Mati Kaal: Ma tean, et öine kõne saab tähendada ainult suuremat sorti jama
Mati Kaalu jumalatest juttu ei tule. Aga sõnumeid saab ta küll... Meiegi vestluse ajal heliseb lauatelefon korduvalt, Mati Kaal võtab vastu ning korraldab helistajate mured (loe: loomaaia asjad) praktiliselt käigupealt.
„Minu tööaeg on 24/7,” ütleb Mati Kaal rahulikult. „Telefoni välja lülitada pole võimalik – loomaaia juht peab olema alati kättesaadav.” Põhjendus on lihtne – loomaaed on kõrgendatud ohu riskiga asutus. Mõni loom võib olla hädas, mõni röövel võib olla territooriumil. Mis iganes, aga see, kes selle mure lahendab, on ikka Mati Kaal.
„Vahel harva ma olen vihane ka,” muigab Kaal. „Heliseb näiteks telefon kell kaks öösel... Ma ju tean, et öine kõne saab tähendada ainult üht: suuremat sorti jama! Ja siis on telefoni otsas veidi nokastunud tüüp, eestlane Ameerikast, – temal seal on ju alles ergas päev, – ja pidu hoos. Tahab teada: „Kui raske võib lind olla, et ta veel lennata jaksaks!” No ausalt, kui ta lähemal oleks, äigaks millegagi...”
Küllap on Mati Kaal selliste helistajate peale olukorra toimudes tõsiselt tige. Aga ümberjutustuse ajal helgivad silmis naerusädemed.
Tervisest ja vanusest
Kõik juhtimis- ja eneseabitüüpi lood räägivad läbipõlemisohust ja selle ennetamisest. Levinud soovitused on tegelemine muude asjadega, juhe seinast, pikk rahustav puhkus... Ja nii edasi ja nii edasi.
Mati Kaal jääb läbipõlemisest hoidumise teemat kommenteerides küllalt napisõnaliseks: „Võib-olla ei ole ma sel teemal päris õige rääkija, mul on endal kakskümmend viis aastat tagasi infarkt olnud ja seda võib vist läbipõlemiseks nimetada küll. Aga see ei muutnud väga midagi... Ega ma tegelikult ei tea senimaani päris täpselt, mis see puhkus on...”
Mis on lisandunud aastad, kinnitab Mati Kaal end aga teadvat küll: „Ma ei arva, et inimene oma tervise muutmiseks vanemas eas väga palju saab teha, mõned probleemid võivad ikka tekkida. Tunnen, et minu põlvede ja muude liigestega on nii, et päris täisajaga füüsilist tööd ma enam ei tahaks, aga minu töö puhul liigesteteema enamasti väga hullusti ei sega.”
Mati Kaalul on vanusesse väga rahulik suhtumine: „Kui töö ise on meeldiv, siis ei pane vanust väga tähelegi. Ajaga tekib ju kogemus, tekivad ka sidemed. Loomaaiatöötajad on ülemaailmse võrgustiku liikmed ja kui on mingi kogunemine, on seal selline tunne, nagu oleks suurel ja sõbralikul suguvõsa kokkutulekul – kõik on ju hingesugulased, kõigil on samasugused eesmärgid.”
Tiigripäev Tallinna loomaaias. Foto Madis Veltman
Võitlus vääramatu jõuga
Kõigi loomaaednike ühistest eesmärkidest rääkides tulevad meie vestlusse optimistlike kõrval ka mõned üpris nukrad noodid – rahaga on Tallinna loomaaias tunduvalt kesisemad lood kui enamiku Euroopa kolleegide juures.
„Aga samas annan ma endale aru, et pole mõtet ennast ärritada. Elame vaesemates oludes, siis elame, ega vääramatu jõuga võidelda pole mõtet,” arutleb Mati Kaal.
Hiljuti oli tal samal teemal juttu Riia loomaaia direktoriga ning meenutades ja võrreldes jõuti koos järeldusele, et paarkümmend aastat tagasi püüdsid nii Tallinna kui ka Riia loomaaed jõukamate Euroopa loomaaedade sabatulede valguses liikuda, nüüd aga kipuvad need sabatuled kurvides sootuks kaotsi minema.
Pideva arenguga käivad kaasas ka üha rangemad nõuded. Riia loomaaed enam elevanti pidada ei saa, sest neil pole nõuetele vastavat paksunahaliste maja. Tallinnas on, Mati Kaalu sõnul „mitte tippsaavutus, aga alumise piiri peal”.
Võrdluseks toob Kaal Kopenhaageni loomaaia elevandimaja – see maksis 17 miljonit eurot. Meie vantside kodu on ehitatud eelmiste ja üle-eelmiste rahadega, nii et täpset eurohinda on raske välja tuua, kui direktori sõnul on see umbes suurusjärgu jagu madalam.
„Meie otsime ressursse umbes kolme miljoni tuuris, et ehitada valmis jääkarude ekspositsioon, Kopenhaageni loomaaed aga investeeris oma jääkarude ja loivaliste majja 22 miljonit eurot,” toob Mati Kaal järgmise Taani-võrdluse. „Kusjuures kõik see oli suurte heategevusfondide tagastamatu abi. „Tõepoolest, vääramatu jõud.
„Nii see töö siin käib,” räägib Kaal. „Üritad moosida ülemusi, leida sponsoreid... Ja püüda olemasolevat ressurssi võimalikult hästi ära kasutada.”
Euroraha hiilgus ja viletsus
Mati Kaal on loomaaeda juhtides näinud mitmeid ühiskondlikke arenguid ja riigivõimu vahetusi. Oli aeg, kus oli raha, aga midagi polnud saada, ja oli aeg, kus polnud raha ja kõik oli saada – ning kõik tuli ise kombineerida... „Sest loomale ju ei ütle, et loe praegu ajalehte ja kannata ära, küll süüa saad teine kord,” märgib loomaaia direktor.
Praegust aega iseloomustab Mati Kaal nii, et üha olulisemaks muutub vorm ja protseduur.
„Meile heidetakse ette, et me ei tee loomasööda peale riigihankeid. Aga selge on, et riigihangetel osalevad teatud tasemeni jõudnud suurfirmad, kes ise ostavad alltarnijailt ja see suurendaks meie toidueelarvet tunduvalt. Vihtu tegev talunik riigihangetel ei osale, heina tegev talunik samuti mitte. Me teame, kust me ostame ja oleme kindlad, et saame kvaliteetse loomasööda. Kui peame valima vähempakkumisel tundmatute pakkujate hulgast, on täiesti võimalik, et ostame näiteks vihad firmalt, kes need näiteks kusagil Valgevenes teha laseb... Ja siis pärast imestame, kust me näiteks seakatku saime! Sama lugu on heinaga – enne ostmist peame me teadma, kus see kasvas ja mida sisaldab, sest metsloomad on palju õrnema seedimisega kui koduloomad. Ja kui loom väga palju ei liigu, vajab ta energiat vähem kui looduses olev liigikaaslane. Sel põhjusel ei saa me näiteks kiskjatele sealiha sööta – see oleks vähese füüsilise liikumisega loomale liiga rasvane, meil aga tuleb leida võimalikult odavalt veiseliha.”
Protseduurilisus riivab Mati Kaalu ja loomaaeda ka märksa mastaapsematel teemadel kui loomatoit. Läänevärava maja, kus asuvad õpperuumid, raamatukogu ja ka direktori kabinet, on ehitatud euroraha eest, meetme raamides, mis lubas raha kasutada loodushariduse jaoks. Siinsed ametnikud jälgisid pingsalt, et iga ruutmeeter, mida hariduslikel eesmärkidel ei kasutata, saaks valmis ilma selle meetme rahata, sest loodusharidus tähendab vaid õpetamiseks-õppimiseks loodud ruume. Fuajee, kust lisaks õppeklassile minnakse ka loomaaia territooriumile, enam õppe-eesmärgiline ruum pole.
Aga mida tegid Mati Kaalu kolleegid Brno ja Rostocki loomaaias? Ehitasid loodushariduse meetme raha eest loomadele paremaid elu- ja eksponeerimistingimusi – sest sealsed ametnikud olid seisukohal, et terve loomaaed on ometigi loodushariduslik koht.
„Eestis on ikka nii, et kurat peab peltsebulist kõvem olema,” võtab Kaal loo muheda huumoriga kokku.
Mõtetega kodus harva
Kui juba rahast juttu tuli, märgib Mati Kaal, et üks tema murekohti on see, et töötajaid on raske materiaalselt motiveerida, raha lihtsalt pole. Loomaaia töötajatel on sageli arvestatav töökogemus, kuid napp formaalne haridus, mis seab nad palgaastmestiku esimestele astmetele.
Direktor ise tunnistab, et ka tema pole oma peres see, kes suuremat raha koju toob – nii mõnelgi perioodil elus on abikaasa palk kõrgem olnud. „Mulle kui mehele see segav pole, aga ma arvan, et naisel on raske olnud,” ütleb Mati Kaal selle kohta. „Oleks siis, et vähem teeniv mees oleks rohkem kodus ja panustaks seal rohkem... Nii see pole, olen tööl olnud väga palju ja koduski on tihti nii, et füüsiliselt olen kodus, tegelikult aga kirjutan näiteks mõnd loomaaiandusteemalist artiklit. Või teen isegi koos naisega peenramaal tööd, kui korraga hüüatan: „Mul tuli mõte! Ma tean nüüd, kuidas seda puuri peab ehitama!” Ja siis saan jälle aru, et ma pole ju mõtetega koju jõudnudki!”
Aga kuidas Mati Kaal puhkab? Mida teeb see loomaaiale pühendunud inimene siis, kui juhe on väga-väga koos?
„Ma lähen jalutan loomaaias ja vaatan loomi. See seab jälle kõik korda ja annab elurõõmu ja motivatsiooni tagasi,” ütleb Mati Kaal veendunult.
Allikas: Maalehe erileht Seenior
