EESTI PÜHAKOJAD: Kaarli kirik Tallinnas ehitati soomlastele
Kaarli kiriku eellugu ulatub tagasi 17. sajandisse, mil Tallinna garnisonis teenis ka arvukalt soomlasi. Viimaste, samuti nende perekonnaliikmete tarbeks ehitatigi 1670. aastal väljapoole linna kindlustusvööndit Tõnismäele puitkirik, mis sai nime tollase kuninga Karl XI järgi.
Ilmselt kohe kujunes kiriku juurde ka eesti kogudus. Kirik oli kreeka risti kujulise põhiplaaniga. Nii oli parajasti moes: sellised kirikud olid ka Narvas, Ilumäel ja Reigis. Vene vägede lähenemisel Tallinnale 1710. aastal kirik põletati.
19. sajandi keskpaiku kerkis Tallinnas päevakorda uue eesti koguduse kiriku ehitamine. Esialgu kavandati see Tõnismäele, mis kuulus Toompea jurisdiktsiooni alla. Linna magistraat seevastu soovis säilitada oma patronaadiõigust ning ehitada kirikut oma territooriumile. Vastuolude tagajärjel jagunes kogudus kaheks ning üheaegselt alustati ettevalmistusi nii Jaani kui ka Kaarli kiriku ehitamiseks. Luba uue kiriku ehitamiseks saadi 1862. aastal ning veel samal aastal paigaldati omaaegsete muldkindlustuste De la Gardie reduudil nurgakivi. Kirik pühitseti 1870. aastal, kuid tornide ehitus lõpetati alles 1882. Kiriku projekteeris Eestiga tihedalt seotud Peterburi arhitekt Otto Pius Hippius (1826–1883), kelle töödest tuntuimad on Sangaste loss ja Narva Aleksandri kirik. Insenerlikud lahendused pärinevad Rudolph von Bernhardtilt, ehitusmeistriks kutsuti suurte kogemustega Gustav Heinrich Beermann.
Tahutud paekvaadritest Kaarli kirik on kahtlemata kõige suurejoonelisem 19. sajandi sakraalehitis Eestis. Ajaloolised stiilid olid moes ning Kaarli kiriku puhul on inspiratsiooni saadud ennekõike romaani kunsti repertuaarist. Eriti monumentaalne on kahe torniga läänefassaad. Põhiplaanilt on kirik ladina risti kujuline ning lõpeb altariapsiidiga. Omapäraselt on kujundatud idaosa, kus altariruumiga külgneb kaks käärkambrit. Nende väliskujundus imiteerib keskajal levinud kooriümbriskäiku.
Interjööris on loobutud löövijaotusest, tänu millele tekib erakordselt monumentaalne ruumimõju. Kirikusaal on aga 20 meetri laiune. Lae kinnitamiseks projekteeris insener Bernhardt tollal väga modernse kandekonstruktsiooni: pööningul on lisaks sarikatele turvikute süsteem, mille külge on lagi riputatud. Kiriku ehitamise ajal valmistati ka lae- ja katusekonstruktsiooni makett, mida võib näha Eesti Arhitektuurimuuseumis.
Kaarli kiriku uhkuseks on Johann Köleri apsiidimaal „Tulge minu juurde kõik...”, mis asendab traditsioonilist altaripilti. Raha selle jaoks hakati koguma 1873. aastal, maal aga valmis 1879. See on klassikalises freskotehnikas, kus värv kantakse värskele niiskele krohvile. Seetõttu peab kunstnik väga kiiresti töötama. Köleril kulus maalimiseks kümme pikka tööpäeva. Maalil on kahtlemata eriline koht meie kultuuriloos. Peterburis elav Köler oli hästi teada kui meie mees Peterburis – mees, kes ajas seal rahvusliku liikumise asju. Köler kunstnikuna oli aga samahästi kui tundmatu. Kahtlemata oli Kaarli kiriku maal väga paljudele eestlastele üldse esimeseks kokkupuuteks eesti kunstniku teosega. Alles veerand sajandit hiljem hakkasid meie kunstnike teosed tasa-hilju eesti vaataja silmapiirile jõudma – ennekõike põllu-
majandusnäituste raames korraldatud kunstinäitustel.
1899. aastal maalis Sally von Kügelgen apsiidi alaossa kolmeosalise Kristuse-teemalise kompositsiooni. Kirikus on ka üks ese, mis pärineb rootsiaegsest Kaarli kirikust – Stockholmis aastal 1696 valatud kirikukell. Vahepealsetel aegadel oli see Toomkoguduse käes hoiul. Samast aastast pärinev Kaarli kiriku väiksem kell ripub aga Vana-Kaarli (Siselinna) kalmistu väravatornis.
Kaur Alttoa "101 Eesti pühakoda", kirjastus Varrak 2015
