Mis on neeru- ja põiekivid ning kuidas neid vältida
Need kivid on meditsiiniterminoloogias konkremendid ja rahvasuus kusekivid. Need tekivad neerudes ja kuseteedes peamiselt kroonilise põletiku, ainevahetushäirete või ühekülgse toitumise (mõne autori arvates ka valkude liigrohkuse), eelnenud neeru- või põieoperatsiooni või muu terviseprobleemi tõttu.
Eeltingimuseks on, et uriinis tekib mitmesuguste sadestuda võivate ainete, sealhulgas soolade üleküllastumine ja neerudes (ning üldse kuseteedes) on sadestumisvastaseid aineid vähe. Vahel annavad ka mõne inimese lemmiktoidud tema uriinile sellise happelisuse või leelisuse, mis soodustab kive tekitavate ainete ladestumist ja kiviks koondumist. Kiviteke intensiivistub öösiti, kui õhtul heidetakse magama midagi joomata.
Näiteks neeruvaagnas tekkinud kivi võib olenevalt olukorrast sinna kasvama jääda või kusejuha kaudu lahkuma hakata. Kui ta sinna kinni ei jää, jõuab ta põide. Kui põie tühjendamisega on häireid, võib ta sinna jäädagi ja edasi kasvada, võib aga ka kusiti kaudu kehast lahkuda või sinnagi kinni jääda. Kive võib esineda eesnäärmeski.
Kui neeruvaagnas kasvab kivi nii suureks, et hakkab neeru paisutama, tekivad neeruvoolmed, tugevad valuhood järgnevate lainetena. Neeru lähedal kusejuhas kinni pitsunud kivi võib põhjustada seljavalusid, mis kiirgavad ülakõhtu. Põie lähikonnas kudesid pigistavatest kividest tekkiv valu annab end tunda alakõhus ja/või suguelundeis, võib aga kiirata ka reie sisepinnale. Kinnipitsunud kivid võivad sageli põhjustada vere sattumist uriini.
Kusekive on haiged lasknud opereerida põhiliselt siis, kui need on hakanud suurt valu tekitama. Tänapäeval on patsiendi jaoks ka pisut mugavamaid meetodeid: suuri valutekitavaid kive purustatakse sageli ultraheliga või niinimetatud lööklainega. Purustatud kivid tuleb väljutada muidugi koos uriiniga.
Tänapäeva tehnikale vaatamata võib aga neeru- ja põiekivisid lahustada või väljutada ka taimede kaasabil.
Happeline või leeliseline kivi
Neeru- ja põiekivide põhiliste koostisainete järgi jaotatakse need kahte rühma.
Esimest rühma nimetatakse oblikhappe- ja kusihappesooladest kivideks, mida vahel ka lihtsalt happeliste kividena mainitakse.
Teist rühma tuntakse fosfaat- ja karbonaatkividena, nende tekitajad ja/või tekkekeskkond kalduvad kandma rohkem leeliselisi omadusi.
Siit võib juba igaüks järeldada, et peab olema tõeline imetaim, mis suudaks mõjutada ühtviisi positiivselt mõlemat tüüpi (happelisi ja leeliselisi) kive. Sellepärast ongi kummagi tüübi jaoks taimravikirjanduses soovitatud erinevaid taimi.
Et ravimtaimede abil kive väljutama hakata, oleks vaja seega kõigepealt kindlaks teha, mis tüüpi kividega on tegemist. Selleks on mitu võimalust, üheks lihtsamaks on lasta teha uriinianalüüs. Sageli koosneb kusekivi samadest ainetest, mis uriinianalüüsis paistavad kristallidena.
Kahjuks pole see aga vääramatu reegel. Inimestel, kellel on podagra (kusihappeühendite ladestumine kudedesse, eelkõige liigestesse), pole kivide määramiseks erilist vajadust – peaaegu sajaprotsendilise kindlusega võib eeldada, et ka neeru-põiekivide lähteaineks on kusihape. Kokku on nende kivide esinemise sagedus kõigi juhtude üldarvust umbes viiendik ja autoriteetsete teatmeteoste järgi on need neeru- ja põiekivide hulgas ainsad lahustuvad.
Kui teil millegipärast ei õnnestu lasta oma kusekivi tüüpi kindlaks teha, tahate aga siiski proovida kive väljutada, siis loogiliselt tundub õigem alustada nende taimedega, mis on ette nähtud happeliste kivide jaoks. Kuna neid esineb umbes neli korda rohkem, siis on parem võimalus ravi täppiminemiseks. Kui aga valik pole õnneks läinud ega peaks mõjuma, siis on kivide väljutamiseks ette nähtud taimede mõju teist tüüpi kividele enamasti ikkagi neutraalne.
Tuleb palju juua
Ravimteel on põletikku vältiv ja kusekivide väljutamist soodustav toime. Teest saadavat vedelikukogust kipub aga üksinda väheseks jääma. Neeru- ja põiekivitõve korral soovitatakse (ja seda eriti kivide eemaldamiskatse ajal) juua vedelikku sedavõrd palju, et päevas tekiks uriini vähemalt kaks liitrit. Vajalikuks joogikoguseks peetakse siin 2,5–3 liitrit päevas.
Tavaline vesi on muidugi kõige neutraalsem. Võiks aga ehk teha ka nii: päeva jooksul kasutamiseks ette nähtud ravimtaimekogus panna kahe- või enamakordselt suurendatud veekogusesse ja juua see päeva jooksul ära. Tee tuleb küll lahjem, kuid kätte saame sama koguse toimeaineid kui retseptijärgse tee puhul, suurendame aga ühtlasi uriini tekkimiseks vajaliku vedeliku hulka.
Kui ravimtaimel ei ole negatiivseid kõrvalmõjusid, siis ei tohiks ka droogi päevakoguse kuni kahekordne suurendamine lühema aja (paari nädala) vältel mingit negatiivset mõju avaldada.
Allpool mõned üldtuntud ravimtaimede retseptid kusekivide väljutamiseks.
Fosfaat- ja karbonaatkivide korral
Pohl. Süüa pohlamarju.
Lehetõmmis: võtta 6 g (ehk peenestamatult 2 sl) droogi 1 kl vee kohta, ajada keema ja keeta tasasel tulel 15 minutit, lasta 10 minutit jahtuda, kurnata. Sisse võtta soojalt 2–3 korda päevas 1/2–1/3 kl enne sööki.
Pohlade söömisel, aga eriti pohlalehetee joomisel (ka muude haiguste ravil) soovitatakse olla ettevaatlik oblikhappesooladest sadestunud kivide korral, sest need võivad kristalliseeruda.
Kõrvenõges. Võtta 1 tl peenestatud nõgeselehti 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 30–45 minutit, kurnata. Juua 1–2 kl päevas.
Vastunäidustatud rasedatele, kuna toniseerib emakalihaseid ja võib põhjustada nurisünnituse. Ei sobi kasutada ülihappesusega gastriidi (maokatarri) ja trombisoodumuse korral. Vanuritel, ummistava veenipõletiku ja veenilaiendi korral hoiduda liigtarvitamisest, kuna kõrvenõges suurendab vere hüübivust.
Naistepuna. Ürditõmmis: võtta 3 sl kuiva peenestatud ürti 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 2 tundi. Võtta 1/3 kl 3 korda päevas enne sööki.
Vastunäidustused: ülihappesusega gastriit (maokatarr). Hüpertoonia (kõrgvererõhutõve) korral soovitatakse kasutada vaid taimesegudes. Kui naistepunaga ei liialdata (mitte üle 2 kl päevas), siis negatiivseid kõrvaltoimeid ei ole.
Leesikas. Lehetõmmis: võtta 10 g kuivi peenestatud lehti 1 kl toasooja vee kohta, keeta 15 minutit, jahutada, kurnata. Võtta sisse 1 sl 5–6 korda päevas. Kuna leesikalehed sisaldavad parkaineid, ei soovitata selle teega liialdada, soovitav pole juua üle ühe klaasi päevas.
Kui teed eelistatakse juua, mitte supilusikaga võtta, siis selleks on teine retsept: võtta 1 tl peenestatud lehti klaasile vee kohta, keeta 5 minutit, jahutada, kurnata. Juua 1/3 kl 3 korda päevas (tühja kõhuga).
Vastunäidustused: leesikas suures koguses kasutatuna võib viia tasakaalust välja organismi soolavahetuse ja on rasedatele vastunäidustatud. Keelatud on leesikat kasutada ka glomerulonefriidi (põletik mõlemas neerupäsmakeses) ja oblikhappesooladest neerukivide puhul.
Kauase ja suurtes kogustes (paar-kolm klaasi või rohkem päevas) tarvitamise korral on võimalik epiteelkudede ja soolte limaskesta ärritus, oksendamine ning kõhulahtisus.
Kusihappe- ja oblikhappesooladest kivide korral
Metsmaasikas. Lehe-marjatõmmis (võimalik teha ka vaid lehtedest): võtta 20 g kuiva peenestatud droogi 1 kl vee kohta, ajada keema ja keeta 5–10 minutit, lasta tõmmata 2 tundi, kurnata. Võtta 1 sl 3 korda päevas. Süüa tooreid marju.
Vastunäidustused: allergilised reaktsioonid. Tundlikkuse tekkimine. Kõrvaltoime: ülitundlikkuse puhul võimalik lööve, sügelemine, oksendamine, lämbumistunne.
Harilik linnurohi.
* Võtta 10 g peenestatud ürti 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata jahtumiseni, kurnata. Võtta 3 korda päevas enne sööki üks lonks korraga, kokku kuni klaas päevas.
* Võtta 20 g peenestatud ürti 2 kl vee kohta, ajada keema, seejärel lasta tõmmata (jahtuda) 2 tundi, kurnata. Juua 1/2 kl 2–3 korda päevas 30 minutit enne sööki.
* Võtta 3 sl ürti 1,5 kl vee kohta, ajada keema ja keeta nõrgal tulel kaane all 15 minutit, lasta tõmmata 20 minutit. Pärast kurnamist juuakse 1/2 kl korraga 2–4 korda päevas.
Kõige mõjuvam on linnurohi kivitõve algstaadiumis, samuti profülaktikaks pärast kivide eemaldamist (purustamisjärgset väljutamist), sealjuures põletiku tekke vältimiseks.
Vastunäidustused: olla ettevaatlik glomerulonefriidi, samuti raseduse korral.
Kõrvaltoime: kauase tarvitamise korral kontrollida vere hüübivust. Ka võib see liigse tarvitamise korral hakata kahjustama hambavaapa ja küüsi.
Põldosi. 20 g kuiva peenestatud ürti 1 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 20 minutit, kurnata. Juua 1/2–1 kl 3 korda päevas enne sööki. Teed juuakse soojana lonkshaaval ja püütakse uriini võimalikult kaua kinni hoida, et siis põis survega tühjendada, sellega arvatakse vähemalt enamik kive kaduvat. Sama nipp peaks sobima ka teiste ravimteede kasutamisel.
Ehkki põldosja soovitab mõni allikas ka neeruhaiguste raviks, peetakse tema kasutamist siiski vastunäidustatuks ägeda neerupõletiku ja glomerulonefriidi korral.
Kibuvits. Süüa tooreid ja kuivatatud kibuvitsamarju.
Tee: võtta 1 sl kuivi peenestatud marju 2 kl keeva vee kohta, lasta tõmmata 2–3 tundi, kurnata. Juua 1/4–1/2 kl 3–4 korda päevas.
Kibuvits vähendab vere voolavust ja on seetõttu vastunäidustatud tromboflebiidi (tromboosveenipõletiku), endokardiidi (südame sisekesta põletiku) ning kolmanda (raskeima) staadiumi südamepuudulikkuse puhul. Pikaajalise ja suurtes kogustes tarvitamise korral võib lakata või väheneda kõhunäärmehormooni insuliini teke.
**********************
Kivitõve raviks valitud teed tuleks võtta paar nädalat, selle ajaga peaksid tulemused juba täheldatavad olema. Kui need veel ei rahulda, pidada vähemalt nädalapäevad vahet ja katsetada uuesti, eelistatavalt vahetades ka teeks kasutatavat ravimtaime. Kui aga kivid teevad tõsist valu, tuleks lasta need purustada, nende tükke ja liiva on juba palju lihtsam väljutada.
Elukiri