Mees pettis naist esimest korda ja jäi kohe vahele
Ülle sai üsna pea aru, et mees pole enam endine, vaid tihti nukker, unistav ja eemalolev. Rain oli väga armunud ja Marika ei kadunud tema unistustest kogu ärkveloleku aja jooksul. Ta aga ei tahtnud oma naist ja last maha jätta.
Ainult neil hetkedel, kui Ülle oma õnnetus olukorras enesevalitsuse kaotas ja Raini reetmises süüdistas, mõtles mees, et jätabki kõik ja alustab Marikaga uut elu. Mõni aeg hiljem tundis ta jällegi, et ei suuda ega tahagi oma perest loobuda. Ja et sellest armumisest peaks proovima üle saada. Kuigi armumine Marikasse hävitas päris suure osa armastusest oma naise vastu, pidas ta Üllest endiselt väga lugu.
Nii heitles Rain ja kannatasid naised neli aastat, kuni ühel päeval Marika kustutas end Raini elust. Ta lahkus töölt, üüris kuuldavasti Tallinnasse korteri, vahetas telefoninumbri ja kustutas Facebooki konto. Enne telefoni väljalülitamist saatis ta Rainile sõnumi: "Soovin, et oleksite õnnelikud Üllega. Ära mind otsi."
Ilmselt nähes, et Rain on küll temasse kiindunud, aga oma naist ja last ei jäta, otsustas ta eluga edasi minna, nagu öeldakse. Samas on võimalik, et ta tõesti ei tahtnud näha end abielulõhkujana ning isa ja poja lahutajana.
Rain ei otsinud Marikat. Algul hing väga nuttis, aga päevad möödusid argiaskeldustes ja mitu kuud hiljem ühel õhtul tundis ta pigem rõõmu, et pole sel päeval kordagi Marikale mõelnud. Temaga kohtumised olid ilusad, aga alati ka valusad, sest Rain tundis end Ülle ja poja ees süüdi. Mingil määral oli Marika niisugune otsus ja põgenemine talle kergendus.
Rain ehitas oma elu teistmoodi üles. Lapsega tegelda talle nagunii meeldis ja Üllega hakkas jälle paremini minema. Rain nägi, et Üllegi lõi rohkem särama, kui teda ei piinanud enam konkurents Marikaga ja temale allajäämine Raini südames. Seda nägid ka kõik pere sõbrad. Marika kohta kuulis Rain aasta jooksul vaid seda, et naine oli abiellunud endast viis aastat noorema mehega.
Paar aastat pärast seda uudist kutsus Marika Raini Facebookis sõbraks. Tal oli nüüd teine perekonnanimi, aga fotot nähes Rain võpatas. See oli tema. Nad hakkasid suhtlema nagu vanad sõbrad. Rain rääkis sellest ka naisele, sest kartis, et see suhtlemine tuleb nagunii välja, ja ebamugav oli salaja Marikaga kirjutada. Ülle muutus ärevaks, aga Raini rahulik ilme veenis teda, et suur tunne on tõesti möödas ja ta ei pea kartma.
Rain ei öelnud naisele, kuidas ta süda võpatas seda sõbrakutset nähes. Algul ta mõtles, et see oli mälestustetulva pärast, mille Marika pildi nägemine põhjustas. Peagi sai aga aru, et ootab Marikaga suhtlemist juba iga päev, sest see teeb päevad ilusaks. Õnneks ei tabanud Raini enam nii totaalne armumine nagu seitse aastat tagasi, kui Ülle kohe tundis, et midagi on nende suhtes korrast ära. Seekord nagu polnudki midagi korrast ära. Rain lihtsalt ootas, et tema elu oleks veel ilusam, kui see Ülle ja pojaga oli. Ja elu oligi ilusam tänu Marikale.
Rain tundis, et Marika meeldib talle endiselt, aga ta ei julgenud oma tunnetest kirjutada. Nii oli ka turvalisem, sest ta ei tahtnud jõuda teist korda samasse ummikusse, et avaldab Marikale armastust, aga elab endiselt oma naise ja lapsega.
Ent kiusatus oma tunnetest kirjutada oli, sest Marika ei olnud enam abielus. Tema mees oli läinud Saksamaale tööle ja mõne aasta pärast nad lahutasid. Tööl läks Marikal hästi ja üleüldse ei kurtnud ta millegi üle. Nad kirjutasid Rainiga oma päevadest ja arutlesid ilmaelu üle.
Ühel õhtul oli Rain üksi kodus. Ta oli töökaaslastega veini joonud ja uljas meeleolus kirjutas Marikale ainult ühe lause: "Kas sa minuga Hispaaniasse puhkama tuleks?"
Ja mõtles kohe: "Kuradi loll, nüüd vihastasin ta välja!" Ta tõusis arvuti tagant ja läks välja jalutama, et end pahaseks vastuseks ette valmistada. Ta oletas igasuguseid vastusevariante. Irvitavaid, kurje, nukraid. Ka seda, et Marika solvununa ei vastagi midagi ja nende suhtlemine lõpeb.
Kui Rain ligi tunni aja pärast tagasi tuli, avas ta südame põksudes Facebooki ja nägi Marika kirja. See ei olnud kuri kiri. "Muidugi tuleksin!" kirjutas Marika. "Oi, Marika, Marika," ohkas Rain. Ta oli õnnelik ja hirmul. Ta polnud ju seda reisi üldse läbi mõelnud. Hispaaniasse sõita pole keeruline, aga ta on ju abielus, kuidas ta saab teise naisega Hispaaniasse sõita?
Enda ja Marika reisi korraldamine nii, et naine midagi ei aimaks ja ta vahele ei jääks, kujunes mitmeks kuuks Raini kõige südamelähedasemaks tegevuseks. Ta teadis, et enne suurt suve Ülle puhata ei saa. Ta värbas kolm usaldusväärset klassivenda, kellega nad Hispaaniasse nii-öelda nostalgiareisile sõidaks. Rain teadis, et Ülle ei saa ärasõidupäeval isegi hea tahtmise juures teda lennujaama saatma tulla. Et igasugust riski vältida, rääkis ta Üllele, et kolm sõpra sõidavad päev varem Helsingisse tööasju ajama ja sõpradele külla ning ja sealt siis edasi Hispaaniasse. Mõni tuttav võis ju näha, et Rain läks üksi lennukile. Marika sõitis üksinda Riia kaudu.
Klassivennad lubasid sel nädalal Facebookis mitte käia, et Ülle ei saaks midagi küsida. Tegelikult Ülle ju usaldas Raini ja poleks selle pealegi tulnud, et klassivendi küsitlema hakata. Pealegi oli ta ainult nende eesnimesid kuulnud.
Kui Rain oli nii-öelda koos klassivendadega Hispaaniasse sõitnud, läks Ülle järgmisel päeval Tallinna juuksurisse. See juuksur oli nende linnas elanud ja töötanud, aga juba aastaid tagasi pealinna suuremat klientuuri ja raha otsima läinud. "Marika käis eile," lausus mõlemat naist hästi tundev juuksur. "Rääkis, et sõidab uue mehega Hispaaniasse. Küll on hea, et teil nüüd kõik hästi on."
Vaevaliselt suutis Ülle juuksuri juures vastu pidada ja edasi suhelda. Sealt läks ta parki ja nuttis, kuni oli nii tuim, et pisaraid enam ei tulnud. Ta kõndis tundide viisi mööda tänavaid. Ta tahtis, et palju inimesi oleks ta ümber. Ta otsustas, et ei suhtle Rainiga enne, kui see tagasi on. Tänavatel kõndides sündis Ülle otsus, et ta võiks andeks anda mingi peo järel juhusliku naisega truudusemurdmise, aga ühine reis teise naisega on süsteemne ja planeeritud petmine.
Kui Rain koju saabununa hakkas ja naise õhutamise peale hakkas enda ning sõprade seiklustest rääkima, ütles Ülle: "Juuksur rääkis, et Marika sõitis samal päeval uue mehega Hispaaniasse."
Rain ei ole küüniline valetaja. Ta täiesti tardus ehmatusest ja rääkis kõik ära. Ülle ütles Raini kõigist palumistest hoolimata, et nende kooselu on nüüd läbi.
Rain rääkis ka Marikale kõik ära ja palus temalt öömaja. Marika oli väga tõrges. Ta ütles, et sellises olukorras ta küll mingit suhet ei alusta.
"Aga meil oli seal ju nii hea," ohkas Rain.
"Just nimelt seal ja oli, aga sinna see jäi," ütles Marika kindlalt.
Nüüd oli Raini kord pargis pisarateta nutta ja mööda tänavaid kõndides katsuda oma hingevaluga toime tulla.
Marika ja Rain ei suhtle enam. Marika leidis uue mehe ja sünnitas aasta pärast tütre. Rain on teda paar korda linnas näinud. Nad on rahulikult juttu ajanud, aga seda reisi pole enam kunagi jutuks võtnud.
Ülle ei suutnudki Rainile andestada, kuigi püüdis. Ta kolis pojaga ema juurde Pärnusse, leidis seal mehe ja abiellus uuesti. Nüüd on Ülle ja Raini pojal ka poolõde. Rain elab endiselt väikelinnas vanatädist jäänud majas. Ta käib poega vaatamas ja koolivaheaegadel veedavad nad aega koos. Üllega on tal sõbralikud suhted. Uut kindlat suhet Rainil ei ole, kuigi naisi tal külas käib.
Einar Ellermaa "Eesti armukesed", kirjastus Kentaur
