minek. Laud nagu äke, anti aga kitsesarv kätte ja hakka pihta! See oli tema puhul suhteliselt ennasthävitav stsenaarium algusest peale.“
(---)

Kuulsuse hetked. Fotod Rene Kirspuu kogust.

Lainerlaste uskumatud seiklused Baikonuril

Kosmonautidele esines Lainer kolmel korral: kaks korda väga edukalt, kolmandal enam mitte niiväga. Need olid plaanilised kontserdid 1985.–1986. aastal ning seda paigas, mida polnud isegi kaartidele märgitud. Kõigepealt lennati Taškenti, sealt rongiga jaama nimega Tjuratam ja edasi tunde bussiga mööda kõrbe, kuni vastu tuli betoonaed ja algas Imede Õu. Ivar Must ja Oleg Lošak mäletavad, et kahel viimasel korral lennati juba marsruudil Moskva – Пункт назначения (Moskva – sihtpunkt).
„Tõkkepuude ja kõrge betoonaia taga asus tõeline Trooja linn,“ meenutavad mehed. „Sisuliselt oli see geto. Laste mänguväljakud, hruštšovkad ja üksainus söögikoht, millel oli hiigelsuurte tähtedega maalitud silt „Alkoholivaba restoran“. Läksime sisse, tellisime söögid ja vaatasime imestunult kahte vanameest, kes parasjagu sõid ja kelle ees laual ilutses rariteetne, püramiidikujuline VEF-i Spidola. Mehed heitsid meile üheainsa pilgu ja küsisid: „Noh, seltsimehed artistid, kas hakkame jooma?“ Meie ümmarguste silmade all kruviti raadiol nupp küljest ära ja valati viina klaasidesse nagu termosest. Selles kinnises linnas olidki termosed ning kohvikannud viina ja piirituse jaoks.“
Ivar kinnitab, et „sihtpunkt“ on kõige hullem linn, kus tal elu jooksul viibida on õnnestunud. Mitteametlikult kutsuti seda paika Leninskiks ja seal elasid raketiväelased, linna transpordi ja olmega seotud töölised ning nende perekonnad. Kogu ajaarvamine käis selle järgi, millal startis rakett.
Muide, sel päeval kadus kõikidest kummituslinna kraanidest vesi. Jaak on ise meenutanud, kuidas ta nägi Baikonuril kosmoselaeva starti üpris lähedalt. „See on tõesti vapustav elamus, kui midagi niisugust toimub sinu silmade all!“ kirjeldas ta ühes teleintervjuus. „Mõõtmed lähevad paika ja inimene tunneb ennast sel hetkel nagu sipelgas või kirp!“
Bändimeeste Ivar Musta ja Oleg Lošaki mälestused nii pateetilised ja helged ei ole. Tol päeval startis raketikandja Energia, mis viis orbiidile korraga kolm sputnikut, ja Jaak võeti tõepoolest stardiplatsile kaasa. „Meil pidi õhtul kontsert olema, aga ta ei tulnud ega tulnud tagasi,“ meenutab Oleg. „Viimasel minutil jõudis, oli nii elevil ja õnnelik, et nägi kosmoselaeva starti lähedalt. Hakkas siis laulmist proovima ja äkki! – hääl kadus täiesti ära. Täiesti! Ainult kuked lendasid. Olukord oli kohutav, sest inimesed ootasid ju Joala kontserti! Aga seda ei tulnudki. Midagi oli raketivaatamise ajal niisugust juhtunud, et inimese hääl lihtsalt haihtus.“
Ivar on oma kirjeldustes veelgi otsekohesem: „Eelmisel korral olime olnud superstaarid, aga siis visati meid sellest linnast põhimõtteliselt välja. Suhtumine muutus minuti pealt. Jaak sõitis varem minema, läks Moskvasse, kus Kesktelevisiooni diktor Viktor Balašov oskas alternatiivsete meetoditega häält ravida. Tol korral Jaak oma isa võimeid ei kasutanud, aga see diktor oli ennegi tema hääle tagasi toonud. Igatahes neli päeva hiljem laulis Jaak Moskvas juba nagu kulda. Aga meie passisime Leninskis veel pool nädalat kesk pahuraid inimesi ja meenutasime, kuidas lendas rakett ja staari hääl koos sellega!“

Kuulus laulja on kosmoselinnakus tehtud fotol ilusasti keskele sätitud. Foto Rene Kirspuu kogust.

Vihatud ja armastatud „Lavanda“

Kõige rohkem poleemikat tekitanud lugu Jaak Joala repertuaaris on kahtlemata 1984. aasta lõpus „Kutsuvas tulukeses“ esiettekandele tulnud Vladimir Matetski „Lavanda“. Mõttele panna Joala Sofia Rotaruga duetti laulma tuli Alla Dmitrijeva, kes oli Jaagu kaitseingliks Kesktelevisioonis. Matetski võttis tuld, näitas oma muusikalist materjali poeet Mihhail Šabrovile ja nii sündiski hingestatud duett, mille televersioon komeedina masside hulgas populaarseks sai. Ja ega peale teleesituse muud ei järgnenudki. Miks Jaak just seda lugu nii aktiivselt põlgas, jäi selgusetuks, aga ühelgi hilisemal kontserdil ta „Lavandat“ enam laulma ei soostunud.

Margit Kilumets „Jaak Joala.Kuulsuse ahelad“, kirjastus Hea Lugu 2015