Hüvasti, Linda Rummo!
Armastatud näitleja Linda Rummo lahkus meie seast 94aastasena Pärnus 16. detsembril. Aastaid tagasi, kui lahkus tema abikaasa lavastaja Vello Rummo, ütles Linda, et meie tuleme koju. See tähendas, et abikaasa urn tuhaga tuuakse koju ootama ja nad lahkuvad koos...
Adolf Šapiro 1977. aastal Pärnu teatris Endla lavastatud Edward Albee näidend "Kes kardab Virginia Woolfi?" oli tolle aja mõjukamid etendusi Eesti teatris, mida mängiti aastaid. Linda Rummo mängis Marthat. Pärast etendust Pärnu teatris intervjueeriti peaosatäitjaid Linda Rummot ja Aarne Ükskülat raadio jaoks. Reporter kergitas küsimuse Martha rolli raskuse kohta. Linda Rummo ütles: "Väga sageli on asjadega nii, et sa ei oska neid seletada...On ainult mingisugune,-ei oska ütelda, on see instinkt või,-mis registreerib mingi löögi... Tavaliselt on nii, et kui asi väga ennast huvitab, siis on usk, et ta peaks huvitama ka vaatajat... Aga kogu aeg on saalis niisugune pinev jälgimine - seda me tunneme. On naer, on vaikus./ / Aga kui on vaikus, on vaikus, ühtlane vaikus, pinev vaikus, seda näitleja tunneb. Ja seda lõpus on."
Pärast "Kes kardab Virginia Woolfi?" viimast etendust,-Linda Rummo viimast Marthat, arutas suvepublik teatri fuajees veel kaua-kaua, missugune Martha see oli.
Pärast viimast etendust jalutasid Linda ja Vello Rummo aeglaselt ja mõtlikult mereranna suunas.
Linda Rummo elas Pärnus Mai tänaval. Oma raamatus "Elust ja lavaelust" räägib ta, et kui lapsed Tartus oma koolid lõpetasid ja Tallinna tulid, siis läks tema sealt ära Pärnu. Kui sellest Mai ränava korterist oli valmis alles vundament, mõtles ta, et kui selle korteri saan, olen kummuli põrandal ja nutan rõõmust. Seniajani töötasid ja elasid nad Velloga teatris, kaks eakat inimest. "Aitab sellestki, kui teine on sul olemas. Lähed magama, kui pea juba kukub otsast. Vahepeal katsud, kas padja peal on juba keegi " rääkis Linda Rummo raamatus.
Linda Rummo algus oli ebatavaline, muusikali "Minu veetlev leedi" tavaline algus. Eesriie avanes "Estonias" 30. detsembril 1963 aastal. Huvi oli tohutu. F. Loewe’ muusikal Bernard Shaw näidendi “Pygmalion” ainetel. Lavastaja Voldemar Panso oli leiutamishoos ja loomislustis. Linda Rummo, Endel Pärn, Hugo Malmsten, Helgi Sallo ja esimene muusikal Nõukogude Eesti laval. Polnud traditsioone ei siin- ega sealpool eesriiet. 1960ndatel muusikaliga algust teha oli nagu hüpe tundmatusse. Küsiti ja mõeldi sellegi üle, et Linda Rummol on draamanäitleja võimed, aga kuidas jääb laulmisega. Endel Pärna olid eluaeg ümbritsenud muusika ja operett, aga Higginsi mõttepartii?
Eesriie avanes ja terve rida Rummo Eliza "naelu", mida ta Higginsile "keresse taguda tahtis", osutusid aga etenduse vääriskivideks. Nii teineteisele toetudes sündiski meie veetlev leedi-Linda Rummo, ja Endel Pärna suurepärane Higgins.
"Endel oli üdini artist, kes ei kukkunud hetkegi ära. Kui me koos mängisime, oli tema silmades ja olemuses ikka väljakutse, umbes nii, et härrased, me püsime veel sadulas," on öelnud Linda Rummo. Avalikus kirjas minu veetlevale leedile-Linda Rummole ütleb Pärn: "Kui ma vaatasin Sinu avalaid silmi, siis algul ei olnud mugav karjuda: "Pange see pamp pühmekasti", kuid osa nõudis...Tegelikult oled Sina kogu tüki vältel täht, kellele mina sabana järele lendan..."
Linda Rummo oli eelmise aasta sügisel meie hulgast lahkunud Helle Kuninga iidol, kes näitejuhina Lope de Vega "Tantsuõpetajas" Hellele tiivad andis. Kui tulid nükked, et Helle Kuningas hakkab Mati Undi lavastuses "Valimude tund Jannseni tänavas" Koidulat mängima, oli Linda Rummo esimene, kes selle välja ütles. „Lindal oli kombeks etenduse ajal saali hiilida, aga me nägime ta alati ära. Linda tuli alati valges riietuses ja sundis sind end kokku võtma just siis, kui oli miljon häda. Mõtled, et rajad on sisse sõidetud, täna teeme mugavamalt. Ja jälle istub ta saalis! Sina ei viitsi, aga tema, näe, sunnib. Vaatas kõik ära ega teinud ühtki märkust. Ütles ainult, et armas oli näha. Sellest piisas. Sest kui mingid asjad on ammu selgeks räägitud, siis saad aru küll. Aga kui Linda Rummo juba jorisema hakkas, tuli küsimusi nagu rahet. Tema viis näitejuhina tööd teha käis fantastilise kiirusega. See oli nii väsitav, et ei jõudnud enam kanda. Ja siis ilmselt hakkasidki asjad kätte tulema."
"Elu on suur müsteerium. Andku taevas, et seda narmasteks ei harutata, elu saladust ei avastata,“ on öelnud Linda Rummo
Kas sa oma loomust tunned, küsis raamatu autor Lilian Vellerand Linda Rummo käest. "Ma olen väga linnu moodi. Ma ei oli tark. Kui, siis tark olla võib minu intuitsioon..."
