Suhe abielumehega, kes lubas lahutada, aga pidevalt kadus
"Mida sa loed?" küsis mees Marialt Tartu-Tallinna rongis. Maria vaatas kõrval istuvat meest ja tundis, et sellist küsimust sellises olukorras on ta aastaid oodanud. Hetkega sattus ta nagu filmi või romaani. Mees oli kena ja intelligentne, umbes neljakümneaastane, Mariast kümme aastat vanem.
Teekonnal Tartust Tallinnasse jõudis Ahti palju rääkida. Et tal on väike ehitusettevõte. Et ta on abielus ja et neil on 18aastane tütar, aga abielu on lagunemas ja kuni lahutusprotsess käib, elavad nad naisega veel koos ühiselt Tartusse ehitatud majas. Maria rääkis üsnagi palju ka endast, aga muidugi mitte oma mitmest nurjunud suhtest viimaste aastate jooksul. Maria lootis, et ta suutis anda mehele selgesti mõista, et on täiesti vaba naine. Tallinna jõudes vahetasid nad telefoninumbreid.
Maria oli väga elevil sellest ilusast kohtumisest ja jäi kõnet ootama. Talle meeldisid mehe tagasihoidlikkus, rahulik kõnemaneer ja hoolivus. Tähtis oli ka see, et Ahti ei püüdnud aina mõista anda, kui kõva mees ta on. Maria viimane suhe oli just niisuguse mehega ja tolle pidev kiitlemine oli kurnav.
Maria ei pidanud kõnet kaua ootama. Peagi järgnes üks romantiline õhtusöök teisele. Ahti rääkis, et ta ostis naisele Tallinnasse korteri, sest too soovis Tartust ära kolida. Raamatupidajana poleks naisel ka olulist vahet, mis linnas ta töötab. Aga see äsja ostetud korter vajas remonti ja sellepärast ei saanud Ahti Mariat sinna kutsuda. Varsti kutsus Maria mehe oma üürikorterisse ja seal veetsid nad oma esimese öö. Maria projektijuhi töö hoidis teda nüüd püsivalt Tallinnas ja sellepärast ta üüriski pealinna korteri.
Maria oli kaks kuud õnneuimas, aga Ahtil oli järjest vähem aega kohtumisteks. Ahti elas endiselt naisega koos Tartu majas ja naise tulevases Tallinna korteris käis endiselt remont. Ahti jutu järgi pidi naine kohe-kohe pealinna kolima, aga see kohe kestis juba kaks kuud.
Ahti hakkas Mariale aga tõsist hingevalu põhjustama kombega, et vahepeal lülitas telefoni mitmeks päevaks välja. Kui see esimest korda juhtus, oli Maria täiesti endast väljas, nuttis ja kõndis terve õhtu toas edasi-tagasi. Ta mõtles esiti, et Ahtiga on õnnetus juhtunud ja saatis talle kümneid sõnumeid, aga ei mingit vastust. Ahti ei vastanudki sõnumitele. Kolme päeva pärast, kui Maria murest juba täiesti kurnatud oli, võttis Ahti Maria järjekordse helistamiskatse ajal rahulikult telefoni ja ütles, et ta klaaris naisega suhteid ja pärast lihtsalt tahtis üksi olla.
Sama hakkas korduma pea iga nädal. Vahel oli Ahtil naisega klaarimine ja ta lülitas telefoni välja, siis tahtis ta omaette olla ja lülitas telefoni välja. Maria püüdis lakkamatult helistada ja saatis ahastavaid sõnumeid, aga midagi ei muutunud. Kui Ahti jälle kuuldele tuli, siis Maria palus ja anus, et ta tahab ju Ahtit aidata ja tema eest pole vaja end peita, aga midagi ei muutunud. Nad rääkisid pärast Ahti väljailmumist alati rahulikult ja mees lubas enam mitte nii teha, aga nädala pärast kordus kõik jälle.
Maria suhtles kahe erineva Ahtiga. Kui tal õnnestus mehega rääkida või koos olla, oli see väga armastusväärne ja hooliv, siis aga kadus taas ja Maria ei läinud talle üldse korda. Maria võis ükskõik kui palju paluda, et Ahti võiks vähemalt hoiatada, millal ta jälle üksi tahab olla, aga Ahti ei hoiatanud kunagi. Iga kord tuli tema levist kadumine Mariale ootamatult ja tegi väga haiget. Kord sõitis Maria tööpäeva õhtul spetsiaalselt Tartusse Ahtiga kohtuma, aga mees ei tulnud ja telefon oli taas välja lülitatud. Ahastuses Maria läks sõbranna juurde nutma. Sõbranna soovitas otsustavalt, et lõpetagu Maria see enesepiinamine ära. "Aga me ju armastame teineteist!" hüüdis Maria. "Kas sina käituks nii inimesega, keda sa armastad?" küsis sõbranna. Muidugi Maria ei oleks nii käitunud.
Mõni nädal pärast seda õnnestus Marial Ahti Lõuna-Eesti ringreisile meelitada. Mees oli taas selline, nagu päris tutvuse alguses – romantiline ja väga hooliv. Kui Maria uuris, kuidas korteri remont edeneb, vastas Ahti rahulikult, et remont sai valmis, aga sinna läks elama hoopis nende tütar, kes tahtis Tallinna kooli minna. Ahti elas ikka naisega ühes majas.
Maria oli ahastuses. "Miks sa seda varem ei öelnud?"
"Aga mis see ütlemine oleks muutnud?" küsis Ahti nõutult. Kui Maria pühkis pisaraid ja uuris, mis siis edasi saab, ütles mees, et eks ta peab koos naisega majas edasi elama. Naine ei tahtvat enam kuuldagi väljakolimisest. Ta ei tahtvat kuulda ka maja müümisest. See ringreis lõppes kurvalt. Nad lahkusid nagu võõrad.
Järgmisel nädalal oli Ahti telefon taas välja lülitatud. Kui telefon oli sisse lülitatud, siis ta lihtsalt ei vastanud kõnedele. Maria ahastavad kõned sõbrannale muutusid järjest sagedasemaks. Ta hakkas unerohtu võtma, mida kunagi elus polnud teinud.
Sõbranna keelas Marial mehele helistada. "Ma ju muretsen," nuttis Maria.
"Miks sa muretsed mehe pärast, kes sinust vähimatki ei hooli!" ütles sõbranna. "Kas ta on sulle vähemalt ühe korra ise helistanud?"
Maria hakkas siis mõtlema, millal Ahti talle helistas. Ainult ühe korra pool aastat tagasi pärast seda, kuid nad rongis tuttavaks said. Kõik ülejäänud korrad helistas Maria.
Sõbranna tungiva nõudmise peale nõustus Maria, et tema enam esimesena ei helista ja jääb mehe kõnet ootama. Sadu kordi valis ta Ahti numbri, aga suutis siiski vastu pidada. Ahti kõnet ta jäigi ootama. Nii lõppes pool aastat hingepiinu ja edasi tuli ainult kustuv valu ära seedida.
Kolm kuud hiljem kuulis Maria, et Ahti elab ikka naisega koos Tartu majas ja et nad on koos Saaremaale suvituskoha ostnud. Ja et mingit lahutusprotsessi polegi alanud, olid ainult erimeelsused, nagu üks paari tuttav ütles.
Ilmselt oli Ahti otsustanud, et kirg tuleb ja läheb, aga stabiilne olme ja kinnisvara jäävad.
Einar Ellermaa „Eesti armukesed“, kirjastus Kentaur
