Euroopa rahvaste arvamus: idanaaber joob kindlasti rohkem
Euroopa rahvad on kogu aeg arvanud, et ida poole juuakse rohkem rohkem. Hispaanlased peavad joodikuteks prantslasi, prantslased sakslasi, sakslased poolakaid, aga poolakad venelasi. Venelane arvavat aga, et tema naaber on alati suurem joodik kui tema. Tegelikult hakkas Venemaa rahvas jooma sajandeid hiljem kui läänepoolsed rahvad.
Vene traditsioon ulatub vürst Vladimiri (980-1015) aega, kes oma maale uut usku valides ütles islami emissaridele, et Venemaal on lõbusad joomingud ja ilma nendeta me ei saa.
See fraas peegeldab täielikkku vastandumist islami traditsioonile, mis ei luba isegi tilgakest veini. Ütlus on üks asi, tegelikult olid aga venelased sel ajal aga üks karskemaid rahvaid Euroopas.
Viljajoogiga olid tuttavad vaid valitsejad ning tundsid kalja, mõdu, õlut ja meskit, aga nende kangus 1-6% ei lubanud end segaseks või surnuks juua. Alkohoolseid jooke tarvitati ainult pidupäevadel,sest nende toorained teravili ja mesi olid strateegilised kaubad ning müüdi ekspordiks Euroopasse või Bütsantsi.
Aristoktaatiale ja usutegelastele olid kättesaadavad ka sisseveetud veinid kangusega 16 kraadi. Kuid ka ülikute seas tuli alkoholismi ette üliharva. Põhjuseks oli Bütsantsist koos veinidega kaasa tulnud tava, et veine lahjendati veega.
Inimesi, kes jõid ilma lahjendmata veini, mõisteti hukka. Paradoksaalsel kombel levitasid ohtra veinijoomise tava just sissesõitnud eurooplased ja neid kutsuti halvustavalt kukkedeks. On üles tähendatud, et Novgorodi vürsti Jaroslav Targa kutsutud külalised Skandinaaviast jõid end purju ning käitusid tüdrukte ja naistega ebaviisakalt.
Joovastavad joogid ei jõudnud Venemaal massidesse enne kui alles 16. sajandil. Veel tolle sajandi algul kirjutas Austria saadik, et ainult nimekad ja rikkad inimesed tähistavad pühi pärast õnnistamist joomingutega, aga lihtrahavas teeb samal ajal tööd.
