Ernest Hemingway elu masendust täis lõpuaastad
Eestlastelegi hästi tuntud kirjanik Ernest Hemingway kannatas elu viimastel aastatel tõsise depressiooni ja luulude all, ei suutnud enam kirjutada ega tahtnud elada. Ta üritas mitu korda enesetappu, kuid teda jõuti takistada, kuni 2. juulil tehtud ensetapp tema elu lõpetas. Ameerika kirjanik Aaron Edward Hotchner oli Hemingway lähedane sõber ja kirjanik rääkis talle palju oma isiklikust elust. Ta elas Hemingway looga üle poole sajandi, kuni pani selle kirja tänavu USAs ilmunud raamatusse „Armunud Hemingway“.
Juunis 1961, teel Hollywoodist tagasi New Yorki valisin lennuki, mis maandus Minneapolises. Seal rentisin auto ja sõitsin üheksakümne miili kaugusel asuvasse Rochesteri. St Mary haigla psühhiaatriaosakonnas oli läheduses paikneva Mayo kliiniku arstide hoole all juba teist korda ravil mu lähedane sõber Ernest Hemingway. Olin külastanud teda seal korra mitu nädalat varem, tema esimese haiglasoleku ajal, olles sedapuhku teel Hollywoodi.
Viimased kuus nädalat oli Ernestil olnud keelatud helistada ning ta ei tohtinud võtta vastu telefonikõnesid ja külalisi, isegi mitte oma naist Maryt; ta sai elektrokonvulsiivravi. Nüüd kui ravis oli enne järgmist seeriat tehtud vahe, lubasid Mayo kliiniku arstid tal mulle helistada ja leppida kokku kohtumises.
Mayo kliinikul endal hospitaliseerimisvõimalust ei olnud, küll aga olid neil sidemed Rochesteri St Mary haiglaga, mida pidas tarmukas nunnaordu, ning kliiniku arstidel võimaldati vajaduse korral ravida oma haigeid seal.
Nondel aegadel oli elektrišoki andmise meetod brutaalne; elektrivool lasti patsiendi ajusse; puutükk hammaste vahele surutud, pidi too vähimagi halastava tuimestuseta väänlema piinavas valus. Mayo kliiniku tohtrid olid diagnoosinud Hemingwayl püsivaks muutunud depressiivse jälitusmaania ning määranud talle lootuses seda vähendada elektrišokiseansid.
Kui see kõik juhtus, oli käibel kõikvõimalikke oletusi: et tal oli lõppjärgus vähk või rahahäda; et see oli õnnetus; et ta oli läinud Maryga tülli. Ükski neist ei vastanud tõele. Nagu lähimad sõbrad teadsid, oli Hemingway viimasel eluaastal kannatanud depressiooni ja paranoia all, aga selle häire sügavamaid juuri polnud kellelgi õnnestunud avastada ja võib-olla on neil määratudki jääda saladuseks. Püüdsin aidata tal mõnest destruktiivsest foobiast üle saada, aga needki vähesed edusammud, mida meil õnnestus teha, osutusid petlikuks ja lühiajaliseks. Ühtlasi proovisin tirida teda eemale masendavast ümbrusest, korraldades ulatusliku retke kogu maailma kalastuskohtadesse, mis talle nii väga olid meeldinud, aga ärasõidupäeva eelõhtul loobus ta sellest. Ning kui Mary õhutas teda rääkima psühhiaatriga, vastas ta: tont võtaks, ei, tal juba on psühhiaater – tema Corona-kirjutusmasin.
Ernest ja mina kohtusime kolmteist aastat kestnud sõpruse jooksul sageli. Dramatiseerisin telelavastuste, teatri ja kino tarvis hulga tema lühijutte ja romaane. Seiklesime koos Prantsusmaal, Itaalias, Kuubas ja Hispaanias. Ernesti elulust oli nakatav.
Juulis 1959 olime tähistanud Málaga juures asuvates mägedes Churriana külas Ernesti kuuekümnendat sünnipäeva vägeva peoga, mis kestis kaks päeva. Mary Hemingway, Ernesti neljas naine, oli otsustanud, et sedapuhku ei kehti ükski keeld. Ta leidis, et Ernesti sünnipäevi polnud mehe vastuseisu tõttu seni korralikult tähistatud, ja tahtis teha selle ühe peoga tasa kõik vahelejäänud. See läks tal korda.
Šampanja oli Pariisist, Hiina toit Londonist, bacalao Vizcaina (Baski tursahautis) Madridist, lasketiiruputka rändkarnevalilt, ilutulestikuekspert selle valdkonna tsitadellist Valenciast, flamencotantsijad Málagast, muusikud Torremolinosest. Külalisi saabus igast kandist, nende hulka kuulusid Jaipuri maharadža naise ja pojaga, Cooch Behari maharadža naisega, kindral C. P. „Buck” Lanham Washingtonist (tema juhatas vägesid teise maailmasõja Hürtgeni metsa lahingus, millest Ernest mitteametlikult osa võttis), saadik David Bruce ja tema naine, kes lendasid kohale Bonnist, mitmesugused Madridi tähtsad ninad ning paljud Ernesti Pariisi-päevade vanad sõbrad.
Ernest nautis oma sünnipäeva täiega. Lasketiiruputkas kasutas ta vana logu vintpüssi, et lasta sigaretikonid suust nii Cooch Behari maharadžal kui Hispaania esimatadooril Antonio Ordoñezel. Ta juhtis conga-sabatantsu läbi kogu peopaiga ning avas mõnuga kingitusi, mida oli terve kuhi, ja tõstis kõrgele, et kõik näeksid.
Peo haripunkt jõudis kätte, kui Valencia ilutulestikuekspert laskis taeva poole terve kogupaugu suuri rakette, mis langesid alla maja kõrval kasvavale kõrgele palmipuule ja süütasid selle ladva põlema. Alarmeeriti Málaga tuletõrjejaoskonda ning kohale jõudnud tuletõrjeauto ja pritsimehed ise olid just nagu mõnest Mark Sennetti komöödiast välja astunud. Nad ronisid puu otsa ja kustutasid leegid, mispeale Ernest nad sedamaid peole kutsus. Kogu ülejäänud õhtu kandis Ernest tuletõrjepealiku metallkiivrit; Antonio hõivas auto ja kihutas sellega ümbruskonnas ringi, Ernest kõrvalistmel ning sireen huilgamas.
Suve lõppedes said head ajad läbi.
Järgmisel aastal täheldasin Ernesti käitumises järske ja veidraid muutusi. Ta nägi ränka vaeva, ilma et oleks kuidagi suutnud ajakirja Life tarvis tihendada romaani „Ohtlik suvi”; ta ei osalenud Idahos Ketchumi iga-aastasel faasanijahil; oli veendunud, et tema autosse ja majja on paigaldatud FBI pealtkuulamisseadmed; kartis, et tema pangakontot kontrollivad IRS-i agendid; tundis, et kõik tavapärased jahimaad on talle korraga ligipääsmatud.
Kui neil viimati Ketchumis külas käisin, läksime, Mary, Ernest ja mina, mu ärasõidu eelsel õhtul einestama. Olime söömisega poole peal, kui Ernest, kes oli seni olnud heas tujus, tõmbus ühtäkki pingesse ja sosistas, et peame sedamaid restoranist lahkuma. Mary küsis, milles asi on.
„Näed neid kahte FBI agenti seal baaris – asi on nendes.”
Tol õhtul rääkis Mary minuga nelja silma all. Ta oli kohutavalt mures. Ernest oli istunud iga päev mitu tundi oma Pariisi-visandite kallal ja proovinud kirjutada, kuid ei suutnud teha enamat kui pöörata lehekülgi. Ta rääkis sageli, et tahab endale otsa peale teha, ning seisis mõnikord püssinagi juures, hoides käes üht püssi ja vaadates aknast välja. Pärast pikka pealekäimist õnnestus Ernesti Ketchumi arstil rääkida talle auk pähe, et ta läheks valenime all St Mary haigla psühhiaatriaosakonda, kus Mayo arstid tegid talle mitu elektrišokiraviseanssi.
Ernest helistas mulle palati ukse taga koridoris olevalt telefonilt. Tema jutt kõlas tasakaalukalt, aga hääl oli ebaharilikult, sunnitult südamlik. Luulud ei olnud muutunud ega vähenenud: palatis pidid olema pealtkuulamisseadmed ja ta kahtlustas, et üks intern on FBI agent. Olin lootnud, et ravi järel pole Ernest enam nii veendunud, et tema vastu hautakse halba, aga kahjuks sai sellest telefonikõnest selgeks, et kui võis märgata üldse mingit muutust, siis pigem olid luulud süvenenud.
Pärast seda, kui ta oli teinud läbi elektrišokikuuri ja hulga seansse psühhiaatritega, külastasin teda esimest korda, olles teel Hollywoodi, lootes ikka, et kinnismõtted on hakanud taanduma, aga ei, ta oli ikka samade hirmude kütkes.
Uskumatu küll, aga varsti pärast mu külaskäiku kirjutati Ernest Mayo kliinikust välja. Ta helistas mulle Hollywoodi ning ütles, kui hea meel tal on viibida kodus Ketchumis ja teha tööd. Naasmisejärgsel päeval ütles ta end olevat läinud jahile ja nüüd rippuvat tal köögiakna taga puuriidal kaheksa sinikael-parti ja kaks piilparti.
Tema lahe meeleolu ei kestnud paraku kaua. Vanad hirmud hiilisid tagasi, tugevamad kui kunagi varem. Kaks korda proovis ta võtta endalt esikunagis rippuva püssiga elu ning teda takistas ainult jõuline füüsiline sekkumine. Kui teda St Marysse tagasi toimetati, üritas ta tugevate rahustite kiuste lennukist alla hüpata. Kui parandamist vajav lennuk Wyomingis Casperis peatus, proovis ta kõndida liikuva propelleri ette.
Lähenedes tol 1961. aasta juunipäeval renditud Chevyga Raleigh’le, mõtlesin hirmuga, mis seisundis ma Ernesti eest leian. Lootsin, et uus elektrišokiravi seeria ja Mayo psühhiaatrite senisest tugevamad jõupingutused on tema foobiad ehk eemale peletanud või vähemalt lõdvendanud nende haaret.
Registreerisin end hotelli sisse ning läksin sedamaid haiglasse. Ülemõde avas mulle Ernesti ukse oma võtmega, see ei tõotanud midagi head. Palat oli väike, aga suure aknaga, millest pääses sisse ohtralt päikesevalgust. Lilli ei olnud ja seinad olid lagedad. Voodi kõrval laual oli virnas kolm raamatut ja laua kõrval seisis sirge seljatoega metalltool. Üle akna jooksid horisontaalsed metallvarvad.
Ernest seisis akna all, selg ukse poole; tema kõrval oli haigla laud, kõrgemaks tehtud, et ta saaks kasutada seda kirjutuslauana. Tal oli seljas vana villane punane hommikumantel (Mary oli ristinud selle imperaatorirüüks), mida koos hoidva kulunud nahkrihma suurelt pandlalt võis lugeda sõnu Gott Mit Uns. Selle rihma oli Ernest võtnud teise maailmasõja ajal Hürtgeni metsa lahingus langenud Saksa sõdurilt. Ta kandis oma lemmikuid, trööbatud India mokassiine ja tema silmi kaitses valguse eest määrdunud tennisenokk.
„Härra Hemingway, teie külaline on kohal,” ütles õde.
Ernest pöördus, näol ehmunud ilme, mis püsis viivu ning andis siis maad laiale naeratusele, kui ta sai aru, kes ma olen. Ta tuli mind tervitama ja tõmbas noka peast; võtsime teineteisel hispaaniapäraseks tervituseks ümbert kinni ja patsutasime vastastikku selga. Ernestil oli minu tuleku üle siiralt hea meel. Ta näis olevat kuhtunud; see mees, kes ta kunagi oli, olnuks otsekui kadunud ning minu ees seisnuks nagu ainult kahvatu illustratsioon näitamaks, kellega on tegu.
„No nii, Hotch,” lausus ta, „tere tulemast muinasjutumaale, kus sind otsitakse läbi, pistetakse luku taha ega olda isegi nii lahked, et usaldada sinu hooleks mõnd tömpi eset.”
Õde seisis uksel.
„Õde Susan,” lausus Ernest mind tutvustades, „see siin on kuulus matadoor El Pecas. Pecas, seal on Susan, kelle käes on hoiul minu südame võti.”
See ajas meid mõlemat naerma.
Andsin õele plekkpurgi kaaviari, mille olin Ernestile toonud, ja palusin tal viia see külmikusse.
Ernest ja mina istusime natuke aega, tema voodil, mina toolil, ja esialgu tundus, justkui oleks tal taas kindel maa jalge all, aga minu meelehärmiks hakkas ta varsti jälle kordama vanu kaebusi: palatis ja koridori telefonis on pealtkuulamisseadmed, ta olevat puruvaene, süüdi on tema pankur, advokaat, Ketchumi arst – kõik, kes hoolitsevad tema majandusasjade eest; tal ei ole korralikke rõivaid; järgnesid maksud. Nõnda jätkus see ohtrate kordustega.
50 aastat pärast kirjaniku surma 2011 avaldas FBI Hemingwayga seotud nende arhiivis olevad materjalid. Sealt selgus, et 1940ndatest aastatest oli FBI juht J. Edgar Hoover lasknud Hemingwayd jälgida, sest luures tekitas kahtlusi kirjaniku Kuubal viibimine. Kirjanikku jälitati tema elu lõpuni ja ka selles mainitud haiglas, kus ta haige mehena kurtis pealtkuulamise ja jälitamise üle ning kus lähedased püüdsid teda aidata niisugustest luuludest vabaneda.
A.E. Hotchner „Armunud Hemingway“, kirjastus Varrak 2015
