Stephen Kingi uus romaan - pensionil detektiiv Hodges saab kirja Mersumõrvarilt
Erruläinud detektiiv Hodges saab kirja "Härra Mercedeselt". Nii algab Stephen Kingi uus romaan, mis on tõlgitud 17 keelde nind saanud USAs maineka Edgar Allan Poe auhinna kui parim romaan.
Hea detektiiv Hodges,
Ma loodan, et Te ei pahanda, kui kasutan teie ametinimetust, ehkki Te olete 6 kuud pensionil olnud. Mul on tunne, et ebakompetentsed kohtunikud, müüdavad poliitikud ja rumalad armeekomandörid võivad oma ametinimetused pärast pensionile minekut alles jätta, sama peaks kehtima ka ühe linna ajaloo enim autasustatud politseiametniku kohta.
Minu silmis olete te endiselt detektiiv!
Härra (veel üks tiitel, mida Te väärite, sest olete tõeline Ametimärgi ja Relva Rüütel), ma kirjutan mitmel erineval põhjusel, ent pean alustama Teie õnnitlemisega teenitud aastate eest, 27 uurijana ja 40 kokku. Ma nägin osaliselt Errusaatmistseremooniat telerist (Public Access Channel 2, allikas, mille paljud kahe silma vahele jätavad) ja juhtun teadma, et järgmisel õhtul oli lennujaama lähedal Raintree Innis pidu.
Ma olen kindel, et see oli tõeline Errusaatmistseremoonia!
Ma ise pole kindlasti kunagi taolisel „olengul“ osalenud, aga ma vaatan telekast palju politseisarju ja ehkki ma olen kindel, et mitmed neist annavad „politseiniku saatusest“ väga väljamõeldud pildi, on mitmes näidatud pensionile saatmise pidusid („NYPD“, „Mõrv“, „Sõnum“, jne, jne) ja mulle meeldib mõelda, et need on TÄPSED ülevaated sellest, kuidas Ametimärgi ja Relva Rüütlid ütlevad ühele oma kaasvõitlejale „hüvasti“. Ma arvan, et need võivad olla täpsed, sest ma olen lugenud „pensipeo stseene“ ka vähemalt kahes Joseph Wambaugh’ raamatus, ja need on sarnased. Tema peaks teadma, sest tema on, nagu Teiegi, „Det-Pens“.
Ma kujutan ette laes rippuvaid õhupalle, kõvasti joomist, kõvasti lärmakat juttu ja rohkesti meenutusi Vanadest Aegadest ja vanadest juhtumitest. Tõenäoliselt on palju valju ja rõõmsat muusikat ja tõenäoliselt strippar või kaks, kes „väristavad sabasulgi“. Tõenäoliselt peetakse kõnesid, mis on palju naljakamad ja palju siiramad kui need, mis kõlavad „ametlikul“ tseremoonial.
Kuidas mu jutt tundub?
Pole paha, mõtleb Hodges. Pole üldse paha.
Minu uurimine näitab, et ajal, mil Te olite uurija, lahendasite Te sõna otseses mõttes sadu juhtumeid, paljud neist sellised, mida ajakirjandus (keda Ted Williams nimetas Klaviatuuri Rüütliteks) nimetab „kõrge profiiliga juhtumiteks“. Te olete kinni püüdnud Tapjaid ja Röövlibandesid ja Süütajaid ja Vägistajaid. Ühes artiklis (mille avaldamisaeg langeb kokku Teie Errusaatmistseremooniaga) nimetas Teie kauaaegne paarimees (1. Järgu Uurija Peter Huntley) Teid „kombinatsiooniks tähenärijast ja intuitiivselt säravast inimesest“.
Kena kompliment.
Kui see on tõsi, ja ma arvan, et on, siis olete praeguseks hetkeks juba aru saanud, et mina olen üks neist, keda Te kätte ei saanud. Tegelikult olen mina see mees, kellele ajakirjandus pani nimeks
a) Jokker
b) Kloun
või
c) Mersumõrvar.
Ise eelistan viimast!
Ma olen kindel, et „andsite endast parima“, aga kurb küll (Teile, mitte mulle), Te ei saanud hakkama. Ma kujutan ette, detektiiv Hodges, et kui üldse oli mõni „kurjak“, keda Te ihkasite kinni püüda, siis oli see just see mees, kes sõitis möödunud aastal tahtlikult Töömessile sissepääsu ootava rahvamassi hulka, tappes kaheksa ja vigastades veel palju rohkem inimesi. (Pean ütlema, et ületasin iseenda julgemadki ootused.) Kas ma olin Teil mõtteis hetkel, kui nad teile Ametlikul Errusaatmistseremoonial selle mälestusplaadikese andsid? Kas ma olin Teil mõtteis siis, kui teie kamraadid Ametimärgi ja Relva Rüütlite hulgast jutustasid lugusid (ma lihtsalt oletan praegu) kurjategijatest, kes püüti kinni, kui neil olid püksid otseses mõttes rebadel, või alttõmbamistest, mida korraldati vanas heas rühmaruumis?
Vean kihla, et olin!
Ma pean Teile rääkima, kui lõbus see oli. (Ma olen praegu täiesti aus.) Kui ma „pedaali põhja vajutasin“ ja vaese pr Olivia Trelawney Mercedese rahvale peale ajasin, oli mul elu kõige kõvem erekas! Ja kas mu süda lõi 200 lööki minutis? „Loodan, et jah!“
Selle koha peal on veel üks päikeseprillides hr Smiley.
Ma räägin Teile midagi, mis on tõeline „siseinfo“ ja kui Te tahate naerda, siis laske käia, sest see on omamoodi naljakas (ehkki minu arvates näitab see ka seda, kui hoolikas ma olin). Mul oli kondoom otsas! „Kantoss“! Sest ma kartsin Spontaanset Ejakulatsiooni ja sellega kaasneda võivat DNA-d! Olgu, seda ei juhtunud, aga ma olen pärast seda korduvalt onaneerinud, mõeldes, kuidas nad üritasid eest ära joosta, ent ei jõudnud (nad olid tihedalt koos nagu kilud karbis), ja kui hirmunud nad kõik välja nägid (see oli nii naljakas), ja kuidas ma ettepoole nõksatasin, kui auto nende sisse „kündis“. Nii kõvasti, et turvavöö tõmbus lukku. Raisk, kui vinge tunne see oli.
Ausalt öeldes ma ei teadnud, mis võib juhtuda. Ma arvasin, et võimalused on 50:50, et mind saadakse kätte. Aga ma olen „kõõrdsilmne optimist“ ja valmistusin pigem Õnnestumiseks kui Läbikukkumiseks. Kondoom on „siseinfo“, aga ma olen kindel, et Teie Kohtuekspertiisi osakond (ka mina vaatan „CSI-d“) oli ikka kuradi pettunud, kui nad mu klounimaski seest üldse mingit DNA-d ei leidnud. Nad ütlesid ilmselt: „Neetud! See nutikas kurjak pidi kandma selle all juuksevõrku!“
Ja nii see oligi! Ma pesin selle veel VALGENDIGA puhtaks!
Ma elan ikka veel uuesti läbi neid tuhme mütsatusi, mis neile otsa sõites kostsid, ja krudisevaid helisid, ja seda, kuidas auto vappus amortidel, kui see üle kehade põrutas. Võimuja kontrolli saavutamiseks võite mulle igal ajal 12-silindrilise Mercedese anda! Kui ma lugesin lehest, et üks mu ohver oli imik, olin seitsmendas taevas! Kustutada nii noor elu! Mõelda vaid kõigele, millest ta ilma jäi, ah? Puhka rahus, Patricia Cray! Emmele tegin ka ära! Maasikamoos magamiskotis! Kui põnev, ah? Ma naudin ka teadmist, et üks mees jäi käest ilma ja veel enam seda, et kaks jäid halvatuks. Mees ainult alakehast, aga Martine Stover on nüüd teie põhiline „posti otsa löödud pea“! Nad ei surnud, aga tõenäoliselt SOOVIVAD, et oleksid surnud! Mis Te selle kohta ütlete, detektiiv Hodges?
Te mõtlete praegu arvatavasti, et „milline haige ja väärakas pervo see tüüp on“. Ei saa seda teile tõsimeeli ette heita, aga selle üle võiks vaielda! Ma arvan, et suur hulk inimesi naudiks seda, mida ma tegin, ja seetõttu naudivad nad raamatuid ja filme (ja tänapäeval isegi telesaateid), kus näidatakse Piinamist ja Tükeldamist jne jne jne. Ainuke vahe on selles, et mina tegin seda päriselt. Aga mitte seepärast, et ma oleksid hull (selle sõna mõlemas tähenduses). Ma lihtsalt ei teadnud, milline tunne on seda teha, teadsin vaid, et see on äärmiselt erutav, koos „mälestustega, mis jäävad elu lõpuni“, nagu öeldakse. Mõned inimesed saavad endale juba väikese lapsena jalga Tinast Saapad ja peavad neid kandma kogu elu. Need Tinast Saapad on SÜDAMETUNNISTUS. Minul seda ei ole, nii et ma võin hõljuda kõrgel Normaalsete Inimeste pea kohal. Ja kui nad mu kinni püüavad? No kui see oleks juhtunud seal samas, kui proua Trelawney Mercedes oleks kuhugi kinni jää- nud või midagi sellist (väike tõenäosus, sest masin näis olevat väga hästi hooldatud), siis ma arvan, et rahvas oleks võinud mu tükkideks kiskuda. Ma arvestasin selle võimalusega ja see lisas põnevust. Aga ma ei arvanud, et nad seda ka tegelikult teeksid, sest suurem osa inimestest on lambad ja lambad ei söö liha. (Ma oletan, et ma oleksin võinud kergelt peksa saada, aga ma talun peksmist.) Tõenäoliselt oleks mind arreteeritud ja kohtu alla antud, kus ma oleksin vabanduseks toonud hullumeelsuse. Võib-olla ma isegi olen hull (see mõte on mul kindlasti peast läbi käinud), aga see on väga eriline hullumeelsus. Nii või teisiti, münt langes õiget pidi ja ma pääsesin.
Udu aitas!
On veel midagi, mida ma nägin, seekord ühes filmis (nime ei mäleta). Seal oli üks Sarimõrvar, kes oli väga tark, ja esialgu ei suutnud pollarid (üks neist oli Bruce Willis ajal, mil tal veel natuke juukseid peas oli) teda kinni püüda. Nii et Bruce Willis ütles: „Ta teeb seda uuesti, sest ta ei suuda end taltsutada ja varem või hiljem teeb ta vea ning me saame ta kätte.“
Ja nad said ta kätte!
Minu juhtumi puhul ei ole see nii, detektiiv Hodges, sest mul pole vähimatki tungi seda korrata. Minu puhul piisas ühest korrast. Mul on mu mälestused ja need on selged kui kellahelin. Ja loomulikult olid inimesed hiljem väga hirmul, sest nad olid veendunud, et teen seda uuesti. Mäletate avalikke kogunemisi, mis ära jäeti? See ei olnud teab mis lõbus, aga see oli „tres amusant“.
Nii et sa näed – me mõlemad oleme Pens.
Kui jutt juba selle peale läks, siis üks asi, mida ma kahetsen, on see, et ma ei saanud osa võtta Teie erruminekupeost Raintree Innis ega tõsta tervituseks pokaali, mu hea härra detektiiv. Te andsite endast absoluutselt parima. Uurija Huntley ka loomulikult, aga kui ajalehed ja internetiülevaated teie mõlema karjäärist on õiged, siis Teie olite kõrgliiga ning tema oli ja jääb klass madalamaks. Ma olen kindel, et juhtum on endiselt Töös Olevate Juhtumite Kaustas ning ta võtab aeg-ajalt need vanad ettekanded välja ja uurib neid, kuid ei jõua kuhugi. Ma arvan, et me mõlemad teame seda.
Kas ma võin lõpetada Hoiatusega?
Mõnes taolises tele-show’s (ja ka ühes Wambaugh’ raamatus, kuigi see võis olla James Patterson) järgneb õhupallide, joomise ja muusikaga suurele peole kurb lõpustseen. Uurija läheb koju ja saab aru, et Ametimärgi ja Relvata on tema elu mõttetu. Millest ma saan aru. Kui Te sellele mõtlete, mis on veel haledam kui Vana Erus Rüütel? Nii või teisiti, Uurija laseb end lõpuks maha (oma Teenistusrevolvrist). Ma uurisin Internetist ja avastasin, et taoline asi ei ole pelgalt väljamõeldis. Seda juhtub päriselt!
Pensionile läinud politseinike hulgas on erakordselt kõrge enesetappude määr!
Enamasti ei ole pollaritel, kes selle kurva asjaga hakkama saavad, lähedasi pereliikmeid, kes võiksid näha Ohu Märke. Paljud, nagu Teiegi, on lahutatud. Paljudel on kodust kaugel elavad täiskasvanud lapsed. Ma mõtlen Teile, detektiiv Hodges, kes Te seal oma Harper Roadi majas täiesti üksi olete, ja ma muutun murelikuks. Mis elu Te küll elate, nüüd, kus „jahipõ- nevus“ on selja taha jäänud? Kas Te vaatate palju telerit? Tõenäoliselt. Kas Te joote rohkem? Võimalik. Kas tunnid kulgevad nüüd aeglasemalt, sest Teie elu on nii tühi? Kas Te kannatate unetuse käes? Issand, ma loodan, et mitte.
Aga ma kardan, et see võib olla just nii!
Tõenäoliselt vajate Te Hobi, et Teil oleks millegi peale mõelda, mitte vaevata end „sellega, kes pääses“, ja kuidas te mind iialgi kätte ei saa. See oleks vilets lugu, kui Te hakkaksite mõtlema, et kogu Teie karjäär on olnud ajaraisk, sest see tüüp, kes tappis need Süütud Inimesed, „libises mu sõrmede vahelt välja“.
Ma ei tahaks, et Te hakkaksite jälle oma relvale mõtlema.
Aga Te mõtlete ju, kas pole? Ma tahaksin lõpetada ühe viimase mõttega „sellelt, kes pääses“. See mõte on:
KERI PERSSE, LUUSER.
Nali, nali!
Siiralt Teie
MERSUMÕRVAR
Selle all on veel üks naeratav nägu. Ja selle all:
PS! Vabandan pr Trelawney pärast, aga kui Te annate selle kirja uurija Huntleyle, öelge talle, et ta ei kulutaks aega nende fotode uurimisele, mida – ma olen kindel – politsei tegi tema matustel. Ma olin kohal, aga ainult oma kujutluses. (Mu kujutlusvõime on väga võimas.)
PPS: Tahate minuga ühendust saada? Anda mulle oma „tagasisidet“? Proovige Debbie Sinise Vihmavarju All. Ma tegin teile isegi kasutajanime: „kermitkonn19“. Ma ei pruugi vastata, aga „hei, iialgi ei või teada“.
PPPS: Loodetavasti tõstis see kiri Teie tuju!
--------------------------
On rõske koidueelne hommik. Majandusraskustes Ameerika väikelinnas seisavad sajad meeleheitel töötud järjekorras ja ootavad töömessi algust... Äkki kihutab rahva sekka ärandatud Mercedes. Roolis olev mees ajab rataste alla süütuid inimesi, tagurdab ja ründab uuesti. Kaheksa inimest saab surma, viisteist vigastada. Tapja põgeneb.
Mitu kuud hiljem vaevleb linna teises otsas pensionile jäänud uurija Bill Hodges lahendamata kuriteole mõeldes. Ühel päeval saab ta hullumeelse kirja kelleltki, kes nimetab end Mersumõrvariks ja ähvardab korraldada veelgi saatanlikuma rünnaku. Hodges ärkab oma masendavast ja tühjast pensionipõlvest, et kõiki oma oskusi appi võttes ära hoida uus tragöödia. Aega on vähe. Mersumõrvari järgmine ettevõtmine, kui see peaks õnnestuma, tapaks või sandistaks tuhandeid.
„Härra Mercedesˮ on sõda headuse ja kurjuse vahel põnevuskirjanduse meistrilt, kelle nägemus psühhopaadist mõrtsuka maailmast on sünge ja kaasahaarav.
Stephen King „Härra Mercedes“ Ajakirjade Kirjastus 2015
Vaata ka ingliskeelset treilerit: https://www.youtube.com/watch?v=QjCwshl5mY8)
