„Mu emal on põhimõtteliselt sama häda, aga nii hull kui vanaemal asi ei ole. Ema on alati ise enda meelest tark ravija ja joodiga määrimise paadunud pooldaja olnud. Eks jalanõudega ole temalgi häda, aga et valik tänapäeval suur, leiab midagi ikka.
Seega, ega ma eriti imestanud, kui ühel päeval avastasin, et minugi jalale (õnneks esialgu ühele) hakkab kahtlane muhuke tekkima. Olin siis vist kusagil neljakümnene. Aga aastaid ei läinud asi suure valuni ja täiesti jäiga varbani,” kirjeldab Külli suguvõsas juba kolmandat põlve naisi vaevavat häda.

Kui teises jalas tekkis Küllil viis aastat tagasi raske haiguse tagajärel lümfostaas ja jalg läks jämedaks kui elevandil, oli naine kogu asja juures veel päris õnnelik: näe, teine jalg ju veel täiesti normis. Lümfostaasi tõttu pidi naine kogu aeg kandma ravisukka, mis tähendas ka hüvastijättu seelikutega ja madalaid pehmeid jalanõusid. „Ehk aitas kontsade puudumine ka kaasa, et jalamuhk aina kasvas ja mis kõige hullem, läks hirmus valusaks. Lõpuks ei saanud suurt varvast enam üldse liigutada,” ütleb Külli.

Perearst saatis ortopeedi jutule. Kahjuks oli esimene tohter ainult harjutuste usku: venitage varbaid ükshaaval, tehke nende ringe ja nii edasi. Külli sikutas varbaid vist pea aasta, aga asi läks kogu aeg hullemaks. Ostis kallid ortopeedilised jalanõud, mis toetasid jalalaba nii piki- kui ristvõlvi. Lõpuks jõudis naine välja ortopeed professor Rein Raie juurde, kes pärast uuringuid pani diagnoosiks hallux rigidus ja andis saatekirja operatsioonile. Et aga lõikusest taastumine võtab aega 2–3 kuud, neist esimene karkudega, on Külli asja kogu aeg edasi lükanud. „Eks ma lootsin, et ehk läheb mingi ime läbi ise paremaks, aga enam ei jaksa kannatada. Tuleb ikka minna,” lubab naine.

Mis vanaema ja ema jalahädadesse puutub, siis teab Külli nüüd arstide jutu järgi, et nende puhul ei pruukinud üldse tegu olla jäigastunud suurvarbaga, vaid hoopis väljapöördunud suurvarbaga (hallux valgus), mis on tõepoolest naisliini pidi päritav. Tõsi, ka väljapöördunud suurvarbaga võib asi minna põletikuni, aga algstaadiumis saab asja kõikvõimalike jalatugede ja ortopeediliste taldadega üldjuhul päris korda.

Pirita perearstikeskuse perearsti Kaja Arbeiteri seisukoht on aga, et igasuguse jalamurega on hea küsida ortopeedi nõuannet, sest ka perearst ei pruugi alati kohe aru saada, millise jalahädaga täpselt tegu on. Samas loodab ta, et ravivõimlemine ja korrektne jalanõu aitavad vähemalt hallux valguse puhul „hullemat“ ehk kirurgilist ravi kas vältida või siis esialgu edasi lükata.
„Jalanõu ei tohi olla kõrge ja kitsa ninaga, peaks olema laia liistuga ning risti- ja pikivõlvi toega ehk ortopeediline, parim kontsa kõrgus on 3–4 sentimeetrit. Kui jalga on juba opereeritud, siis paranemine võib aega võtta isegi kuni pool aastat. Ja ka siis on tähtsad korralik jalanõu ning võimlemine,“ soovitab perearst.

Tekkimine

Suurvarbanukid tekivad kitsaste pigistavate jalatsite kandmise tagajärjel, kaasa aitab kehakaalu suurenemine ning raskuste tõstmine ja kandmine. Jalanukke võib põhjustada ka pöidade sissepoole kaldumine kõndimisel ja seismisel, sest siis tugevneb surve suurvarba põhiliigesele.

Vaevuste leevendamine

Valulikku varbaliigest kaitseb jäiga tallaga avar jalats, milles on otstarbekas kanda tallatuge. See võib esialgu olla ebamugav, tundudes nagu pall jala all. Kõrgeid kontsi kandke vaid pidulikel puhkudel, igapäevajalatsi konts olgu madal.
Jalanukile langeva surve nõrgendamiseks võib kanda suka või soki all pehmest poorsest materjalist ovaalse auguga kaitset, mille saab ka ise kodus välja lõigata.
Kui suurvarba põhiliiges on jäigastunud, siis annab parimaid tulemusi lõikus.

Elukiri