The Guardiani kolumnist: Täiesti absurdne on arusaam, et naised mätsivad endale krohvi näkku, sest seda nõuab ühiskond

„Minu arvates on igati normaalne armastada nii huulepulki kui ka kirjandust – olla naine, kes telekas käivale poliitikadebatile tuliselt kaasa elab, ise samal ajal küüsi lakkides, kirjutab The Guardiani ilukolumnist Sali Hughes äsja ilmunud raamatus „Ausalt ilust“ ning julgustab oma 20aastase kogemuse põhjal ilutooteid tarvitama, aga mitte massiivse reklaami ohvriks langema.

Järgin oma elus kahte mantrat. Esimene pärineb mu vanaemalt. Kui olin veel väike tüdruk, istusin ühel päeval vanaema voodil ning vaatasin, kuidas ta endale Yardley English Lavenderi parfüümi peale piserdas, Strattoni kullatud toosikesest puudriga nägu tupsutas ja suud No7 fuksiaroosa huulepulgaga võõpas. Küsisin lummatult, miks ta end värvib. Vanaema pani huulepulga klõpsti kinni ja ütles asjalikult: „Sest värvituna olen ma alati kõigeks valmis. Kujuta ette, et saan väljas olles mõne toreda kutse, aga pean sellest ära ütlema pelgalt sellepärast, et ma ei näe just kõige parem välja ega tunne end seetõttu kuigi hästi. Värvituna võin alati mis tahes seiklustesse sukelduda.” Mul ei läinud need sõnad kunagi meelest ja enamikul päevadel juhindun ma samast põhimõttest. Teine mantra on see, mida tuletan meelde oma sõpradele, kui nad on haiged või kurvad. Siis saadan neile alati suure „hädaabipaki” ilutooteid ja meigiasju. Usun, et nadist enesetundest on hullem vaid see, kui ka väljanägemine on nadi. Esimese osas ei saa tihtipeale midagi ette võtta, kuid ma olen täiesti veendunud, et viimase parandamine tuleb üksnes kasuks.

Minu meelest on soov hea välja näha oluline ja õigustatud.

Minu meelest on soov hea välja näha oluline ja õigustatud. Liigagi sageli peetakse oma välimusest hoolivaid naisi rumalateks, pinnapealseteks või ebaintelligentseteks. Või lausa feminismi reetjateks. Ent minu silmis täiendavad feminism ning enda eest hoolitsemine teineteist suurepäraselt. Mõne inimese jaoks on ilu seotud eneseuhkuse ja endast lugupidamisega, hea enesetundega ja teadmisega, et väärid tähelepanu. Kui jalgpallist, veinist, vormel 1 sarjast või isegi paintballi mängust huvituva meesterahva intelligentsust ei seata kunagi küsimärgi alla, siis pealispinnast huvituva naise puhul eeldatakse, et temas midagi sügavamat polegi.

Minu arvates on igati normaalne armastada nii huulepulki kui ka kirjandust – olla naine, kes telekas käivale poliitikadebatile tuliselt kaasa elab, ise samal ajal küüsi lakkides. Hea väljanägemine tekitab hea enesetunde ja ilurituaalid pakuvad juba iseenesest naudingut. Täiesti absurdne on arusaam, et meie, vaesed naised, ärkame pool tundi varem, kui tahaksime, ja mätsime endale õnnetult krohvi näkku, sest seda nõuab ühiskond. Ma tean kindlalt, et väga paljude naiste jaoks on meikimisele kulutatud aeg ainus, mida nad saavad päeva jooksul omaette nautida. See toiming kätkeb endas armastust, hoolitsust ja – mis eriti tähtis – enese­väljendust. Meikimine on loovuse võimas abivahend. Ausõna, mul on kahju, et mehed sellest ilma jäävad.

Minult küsitakse tihti: „Miks sul on vaja ennast meikida? Kas sa end meikimata kujul ei armasta?” See on üsna solvav ja äärmiselt üleolev küsimus, ent ilukolumnistina puutun ma sellega kahjuks kokku iga jumala päev (eelkõige küsivad seda inimesed, kes näivad arvavat, et kuna nad pesevad nägu pesuseebiga ning puhastavad hambaid oksaraoga, on nad minust kahtlemata palju paremad ja intelligentsemad). Tõtt-öelda olen ma alailma meikimata ja mu enesehinnang on täiesti alles, tänan küsimast. Aga ma muutuksin õnnetuks, kui ma kogu aeg selline välja näeksin. Võimalus valida ühel päeval vambi ja teisel päeval klassikalise naiivitari välimus, olla laupäeva õhtul värvitud Madonna ja pühapäeva hommikul meikimata Joni Mitchell – just seda feminism tähendabki: vabadust.
Ja meestega pole sel suurt midagi pistmist (kuigi ausalt öeldes pole ka „lantimismeigil” häda miskit. Jumala eest, me kõik tahame ju edumaad saavutada.). Ma meigin end peamiselt iseenda jaoks ja lisaks paremale väljanägemisele (natuke peitekreemi ja põsepuna muudab igaühe kenamaks) ning suuremale enesekindlusele teeb see mind õnnelikuks.
See, kes peab ilu ja meikimist tarbetuks, millekski tühjaks-tähjaks, millega tegelevad vaid edvistajad, ei tea naistest õigupoolest midagi. Parimal juhul on meigitud nägu nagu soomusrüü, mis kaitseb meid kõige eest, mida eelolev päev kaasa toob. Üks liigutus hea huulepulgaga – ja tunneme, et saame paremini hakkama ajamahuka tooteesitlusega; hea meigipõhi näol muudab meid hoogsamaks ja oleme valmis teistega enesekindlalt suhtlema. Isegi kui ma kodus pidžaama väel arvuti taha istun ja kirjutama hakkan, kasutan ma enne tavaliselt veidi toonivat niisutavat kreemi ja huulepalsamit. Jumestus, ükskõik kui napp, annab märku, et päev on alanud. Ja hea väljanägemine aitab meil sellega igati toime tulla.
Kuid paljudele naistele muutub välimus eriti oluliseks siis, kui seda kõige vähem ootad. Süngeimatel perioodidel muutub ilu veelgi tähtsamaks ja kujuneb paljude jaoks tõhusaimaks toimetulekumehhanismiks. Kui oleme tööst ilma jäänud, lahutame abielu, leiname lähedast (mäletan, kuidas valisin isa matusteks sobivat huulepulka ligi kaks tundi – see tundus olevat ainus asi, mille üle mul niivõrd traagilisel ja soovimatul päeval kontroll oli), siis maalime endale sõna otseses mõttes vapra näo pähe. Me pöördume ilutoodete poole isegi majanduskriisi ajal. Statistika näitab vankumatult, et majanduslanguse ja kokkuhoiu perioodidel suureneb huulepulkade müük, sest hea huulevärvi ostmine ja kasutamine tekitab kohese õnnetunde. Selline tuju tõstev meetod on vast kõige kohasem haiguse ajal, kui tõbi või selle ravi on meie välimust tugevalt muutnud. Ilurituaalid võivad kujuneda millekski palju enamaks kui lihtsalt enda eest hoolitsemiseks – need võivad juba iseenesest ravivat mõju avaldada.

Kui mõni suurfirma tuleb välja uue niisutava kreemiga, on surmkindel, et ajakiri annab sellele kiitva hinnangu.

Ma armastan ilu – ja see on veel pehmelt öeldud. Ma jumaldan ning austan seda. Miski pole võrreldav õnnetundega, mis valdab mind siis, kui avastan mõne hämmastava toote ja saan oma vaimustust teistega jagada; või kui lipsan vihmase ilmaga Selfridge’i kaubamajja Chaneli huulepulka ostma; või kui omandan mõne jumestustehnika võtte, millele ma varem ei lootnudki pihta saada, ja tean, et võin nüüd tormata seda sõpradega jagama. Ma olen alati selline olnud. Sattusin lootusetult sõltuvusse sellest hetkest peale, kui ostsin esimese The Body Shopi Morello Cherry huulepalsami. Mõni nädal hiljem imetlesin juba Clinique’i mustvalget tootekataloogi ja ahmisin ajakirja Just Seventeen ilulehekülgi nagu räpane narkar. Ma katsetan aastas mitutsadat toodet igast hinnaklassist ning mu elutuba meenutab mõne suure kosmeetikapoeketi kohalikku harukauplust. Mõtlen alailma teiste naiste ilurituaalidele, panen kokku isikupärastatud kingikotte ja viin läbi „totaalseid muutumisi”, kui mulle selleks vaid võimalus antakse.
Aga ilutoodete fännamine ei tähenda, nagu oleksin ma eile sündinud. Pakendid ja uhked reklaamikampaaniad müüvad õhulosse ning annavad lubadusi, mida lihtsalt ei ole võimalik täita. Müüte muudkui korrutatakse, kuid need tuleb murda. Me kulutame ilutoodetele miljardeid oma vaevaga teenitud rahast – kas ei peaks meil siis olema õigus teada, et ostetu ka toimib? Ma olen 20 aastat, esmalt jumestuskunstniku ja seejärel ajakirjanikuna, katsetanud sõna otseses mõttes tuhandeid ilutooteid. Ma ei soovita iial midagi, mida ma pole proovinud iseenda või mõne oma väga hea tuttava peal. Mulle pakub suurimat rahulolu see, kui kellegi ilutoodete varu silmitsedes võin teatada, et tal pole seda 80-naelast silmaümbruskreemi vaja, et 25-naelane niisutav kreem annab palju parema tulemuse, et ühe peitekreemi vahetamine teise vastu muudab ta fotodel lausa vapustavaks või et kui ta kasutaks näopuhastusvahendit teisiti, laheneksid teda eluaeg vaevanud nahaprobleemid. Ma tean, mis toimib ja mis mitte, ning ma tahan, et teiegi seda teaksite.
Kui ma sain The Guardiani nädalalõpulisa ilukolumnistiks, oli mul kindel soov kirjutada ilust uutmoodi. Tahtsin olla oma veerus sama aus, nagu olen tuhandete foorumiliikmete ja Twitteri jälgijatega, kes küsivad minult iga päev ilunõuandeid ja tootesoovitusi. Klantsajakirjad – ehkki ma jumaldan neid rohkem kui enamik inimesi – ja nende sageli asjatundlikud ilutoimetajad lihtsalt ei saa teiega ilu osas täiesti ausad olla. Nende ellujäämine ajakirjandusturul sõltub suurte ilufirmade reklaamidest. Kui mõni suurfirma tuleb välja uue niisutava kreemiga, on surmkindel, et ajakiri annab sellele kiitva hinnangu. Eks nad vahel väärivadki seda, kuid probleem seisneb selles, et väiksemal firmal võib olla hiilgav toode, aga ta ei saa kulutada selle reklaamile sama palju raha, mistõttu tootel pole lootustki teiste seast silma torgata. Minu ülesanne on kanda hoolt, et te millestki ilma ei jääks. Tahan teile edasi anda ka salanippe, mida olen professionaalidega koos töötatud pikkade aastate jooksul õppinud. Ihaldatud jumestust, millest te mulle iga päev kirjutate, on palju lihtsam saavutada, kui te arvate. Suitsusilmad, meik, mis annab parema tulemuse kui Botox, laineriga joonistatud kassisilmad, küüned, mis on värvitud sama oskuslikult nagu salongis? Vastuseks neile ja sajale muule küsimusele leidub mul lollikindlaid nippe, mida saate kasutada elu lõpuni.
Olen täiesti veendunud, et eranditult kõik naised näevad paremad välja, kui nad kasutavad ilutooteid. Mis ei tähenda, nagu oleks vaja kogu nägu katvat krohvikihti või täitesüstidest punnis põski – piisab vaid mõnestki tootest, olgu nendeks siis tooniv niisutav kreem ja ripsmetušš või lainer, millega joonistada hoogne laujoon, ning huultele kantud punane värv. Ja võtmesõna on siin „paremad”, sest vastupidiselt sellele, mida reklaamitüübid tahavad meid uskuma panna, tean ma, et enamik naisi ei unista Cheryl Cole’i või Angelina Jolie näost. Me ei soovi supermodellide moodi välja näha ja toituda vaid vatist ning Marlboro Lightidest. Valdavalt tahame olla lihtsalt iseenda moodi, ainult et ilusad.

Sali Hughes „Ausalt ilust”, kirjastus Varrak 2015