Ernest Hemingway enne surma sõbrale: Olen 65 aastat vana ja täiesti tühi

Kirjanik Ernest Hemingway kannatas elu viimastel aastatel depressiooni ja jälitamisluulude all, ei suutnud kirjutada ega tahtnud elada. Ameerika kirjanik Aaron Edward Hotchner oli Hemingway lähedane sõber, kes elas Hemingway looga üle poole sajandi, kuni pani selle kirja tänavu USAs ilmunud raamatusse „Armunud Hemingway“. Järgnev katkend on tema viimasest kohtumisest kirjanikuga enne Hemingway haiglast pääsemist ja enesetappu.

„Señor Pecas,” lausus Hemingway, kui tema ja õde Susan palatisse tagasi tulid, ning naeratas laialt, nähes mind akna juures istumas. „Kuidas oleks, kui tooksite El Pecasele ja mulle teed, Susie,” ütles ta õele.
„Teil on aeg teha väike uinak, härra Hemingway,” ütles õde.
„Ühtlasi on aeg, et saaksin siit välja, aga alustagem teest ning siis tuleb uinak – sõna, mis on nagu teiegi omal kohal lastetoas.”
Õde Susan lahkus, et tuua teed.

„Võta sina see üks ja ainus tool, Pecas. Mina ronin voodisse. Sa oleksid pidanud nägema, kuidas nood kaks tohtrit ikka ja jälle mu kõikuvat vererõhku mõõtsid, proovides välja rehkendada, mitu elektrišokki ma veel välja kannatan. „Suurema osa mu mälust olete juba tuksi keeranud,” ütlesin neile, „andke aga veel paar surakat, et võiksin teid kahte päriselt unustada.”
„Kas nad kavatsevad varsti lõpetada?”
„Millest neil šokiarstidel aimugi pole,” ütles Ernest, „on kirjanikud ning see, mida teevad nendega niisugused asjad nagu kurbus ja kahetsus. Psühhiaatritele tuleks kohustuslikus korras teha loomingulise kirjutamise kursus, et nad teaksid, mida üks kirjanik endast kujutab. Vahetame parem teemat. Kas sa enne Hollywoodist lahkumist Coopi ka nägid?”
„Jah, käisin tema pool kodus.” Ernest viitas filminäitleja Gary Cooperile, kellega oli saanud heaks sõbraks tol ammusel ajal, kui Coop mängis filmi „Jumalaga, relvad” esimeses variandis leitnant Harryt. Cooper oli mänginud ka filmis „Kellele lüüakse hingekella”, millest sai kassahitt, aga Ernestile see ei meeldinud, sest Ingrid Bergman, kes raamatu järgi pidanuks olema talunaine, nägi välja, nagu oleks astunud just äsja välja Helena Rubinsteini salongist või kaubamajast Abercrombie and Fitch. Peale selle pani Ernest pahaks, et kuulsas magamiskotistseenis seksis Coop Ingridiga, jakk kinni nööbitud. Sellegipoolest oli Coop valitud mängima peaosa filmis, mis meil oli plaanis teha novellist „Üle jõe ja puude varju”, aga sellele tõmbas kriipsu peale traagiline avastus, et Coopil on lõppjärgus eesnäärmevähk. Kui teda vaatamas käisin, lebas ta oma pimendatud magamistoas liikumatult voodis ja temast oli järel inimvare.
„Helistasin Coopile paar päeva tagasi,” ütles Ernest. „Teda pole enam kauaks, ega? Vedas minuga kihla, et jõuab enne mind taevastele jahimaadele. Vaat selle kohta öeldakse cojones ! Kogu see kõrgelennuline jutt – väärikus, vaprus, mehisus – on puhas jama! Et õigesti surra, läheb vaja ainult üht: cojones!”
Teadsin, et Ernestil on alati olnud suremise kohta oma vankumatud seisukohad, mis olid muutunud eriti kindlaks nüüd; need, kes rääkisid, et ta flirdib surmaga, said temalt ägeda vastulöögi.

„On rõhutatud, nagu oleksin ma kogu elu surma taga ajanud. Kui oled veetnud kogu elu, püüdes surma iga hinna eest vältida, laskmata tal seejuures ometi enda üle irvitada ja uurides teda, nagu uuriksid ilusat lõbutüdrukut, kes võib sulle vähimagi süümepiinata otsa peale teha – vähem jama ja vähem tööd –, siis võib öelda, et oled teda tundma õppinud, aga mitte taga ajanud. Sest elu on sulle õpetanud, et kui ajad teda taga, siis saad ta kätte, ning sa tead nagu kõik teisedki, et ta annab sulle ravimatu haiguse. See on kõik, mida ma arvan eluaegsest surma tagaajamisest. Surm pole midagi muud kui tavaline hoor.”

Õde Susan tuli tagasi, kaasas kaks kruusi teed ja kaks küpsist. Ernest ütles, et tal oli tee kõrvale tallele pandud pudel vodkat, aga õde oli selle üles leidnud. Nuhkur Susie. Õde naeratas ja läks välja.
Rüüpasime teed ja krõbistasime küpsist.
Ütlesin Ernestile, et olin liigutatud, lugedes, kui armastavalt ta mulle antud viimases peatükis Hadleyst kirjutab. Laususin: „Eales ei ole üks mees naist rohkem armastanud ega sellest nii õrnalt kirjutanud. Mul jääb üle ainult loota, et kohtan ühel päeval naist, keda võin armastada samamoodi.”
„Hadleyl ja minul oli õnne. Tähtede seis soosis meid. Hadleyl oli minusse usku ning sellest oli enam kui küllalt, et saada üle valust, mida tekitasid kõik nood tagasilükkamisteated. Need jutud – neid oli kuratlikult raske kirjutada, kuid veel raskem oli taluda nende tagasilükkamist. Kui sinu kirjutatud jutt, mille kallal olid näinud ränka vaeva ja millesse olid uskunud, tuleb tagasi, küljes trükitud sedel, on seda tühja kõhuga raske vastu võtta. „Armas söör, oleme sunnitud kahetsusega teatama, et teie kaastöö ei vasta meie toimetuse vajadustele.” Käigu nad persse! Mina olen sunnitud kahetsusega teatama, et nende tagasilükkamine ei vasta minu loomingulistele vajadustele!
Hadley märkas kokkukägardatud sedeleid ning ütles, et ärgu ma jätku jonni: temale mu jutud meeldivad. „Ühel päeval avaldab keegi need, nad on tohutult menukad ning raamatupoodide akendel on sinu pilt, kus sa naeratad, piip käes.”
Ta võttis mu näo käte vahele, tõmbas mu enda ligi ja hoidis mind kaisus, kuni tundsin, et meil on midagi sellist, mida pole kellelgi teisel ning mis kannab meid sinna, kuhu iganes tahame.”
„Sinu ilusas raamatus tuleb see hästi esile,” ütlesin. „Kes oli see lootskala, kes tõi sinu ellu rikkad inimesed?”
„John Dos Passos. Tal olid head kavatsused, aga ta oleks võinud ette näha, mida see endaga kaasa toob.”
„Ja nood rikkad?”
„Sara ja Gerald Murphy.”
„Aga nad tegid sulle ju head.”
„Liiga palju.”
„Aga Pariis, millest sa kirjutad, sobis sulle ometi hästi.”
„Eskiiside parima osa kirjutasin juba ammu. Kui ma ainult suudaksin selle raamatu lõpetada. Üksainus ehe lause, et võiksin panna punkti. Seisan päevast päeva siin laua ääres, aga midagi ei tule. Need kuradi arstid ja too elekter, mida nad mulle ajju lasevad, kogu see piin – nad on minust kõik välja rookinud, mul pole enam millestki ammutada, varud on otsas.”
„Nad tahavad teha nõnda, et sa ennast ei tapaks.”
„Aga mida on nad mulle andnud, et võiksin edasi elada? Olen kuuskümmend viis aastat vana ja täiesti tühi. Olen iseendale lubanud, et kirjutan uusi raamatuid ja jutte, aga need jäävad kirjutamata. Mis peaks minuvanusele mehele veel tähtis olema? Olla terve. Teha hästi tööd, milleks tal on kutsumus. Hästi seksida, sõita paikadesse, mis on talle armsad. Minult on see kõik ära võetud. Miks ma peaksin niisugusest elust kümne küünega kinni hoidma? Kuidas kurat ma maksan makse, kui ei suuda kirjutada midagi, mis selleks raha sisse toob? Nad on mul kannul, ütlen ma sulle. Koridori telefoni kuulatakse pealt ja seda palatit samuti. Õde Susan teeb FBI-le ettekandeid.”
„Papa, sa pead sellest hullusest üle saama.”
„Kas ma olen hull? Mõtle hoolega, mida sa räägid, kui see naine palatis on.”
„Miks peaks FBI-l olema tarvis…”
„Ma kirjutan kahtlasi raamatuid, mille tegevus leiab aset välisriikides: Prantsusmaal ja Itaalias, kommunistlikus Kuubas ja fašistlikus Hispaanias. Elasin kõik need aastad Kuuba kommunistide keskel. Mulle meeldib lasta püssist. Ma räägin keeli, millest J. Edgar Hoover aru ei saa. Minu advokaat, arst ja pankur on kõik temaga ühe mütsi all. Nad on tühjendanud mu pangakonto. Arvatavasti pole ma suuteline tasuma isegi haiglaarvet. Nad nõuavad minult maksmata makse. Olen proovinud elada õigesti, aga nemad nõuavad, et elaksin nende malli järgi, sellepärast annan oma elu neile tagasi. Nad võivad võtta mu elu ja pista selle endale… Siin on mu elu, millest on kuul läbi lastud. Seda nad tahavad? Võtku! See on nende oma!”
Tema foobiad, luulud, hirmud ja kinnismõtted polnud kuhugi kadunud. Täpselt neidsamu sõnu olin kuulnud mitu korda varemgi.
„Kuula mind, Ernest, meil on vaja sind siin, inimeste maailm vajab sind siin.”
„Liiga hilja, Pecas. Mul on lahkumisviisa juba käes.”
Nüüd olid tal silmis pisarad. Oli läinud pimedaks ja palatisse paistis akna taga olevate tänavalaternate valgus. Ernest surus pea rinnale ja pigistas silmad kinni. Koridorist kostis haiglahääli. Tuba lõhestas haigla juurde sõitva kiirabiauto sireen ja kui see möödus, sähvisid aknas punased vilkuvad tuled. Summutatult oli kuulda, kuidas kutsutakse arste. Tundsin end Ernestile väga lähedasena. Ta oli tõepoolest Papa. Tal oli valus, aga arstid ei leevendanud tema piina. Nad ei suutnud. Mina ka mitte.
Ernest tõstis pea ja noogutas mitu korda, otsekui oleks leidnud kinnitust mingile sisemisele mõttele, igatsusele või äratundmisele.
„Pecas,” ütles ta nii vaikselt, et ma teda vaevu kuulsin, „ütle mulle üht: kuidas teab noor mees, kui ta esimest korda armub – kuidas ta teab, et see on tema elu ainus tõeline armastus? Kuidas võib ta seda teada? Kuidasmoodi?”
Ta võttis prillid eest, asetas need öökapile, pühkis lina ülemise servaga silmi ja jättis lina nii, et see kattis ta näo. Lina alt kordas ta: „Kuidas võib ta seda teada?”
Palatis valitses surmavaikus. Ainult tänavalt kostis kauget müra. „Pecas,” sõnas Ernest oma rebaseurust, „arvan, et teen väikese uinaku, muidu õde Susie kitub minu peale. Kui veab… näen ehk unes Pariisi.”

Jäin veel natukeseks ajaks istuma. Mul oli aeg minna. Pidin jõudma lennukile, aga tundus reeturlik jätta ta üksi sellesse vangikongitaolisse palatisse – hüljata see tubli mees, kes oli andnud endast nii palju ja pidi nüüd leppima nii vähesega. Olin kurb tema pärast, selle ebaõiglase lõppmängu pärast, mis oli määranud ta niiviisi virelema.
See mees, kes oli taganemata võtnud vastu vesipühvlite rünnaku ja lennanud pommituslennukiga Saksamaa kohal; mees, kes keeldus omaks võtmast valitsevat kirjutamisstiili ning jäi vaesust ja tõrjutust trotsides truuks omaenda ainulaadsele stiilile; see mees, mu lähedasim sõber, oli nüüd hirmul: kartis, et teda jälitab FBI, et tema keha on hakanud üles ütlema, et sõbrad on pööranud talle selja, et tal pole midagi, mille nimel edasi elada.
Kõige kurvem olin sellepärast, et ei suuda teda selle märatseva tormi eest kaitsta.
Ta oli jäänud magama. Istusin seal ning mulle tuli meelde, mida ta oli kunagi rääkinud oma unenäost.
„Kui näen unes, et elan pärast surma taevas, käib tegevus alati Pariisis Ritzis. On ilus suveõhtu. Joon rue Camboni poolses baaris paar martiinit. Järgneb oivaline õhtusöök õitsva kastanipuu all kohas, mille nimi on Le Petit Jardin. See on väike aed otse Grilli vastas. Pärast mõnda brändit kõnnin üles oma tuppa ja poen voodisse – tead ju küll neid hiigelsuuri Ritzi voodeid. Need on kõik messingist. Selles on pehme peatugi, suur nagu Graf Zeppelin, ja neli ehtsate hanesulgedega neljakandilist patja – kaks mulle ja kaks mu täiesti taevalikule kaaslasele.”
Kui jäänuksin veel päevaks, kaheks päevaks või kauemakski, poleks ma ikka suutnud pakkuda talle leevendust, vaid oleksin üksnes süvendanud omaenda meeleheidet. Tõusin vastu tahtmist, läksin üle palati, kuuldes kõrvus lakkamatult torkimas tema kuhtunud, nõudlikku häält: „Kuidas võib ta teada, et see on tema elu ainus tõeline armastus? Kuidas võib ta seda teada?”
Avasin ukse. Koridor oli tühi.
Lasksin uksel vaikselt lukku vajuda, lootes, et mu sõber näeb unes Ritzi, oma aiapoolset lemmiktuba, tohutu suurt messingvoodit ja seal lamavat taevalikku kaaslast, kes – selles pole mul kahtlust – on Hadley.

Kaks nädalat pärast seda, kui Ernestist lahkusin, kirjutasid Mayo arstid ta ettenähtud elektrišokiravitsüklit lõpetamata haiglast välja.
Nädal pärast seda võttis ta Idaho osariigis Ketchumis oma kodus endalt elu.
-----------------------------------------------
50 aastat pärast kirjaniku surma 2011 tegi FBI Hemingway materjalid avalikkusele kättesaadavaks. Selgus, et 1940ndatest aastatest oli FBI juht J. Edgar Hoover lasknud Hemingwayd jälgida, sest kirjaniku Kuubal viibimine tekitas kahtlusi. Jälitustöö jätkus kirjaniku elu lõpuni ja toimus ka mainitud haiglas. Tema palati ukse taga asuvas telefonis olid pealtkuulamisseadmed ja õde Susan võis tõepoolest olla FBI informaator, nagu Hemingway sõbrale ütles. Vana ja haige kirjaniku vaist ei petnud teda.
----------------------------------------------
Taustast:
Juunis 1961 külastas A. E. Hotchner St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oma vana sõpra Ernest Hemingwayd. See jäi nende viimaseks kohtumiseks: mõne nädala pärast lasti kirjanik koju, kus ta võttis endalt elu. Sellest viimasest vestlusest sai ühtlasi lõpp-peatükk loole, mida kirjanik oli jutustanud peaaegu kümne aasta vältel.
Aastate jooksul oli Hemingway talle omasel pragmaatilisel moel rääkinud Hotchnerile üksikasjalikult nii oma afäärist, mis hävitas tema esimese abielu, romantilistest Pariisi-aastatest kui ka sellest, kuidas ta jäi ilma Hadleyst – naisest, keda võis aimata pea kõikides Hemingway loodud kirjanduslikes naistegelaskujudes ja keda ta otsis taga kogu ülejäänud elu. Juttu tuli ka seiklustest, mis tegid kirjaniku legendaarseks - sellest, kuidas ta jumalakojas impotentsusest vabanes, Aafrika metsades lennuõnnetuse läbi elas ning mõne aja pärast välja ilmus, ühes käes punt banaane ja teises pudel džinni, kuidas F. Scott Fitzgerald talle armuasjus nõu andis ning ta Josephine Bakeriga öösel šampanjat jõi. Lõbusate seikade kõrval pajatas kirjanik ka oma inimlikest eksimustest ja elust pärast kaotatud armastust. E. Hotchneri mälestusteraamatus „Armunud Hemingway“ näeme unustamatut maailmakirjanduse suurkuju sellisena, nagu tundsid teda vaid vähesed.

Aaron Edward Hotchner „Armunud Hemingway“, kirjastus Varrak