Eve kogemus: ära usalda meest, kes silmast silma rääkimist pelgab — varsti jätab ta su meili teel maha!
Olen 27-aastane neiu. Minu viimane suhe, mis kestis veidi alla aasta, algas nutitelefoni ekraanil — see on täiesti okei, niikaua kui suhtlemine ainult internetti ei jää. Õige pea saime esimest korda kokku ja kuna kõik klappis hästi, hakkasime ka koos elama. Mu kallim oli paras tehnikahull ja armastas ka igasuguseid telefoni- ja arvutimänge mängida ehk ta oli kogu aeg ninapidi mingis ekraanis kinni. Mulle see eriti loomulikult ei meeldinud, aga kuna tahtsin ise ka palju omaette nokitseda — käsitööd teha, raamatuid lugeda, sõbrannadega telefoniga rääkida — siis otseselt ei häirinud ka.
Mis mind aga häirima hakkas, oli see, et niisama me ikka omavahel rääkisime igapäevastest asjadest ja nalja viskasime ka, aga kui oli vaja midagi tõsisemat rääkida, tegi ta alati seda virtuaalselt. Kui ta näiteks oli millegi peale pahane või arvas, et mina olen millegipärast solvunud, siis ta ei tulnud minuga silmast silma rääkima, vaid kirjutas oma mure Facebooki chatti või sõnumisse. Kui pärisin temalt aru, miks ta nii teeb, siis ta ütles, et tal on ebamugav tõsistel teemadel silmast silma rääkida, sest ta ei ole sellega harjunud. Kui uurisin, et kas siis tema perekonnas suhtlesid ta vanemad siis ka sms-i teel, ütles ta, et ta vanemad praktiliselt ei suhelnudki…
Nojah siis, proovisin vaikselt teda muuta ja rohkem omavahel tõsistest asjadest rääkida, aga kuna oli silmaga näha, et ta ei tundnud end seda tehes üldse hästi, siis enamus aega lasin tal olla nii nagu ta tahtis. Ega me väga palju koos kodus aega ei veetnudki, tööd olid erineva graafikuga. Vahel saatsime teineteisele musi-kalli sõnumeid, kodu- ja voodielu oli korras, rääkisime ilmselt vähem kui keskmine paar, aga olin üldiselt rahul.
Kuni ühel nädalavahetusel sõitsin oma vanematele külla. Üksi, sest temal oli vaja tööd teha. Kui tagasi jõudsin, olid korterist tema asjad kadunud. Tegin arvuti lahti, mind ootas e-kiri, et ta pidi lahkuma, sest ei tundnud ennast õnnelikuna. Kuna me olime üksteisest nii kaugenenud. No tõepoolest, palun väga! Kas siis mina olin süüdi, et olime võõraks jäänud?! Tema oli ju see, kes rääkida ei tahtnud… Ja ta ei tahtnud rääkida isegi sellest, mis teda lõplikult sellise otsuse tegema sundis, vaid saatis lihtsalt e-kirja, et ta ei olnud õnnelik... Täielik tropp!
Ma olen megavihane praegu! Naised, see on ohu märk, kui teie mees rääkimise asemel kirja teel teavitusi saata armastab — jäta see mees maha enne, kui ta sinu maha jätab. E-kirja või sms-i teel.
