Kui öeldakse, et laske lahti oma vanad, negatiivsed mõtted, üllatab see mind.
Eilne positiivne kogemus on negatiivne järgmise korra kogemuse vastuvõtmiseks. Tahame tunda midagi head, mida eelmine kord jagati ja elamegi minevikus. Kõik mineviku halvad kogemused, kas või meie õpetajad, kes käitusid meiega me arust sel hetkel halvasti, on need, keda me praegu ülistame. See, keda halvaks pidasime, sellest räägime tund või kaks, kiidame.
Heaoluriigid elavad psühhotroopsete tablettide peal. Inimesed söövad tablette, et olla heas tujus, ja kannavad tumedaid riideid. Lähevad masendunud maailma, uskudes, et vana maailm oli hea, uus on halb. Kõigepealt laske lahti kõik kogemused, on see siis hea või halb, tänuga tulge sellest kogemusest välja. Tulge alati tänuga välja nägu ees, mitte selg ees. Pange kogemuse uks kinni. Mul on üks rituaal − kui lõpetan päeva, tänan seda päeva. Kummardan selle päeva poole ja panen selle päeva ukse kinni. Võtsin kogemuse, aga ei vea teda rohkem kaasa.

Kas keegi teine saab inimest tervendada või see on inimese enda asi?
Kui me oleme loojad, oleme ka tervendajad. Kui ehitame midagi, siis on ka see omamoodi tervendamisprotsess, see on 50/50, saame anda teatud sõnumliku ja õpetliku mõttevormi või pildi asjade seosest, aga teatud tegevus peaks olema inimese enda teha. Selleks ongi inimese aeg ära jaotatud: aeg tegeleda iseendaga, käia tööl, anda kellelegi teisele osa päevast, osa perele. Tervendamisprotsess on enese ajal enese sisse vaatamine. Võtad aja enda jaoks, tund või poolteist, suhtled endaga eri tasanditel, annad endale nõu, mõtiskled, loed, teed endale rahustavaid protseduure, näiteks veega.
Kui teeksime seda iga päev, poleks vaja medikamente tarbida, st et pöörame tähelepanu oma vaimsele ja füüsilisele kehale ning tunnistame tema olemust. Mitte siis, kui on juba hilja ja haarame mingi protsessi järele. See on juba tervendamine. Kindlasti ei saa kedagi otseselt tervendada, kui inimene ise pole selleks valmis. On lausa inimesi, kes tulevad siia ilma, et kogeda teist olemust, õppida elu nautima mingi puudena, mingi haigusjuhtumina. Haigus õpetab meid ümber kasvama, haigus pole kunagi meie vaenlane, vastupidi, ta on meie karm ja hea õpetaja, muidu jääme ajas ja ruumis kinni. On ka inimesi, kes tulevad, sünnivad haigena ja lahkuvad siit tervena, teatud eludes olnuna. On näiteks võtnud palju ülekoormusi ja nüüd tulebki siia ellu kehastununa ülekoormusega ja ta õpib siin tervenema, õpib oma haigustest aru saama, neid tunnustama. Taaskehastuses tuleb ta juba täiesti tervena, uue isiksusena. See on kahte pidi − osa inimesi tulevadki siia maailma muutma, see on üks tervendusprotsessi osa, teine osa on keskkond, kus me elame, kuhu ehitised rajame. Vaimses keskkonnas me puhkame, tegeleme enda keharuumiga, kui teame, et inimesel on mentaalne, astraalne, tundekeha, st algkeha.
Meie esivanemad pöördusid oma seitsme vaimukeha poole, ka eestlastel on see olnud sama, pöördume oma algkehade poole. Vaimumaailm idamaade kultuuris on siia tugevalt peegeldunud, kuna meie, eestlased, oleme algbudismiga kogu aeg seotud olnud, loodusliku budismiga. Tervendamisprotsessidest üks on enesetervendamine, oma keharuumi eest hoolitsemine, siiani pidime kõike kogema läbi kehamateeria. See on praegu muutumas.

Kui käiakse selgeltnägijate juures, kas nii võetakse inimese õppetund ära?
Kindlasti mitte täielikult, kui inimene tuleb vabal tahtel. Keegi ei suru peale, et pead minu juurde tulema, see on tema enda soov. Minu juurde tullakse ise, see on tema isiklik soov arenemiseks. Kui kõik ette-taha ära teha, siis võetakse õppetund ära ja ta hakkab otsast pihta. Mina, vastupidi, võin teile jagada mõtteid, kuid palun tehke see protsess ise läbi. Me ei saa üks ühele tervendada, muidu jäämegi nagu tabletist sõltuvusse ja oleme oma isiksuse tasandi ära kaotanud.
Tervendajal on oma vägi ja oma arusaam, võime käia ja nõu saada, aga kui inimene ise juurde ei lisa, oma mõtteid ei muuda, siis hakkabki pidevalt tervendaja juures käima. Mina olen pigem andnud märksõnad, mida inimene võiks iseendaga teha.
Inimesed on õpetatud abituks, käima apteegis. See on nagu kontroll inimese üle.
Muutused on praegusel ajastul väga suured, toimuvad kiired haigestumised ja äraviimised, et pole võimalik aidata. Õnneks − olen siin küll julm −, peavad need inimesed kiiresti oma keha vahetama, nad lahkuvad siit kehast ja tulevad uude kehasse, see protsess käib hästi kiiresti praegu.

Kalju tarkuseterad:
¤ Oma vaimu- ja algkehasid näeme läbi peegli, öelge hommikul oma kehadele tere. Saatke neile musi, soovige ilusat päeva nii vaimsele kui ka füüsilisele kehale ja seda mitte mõttes, vaid häälega.
¤ Kõik algab mõttest, kuidas on mõte, nii on ka meie keharuumis algkehad. Patoloogiline keha on lõpp-produkt algseosest.
¤ Vett võib struktureerida sõnadega, lauluga, muusikaga, kellahelinatega, vibratsiooniga, palvetega, liikudes kätega vee kohal, et viia välja mittevajalikud energiad ja tuua juurde, mida vaja. Kui saame vee korda ja tarbime puhast vett, siis ka see, mida sööme, pole nii lõhkuv, kuna kehas on juba puhas vedelik sõnumitena parandatud, patoloogiline toitaine ei saa nii kiiresti meie organismi kahjustada.

Intervjuu Kalju Paldisega jätkub Kati Lumiste raamatus „Tervendajate tarkuseraamat“.

Väljaandja kirjastus Pegasus

Raamatus jagavad tarkusi järgmised tervendajad: Mikk Sarv, Thule Lee, Janno Seeder,Katrin Silman, Silva Soobik, Jaan Jääts, Tiia Lõoke, Urmas Vaino, Sülli Reet Vaino, Melinda Maarjalill, Aivar Täpsi, Liis Ugandi, Kalju Paldis, Galina Ader, Errol Vares

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid