EESTI PÜHAKOJAD: Pärnu Katariina kiriku ehitus on seotud eelkõige keisrinna Katariina II-ga
Vene keisrinna Katariina II külastas 1764. aastal Pärnut ning lubas finantseerida uue kiriku ehitamist. Ilmselt oli see otsustatud ammu enne keisrinna visiiti, sest juba aasta varem saadeti Pärnusse arhitekt Pjotr Jegorov ülesandega kavandada siia uus õigeusu pühakoda. Viis aastat hiljem – 1768 – oli kirik valmis.
Kaur Alttoa tutvustab kirikut raamatus "101 Eesti pühakoda".
Enne 18. sajandit oli Eestis ainult üksikuid õigeusu kirikuid. Neid hakati rajama alles pärast Põhjasõda. Sellest ei maksa järeldada mingit ideoloogia pealesurumist – see muutus akuutseks sajandi jagu hiljem. Põhjasõja-järgsetes linnades elas venelasi tegelikult väga vähe. Küll paigutati aga päris mitmesse Eesti linna Vene garnisonid ning pole kahtlust, et enamik toonastest sõduritest kuulus õigeusku. Just nende jaoks hakati rajama uusi pühakodasid.
Vene garnisoni majutamine on oma jälje jätnud ka Pärnu linnapilti. Nii kujunes linna lõunaküljele sõjaväelastest asukate Morskoi eeslinn ehk Slobodaa – tänapäevane Mereküla. Nii ühekorruselised puitmajad kui ka nende paigutus järgivad siin vene küla ehitustraditsiooni. Uued olud kujundasid ka linna sakraalmaastikku. Esimene samm tehti 1714. aastal, mil eesti luterlaste Jaani kirik võeti Vene garnisoni kirikuks. Sellest aga ei piisanud: 1752. aastal püstitati sõjaväe tarbeks Aleksander Nevski puitkirik. Miskipärast lammutati see juba 1790. aastal.
Pärnu uue õigeusu kiriku ehitamine on seotud ennekõike Katariina Suurega. Tema paljude kirgede hulka kuulusid kahtlemata ka linnaehitus ja arhitektuur. Keisrinna külastas Pärnut 1764. aastal ning siis lubas ta finantseerida uue kiriku ehitamist. Ilmselt oli see otsustatud ammu enne keisrinna visiiti, sest juba aasta varem saadeti Pärnusse arhitekt Pjotr Jegorov ülesandega kavandada siia uus õigeusu pühakoda. Viis aastat hiljem – 1768 – oli kirik valmis.
Jegorov oli tšuvaši päritoluga, kuid siit ei maksa otsida jälgi mingitest soome-ugri kunstikontaktidest. Jegorovi peamine mängumaa oli ikkagi Peterburis ning just seal toimusid vene sakraalarhitektuuri ülipõnevad arengud. Peeter I, kes vaatas ikka läände, üritas reformida ka omamaist kirikuarhitektuuri. Kõnekaimaks on Peterburi Peeter-Pauli kindluse katedraal, kus idakirikule omane tsentraalruum asendati lääneliku pikihoonega. Selline kompositsioon oli ilmselt liiga kardinaalne ning järgimist ei leidnud. Omamoodi koolkonda rajav oli aga itaalia päritolu arhitekti Bartolomeo Rastrelli kavandatud Smolnõi kloostri kirik. Selle kreeka risti kujuline plaan jätkab bütsantsipärast õigeusu kirikute traditsiooni. Seevastu kogu vormimaailm on laenatud läänest, kus parajasti võidutsesid hilisbarokk ja rokokoo.
Katariina kirik valmis 1768. aastal. Kreeka risti kujulise põhiplaaniga põhikorpusele liitub läänes torn. Keskosa katab lai kuppel tambuuril, millega nurkades liituvad diagonaalselt paigutatud tornikesed. See on meenutus ajast, mil ühel kirikul oli nurkadel neli korralikku kuplit. Kahtlemata sai Jegorov inspiratsiooni Rastrelli töödest, ent Pärnus on soovitud efekti saavutamiseks appi võetud butafooria: tõeliste tornikeste asemel ümbritsevad tambuuri umbsed eenduvad müüriosad. Neil on ainult üks ülesanne: nende otsa sai paigutada kenad baroksed kiivrikesed. Algset peasissepääsu kiriku lõunaküljel raamis korintose pilastritele toetuv frontoon. Hiljem sissepääs suleti ning selle asemele ehitati aknad.
Pjotr Jegorov kavandas ka ikonostaasi, mis oma kompositsioonilt meenutab pigem kolmeastmelist barokkaltarit. Kõrvuti antiikarhitektuurist inspireeritud vormimaailmaga kasutas arhitekt ka rokokoomaailmast pärinevaid elemente.
Ei maksa unustada sedagi, et Pärnu Katariina kirik sai eeskujuks Tartu Uspenski ja Kuressaare Nikolai õigeusu kirikule.
