EESTI PÜHAKOJAD: Siimeoni ja Hanna kirik Tallinnas ehitati Vene sõjaväelastele
Pärast Tallinna kapituleerumist Põhjasõjas 1710. aastal saabus siia ka Vene garnison. 1720. aastal oli linna majutatud juba neli polku. Ühel polgul pidi olema ka oma pühakoda, samuti olid kirikud hospidalide juures ning ka mereväelastel. Nii oli Tallinna eeslinnades 18. sajandil vähemalt neli puidust õigeusu kirikut. Kaks neist on ümberehitatuna säilinud meie päevini. Vanim on Kaasani kirik, mis algkujul ehitati 1721. aastal. 1749. aastal toodi see kirik praegusesse asukohta Liivalaia tänaval ning sai oma lõpliku ilme 19. sajandi esimesel poolel.
Admiraliteedi maadel asunud Siimeoni ja Hanna kirik rajati ennekõike mereväelastele ja sadamatöötajatele, hiljem lisandusid ka Peterburist saabunud suvitajad. Traditsiooni väitel olevat kirik rajatud vanade laevade rusudele – võimalik, et mereäärne kehv pinnas vajas kõigepealt täitmist ja tugevdamist. Esimesed teated pühakojast on aastaist 1744–1745. Siis koguti raha kiriku kaunistamiseks, tähendab – toona pidi see juba eksisteerima. Kiriku nimipühaku põhjal võib oletada, et pühamu ehitati 1730. aastail, mil Venemaad valitses keisrinna Anna Ivanovna. Praeguse kirikuhoone ehitamisega alustati tõenäoliselt 1752. aastal. Kolme aasta pärast oli see valmis pühitsemiseks.
Pühakoja põhiplaan kordab peaaegu üksüheselt Kaasani kiriku oma. Kaheosalisele kirikusaalile liitub idas hulknurkne altariruum, läänes aga eeskojaga kellatorn. Traditsioonilise tambuuri asemel on kirikuruumi kohal sibulkupliga neljakandiline torn. Ilmselt määras selle kuju ehitustehnoloogia. Ristpalkidest on ikka väga tülikas ehitada ümaraid vorme. Kiriku välimus oli esialgu väga tagasihoidlik: palkseinad olid seest ja väljast lihtsalt üle värvitud. Aastail 1870–1871 võeti ette pühakoja põhjalik uuendamine, mille üheks põhjuseks oli ehitise kehv seisund. Vana kellatorn oli oma aja ära elanud ja selle asemele ehitati uus. Põhiliseks tööks oli aga vana ja väsinud välimuse ajakohastamine. Nüüd sai kirik laudise, mida täiendasid moekad puidust ilustused. Põhjalikult kujundati ümber ka interjöör. Sellisena pidas pühakoda vastu üheksakümmend aastat. Ka nõukogude võimu alguskümnenditel sai kogudus jätkata oma tegevust. 1963. aastal aga kirik võõrandati ning ehitati ümber võimlaks. Lammutati nii kellatorn kui ka kuppel – kuidagi ei tohtinud jääda muljet, et tegemist on omaaegse pühakojaga. 1987. aastal sai hoone oma kasutusse nelipühilaste kogudus. Pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist taastati 1993. aastal Eesti Apostlik-Õigeusu kirik. 2001. aastal kogudusele tagastatud kirik pühitseti pärast taastamist ja restaureerimist 2007. aastal EAÕK peakirikuks ehk katedraaliks.
Nõukogude aja rüüstamise tulemusena meenutas kirik väljast pigem barakki. Nii alustati 2001. Aastal kõigepealt kiriku välimuse ennistamisega. Vanade fotode põhjal ehitati uuesti tornid, mille ristid toodi Vormsi ja Lihula õigeusu kirikust (mõlemad seisavad varemeis). Taastati ka hävinud kaunistuselemendid. Seinte värv järgib 1871. aasta värvigammat, küll pisut heledamates toonides, kui algselt oli. Interjööri restau-reerimisel püüti maksimaalselt säilitada ja ühtlasi eksponeerida ajaloolisi ladestusi. Nii valitseb kirikusaalis klassitsismihõnguline 1871. aasta kujundus, altariruumis saab aga näha ehedaid 18. sajandi palkseinu.
Taastatud pühakojale valmistati Kreekas uus ikonostaas. Selle komponeerimisel on arvestatud konkreetset kirikut, mis asub Eestimaal. Siin on ka Tartus hukatud märterpiiskop Platoni ikoon ning nikerddekooris on kasutatud Eesti rahvakunstist laenatud lillornamenti. Ikonostaasil on üks rida maalitud pühapilte, nende all nikerdatud stseenid Vanast Testamendist. Nii on Kristuse ja Maarja ikoonide all vastavalt Aadama ja Eeva loomine. Ikoonide kohal on kaheksat apostlit kujutavad miniatuurmaalid. Kuninglikel ustel näeme traditsiooniliselt Maarja kuulutust, kahel pool uksi aga nelja evangelisti sümboleid.