Tiibeti meditsiin: et haigust füüsilisel tasandil kindlaks teha, vaatlevad arstid meeleorganeid
Nüüdseks on esimene Tiibeti meditsiini asjatundja Eestis Anu Rootalu õppinud kaugelt maalt pärit tarkusi juba üle kümne aasta.
„Lääne meditsiin on noor ja arenev teadus,“ muigab viis aastat Tallinna Tervishoiu Kõrgkoolis ämmaemandaks õppinud Anu. „Nii et võib ka ütelda, et ega sellest saagi kõike tahta.“
Siinse meditsiini vanuseks võib ju lugeda paarsada aastat, Tiibeti meditsiin on teadmisi endasse kogunud aastatuhandeid. Esmaabis ja kirurgias on siinne arstiteadus väga heal tasemel, ent kroonilisi tihti haigusi ravida ei suudeta. Tiibeti meditsiin aga võib vahel ka kroonilise haiguse välja ravida. „Nii et ei maksa kunagi midagi väga kindlalt väita, eriti kui sa täpselt ei tea, mida sa väidad,“ lisab Anu Rootalu.
Aga muutuvad ka lääne meditsiini seisukohad ajaga.
Kui meile harjumuspärases meditsiinis võetakse inimest kui füüsilist keha, siis idamaade meditsiinikäsitlustes meid nii üheselt ei nähta. Tiibetis koosneb inimene kolmest komponendist: keha, energia ja meel. Kõik need komponendid peavad olema tasakaalus, siis püsib inimene terve.
Esimesena kaob tasakaal meelest: tekivad negatiivsed emotsioonid ning stress, seda ilma, et kehalisi vaevusi oleks. Kui see juba mõnda aega kestnud on, jõuab häda välja energia tasandile. Siis pöördub inimene sageli juba arsti poole, sest vaevused küll on, aga midagi leida ei suudeta. Siin ütlebki lääne meditsiin, et teil on vaja puhata ja muud suurt pole häda midagi.
Tiibeti meditsiin võib siin veel energiad tasakaalu panna, ilma et asi üldse füüsilisele tasandile jõuaks.
Keel ja pulss peegeldavad sisemust
Tiibeti meditsiini järgi koosneb kõik viiest elemendist: ruum, tuul, tuli, vesi, maa. Seda nii välis- kui sisemaailmas, nii teadvuses kui füüsilises kehas. Need elemendid peavad säilitama tasakaalu. Elementidest moodustuvad energiad, mis annavad inimestele kolm põhitüüpi: tuule, lima ja sapi.
Et haigust füüsilisel tasandil kindlaks teha, selleks vaatlevad Tiibeti arstid meeleorganeid. Keelediagnostika on hästi arenenud, ka uriini järgi saadakse aru, kus viga võib olla. Väga hästi suudab Tiibeti tervendaja pulssi katsudes aru saada sellest, mis inimese sees toimub.
„Pulsi järgi on võimalik väga peenelt asju diagnoosida,“ räägib Anu Rootalu. Ent see sõltub arsti pädevusest.
Tiibetis on võimalik, et näiteks poeg tuleb oma vana ja haige isa pärast arsti juurde ning arst suudab poja pulsi järgi isale diagnoosi panna. Me kõik oleme omavahel seotud. Meie jaoks tundub see muidugi müstika. Ning tegelikult ei suuda seda päris iga arst Tiibetiski.
See, kui hea arst keegi on, ei sõltu Tiibetis mitte niivõrd läbitöötatud raamatute hulgast, vaid sellest, kui kõrge on arsti vaimse arengu tase. Vaimse arengu soodustamiseks teevad arstid vaimseid praktikaid, mida tehes parandatakse oma intuitsiooni ning teisi positiivseid omadusi.
Kuigi... tõepoolest, kunagi õppisid Tiibeti arstid ka kõik raamatuteadmised pähe.
Leebemast alustades
Tiibeti meditsiinis on neli põhilist ravimeetodit. Kõigepealt püütakse keha tasakaalu taastada võimalikult leebete võtetega. Nagu ütleb Anu Rootalu: ei alustata kohe kirurgiast.
Esimene asi on toitumine, sest kõik, mis me sisse sööme, mõjutab meid igal tasandil. Tiibeti meditsiin ei keela midagi süüa, ent eri hädade puhul soovitab arst erinevaid toiduaineid: mida, mis kujul ning kui palju süüa. Ühest reeglit siin pole. Kellele soovitatakse piimatooteid, kellele veidi veini.
Üle vaadatakse eluviiski, sest võib-olla on probleem selles, et inimene magab liiga palju või räägib liiga palju või rassib liiga palju kuuma ilmaga.
Kolmas on taimeravi. Tiibetis on rohkesti ravipille, leotisi, pulbreid, õlisid, raviveine, tuhkasid, mis sisaldavad kas taimseid või loomseid komponente ja mineraale. Nii võivad ravimid sisaldada ka kulda, hõbedat ja vääriskive.
Neljas meetod on välispidine teraapia vastavalt probleemidele. Erinevaid punkte või kehaosasid mõjutatakse kas kuuma või külmaga. Niisuguseid teraapiaid on väga palju ja need on tõhusad.
Mantraravi haakub kõikide eelnenutega. Mantraid võib lugeda söökide ja ravimite peale või teha koos teraapiaga.
Tiibeti amuletid on rohkem mõeldud küll inimest kaitsma, kuid vahel aitavad teatud probleemidest kergemini üle saada.
Millise hädaga oleks mõttekas meie inimestel Tiibeti meditsiini poole pöörduda?
„Tiibetis lähed ju mistahes kaebusega arsti juurde,“ selgitab Anu Rootalu. „Seal pole spetsialiseerumist, et sina oled kardioloog või uroloog, inimest võetakse kui tervikut.“ Kuigi sealgi kipub nii olema, et teatud arstid satuvad ravima rohkem teatud haigusi.
Hädaga kaob ka skepsis
Kui meie aja haigusteks võib nimetada igasuguseid depressioone, neuroose ning muud, siis tiibetlased on meele uurimisel väga kaugele jõudnud. Nad teavad, mida tähendab, kui psüühika on tasakaalust väljas.
„See on üks valdkond, kus lääne meditsiinil on veel pikk teekond käia,“ ütleb Anu Rootalu. „Mul on olnud palju juhtumeid, kus hirmude, paanika ja foobiate ravimisel on väga hea tulemuseni jõutud. Ei ole mõtet kannatada, ravi on olemas. Tavaliselt on sellisel juhul energeetiline tasakaal paigast ära, su teadvus nii-öelda hägustub või südametšakra on kinni,“ räägib Anu Rootalu mõnest depressiooni põhjusest.
Inimesed, kes Tiibeti meditsiini poole pöörduvad, teadvustavad juba rohkem, et nad tahavad olla terved ja tasakaalus.
„Nendega, kes lähevad arsti juurde suhtumisega, et arst peab nad terveks tegema, ei ole Tiibeti meditsiinil midagi teha,“ ütleb Anu Rootalu. Nemad ei ole jõudnud oma äratundmises veel sinnamaale, et nad on ise ennast haigeks teinud. Enamik neist, kes tahavad, et arst nad terveks teeks, ei jõuagi alternatiivmeditsiini juurde.
Aga alati ei ole elu nii lihtne, et tablett keele alla ja saadki terveks. Isegi kui see korraks aitab, siis haiguse põhjus jääb ju ikka alles.
Parem on inimestele selgeks teha, et väga palju sõltub neist endist. Nagu ütleb budistliku filosoofia järgi toimiv Tiibeti meditsiin: kõik on kõigega seotud ning miski ei teki tühjalt kohalt.
„Kui inimene ei leia abi lääne meditsiinist, siis hakkab ta seda otsima mujalt,“ ütleb Anu Rootalu. „Ning tihti, kui inimene ongi skeptiline, aga häda ikka tõsine, siis see skepsis ka kaob -- sest ei ole valikut,“ räägib ta. Koostöö patsiendiga on siiski põhiline.
Elukiri
