Naine Pärnumaalt: pimedal ajal võib üksi liikuval naisterahval kergesti ebameeldivaid ja hirmutavaid olukordi tekkida
Olen vanem naine ja ikka veel kardan pimedust ning orienteerun pimeduses halvasti. Just praegu on see kõige pimedam aeg. Naised on tihti pimedas kartlikumad, teatud olukordades ka palju kaitsetumad kui mehed. Noortest neiudest ja väikestest tüdrukutest rääkimata.
Toon ühe näite ka. Ühel õhtupoolikul sõitsin Pärnust Sindi linna. Bussis jäi silma umbes 7-aastane tüdruk. Oli väga kenasti riides ja käekottki käes. Ta tundus veidi rahutu, jälgis hoolega peatusi. Tüdruk seisis ühe naise kõrval, arvasin alguses, et see on ta ema. Tuli Paikuse kooli peatus, palju inimesi läks maha ja paar inimest tuli ka bussi peale juurde. See tüdruk vaatas pingsalt aknast välja. Bussijuht hakkas juba ust sulgema - aga siis äkki hüppas tüdruk välja. Arvan, et ikka õiges peatuses, sest ta hakkas sihikindlalt liikuma. Kahjuks seekord bussijuht peatusi ei teadustanud ja ilmselt tüdrukul oli raske aru saada, kus ta maha minema peab.
Mõtlen, et vähemalt pimedal ajal tuleks teadustada peatusi, see päästab meid, naissoo esindajaid, nii mõnestki ebameeldivusest. See on ju ometi vähim, mida bussijuht saaks teha, et pimedal ajal lihtsam orienteeruda oleks.
Kas sina oled üksi pimedas liikudes mõnda ebameeldivasse või hirmutavasse olukorda sattunud?
