Vananemise õppimine: kahanevast seksuaaltungist on keeruline rääkida
Vanadus häirib paljusid inimesi eriti sellepärast, et nad tunnevad end näitlejatena, kes on oma rollidest ilma jäänud. Rambivalgus kahvatub ja publik kuivab kokku ning meid valdavad mõttetusetunne ja hirm, sest me ei tea, kuidas käituda ja kuhu peaksime end nüüd etenduses paigutama. Niimoodi kirjeldab Ram Dass raamatus „Ikka siin“ vananeva inimese tundeid.
Vananemist õpetades olen avastanud, et kahanevast seksuaaltungist on keeruline rääkida. Kuna paljud inimesed ei tahagi sellesse teemasse süüvida ning minu pihtimused tekitavad neis sageli piinlikkust või segadust, jutustan neile tavaliselt järgmise loo.
Vanem mees läheb ühel õhtupoolikul mööda tänavat, kui kuuleb kedagi ütlemas: „Hei! Kuule, kas sa aitaksid mu hädast välja?” Mees vaatab ringi, kuid kedagi pole. Ta hakkab edasi minema ja kuuleb uuesti: „Hei! Kas sa aitaksid mu hädast välja?” Mees jääb uuesti seisma ja vaatab taas ringi, kuid kedagi pole näha. Ent sedakorda on ta pisut tähelepanelikum, heidab juhtumisi pilgu kõnniteele ja märkab seal suurt konna. Kuigi ta tunneb end konnaga rääkimise pärast pisut totralt, küsib ta: „Kas sina kõnetasid mind?”
Mehe suureks üllatuseks ütleb konn: „Mina jah. Kas aitaksid mu hädast välja?”
Mehes tärkab huvi ja ta uurib: „Mis sul vaja on?”
Konn vastab: „Mul on needus peal. Kui mind suudled, pääsen needusest vabaks ja muutun kauniks naiseks, kes sind armastab ja teenib. Hoolitsen su eest, hoian voodi soojas ja teen su väga õnnelikuks!”
Mees mõtleb hetke järele, võtab konna maast üles, paneb taskusse ja läheb edasi.
Mõne aja pärast ütleb konn: „Kuule! Sul läks meelest mind suudelda.”
Mees kostab seepeale: „Tead, ma arvan, et minu vanuses on põnevam omada kõnelevat konna.”
See lugu aitab meil oma paratamatut olukorda huumoriga võtta. Vanaduse vastu ei saa: kui meie keha muutub, teisenevad või hääbuvad ka meie seksuaalsed rollid. Nagu puberteedieas, mil meie seksuaalsus välja kujunes, nii muutuvad meie ihad ja minapilt põhjalikult ka vanaduses ja see paneb meid mõtlema, kes me ilma endiste tungideta oleme. Kuna meie kehalised kired jahenevad, tunneme suhetes tekkivate muutuste pärast suurt tühjust ja segadust. Nagu huvi poistega pesapallikaarte vahetada ja sõbrannadega koos nukkudega mängida andis omal ajal maad romantilistele kohtingutele, avastame ka nüüd, et meid paeluvad senistest üsna erinevatel põhjustel hoopis teistsugused inimesed kui varem.
Võin omast käest öelda, et kui seks ja seksuaalsus pole enam tungiv vajadus, vaid vaba valik (see võib olla või mitte olla), on see egole põnev kogemus. Olin juba kõvasti üle viiekümne, kuid kulutasin palju energiat seksuaalsete kirgede rahuldamiseks ning sellele, et paista teistele seksuaalselt veetlev. Ent mida vanemaks ma sain, seda vähem paistis mu seksuaalsus mõju avaldavat. Mind koheldi justkui teistmoodi – ihaldati vähem, kuid austati rohkem – ja see tekitas esiotsa vastakaid tundeid. Tahes-tahtmata tundsin, et mu aastad on mind alt vedanud ja mult on otsekui ära võetud midagi, mida ma ei jõudnud omal ajal piisavalt nautida. Kahetsesin kasutamata jäänud võimalusi ja piinasin end kujutlustega rõõmudest, mida oleksin võinud kogeda, kui mu ellusuhtumine oleks olnud teine. Kahetsemine kestis mitu aastat, kuni suutsin maha rahuneda ja loobuda mineviku pärast ennast haletsemast. Lõpuks sinnamaale jõudnud, tõdesin üllatunult, et mul on pärast suguiha pasunakoori vaikimist muude eluliste asjade jaoks palju rohkem aega ja tähelepanu. Mõistagi ei pea vanaduses seksuaalsest naudingust loobuma ja tõsi on see, et paljud inimesed elavad koguni seitsme- ja kaheksakümneaastaselt täisväärtuslikku suguelu. Aga ihade kustumisega võivad sellegipoolest kaasneda omad eelised.
Ühel Omega Instituudi teadliku vananemise konverentsil tuli pärast minu loengut mu juurde üks mees, kes pahvatas uhkelt välja: „Olen seitsekümmend kuus ja mul on iga hommik erektsioon.” Ma ei kahtle, et ta rääkis õigust, sest Indias on joogisid, kes elavad üle saja aasta vanaks ja saavad iga päev erektsioone. Ma arvan, et kui oma eluväge ehk prana’t kasutatakse tahtejõuliselt ja keskendunult, pole siin mingeid vanuselisi piiranguid. Eluväge arendavad joogid saavad olla igal eluetapil seksuaalselt aktiivsed.
Kohtasin kord vana joogit, kes suutis oma kõva peenisega isegi tsemendikoti üles tõsta. (Ärge seda ise järele proovige!) Aga sellised joogaharjutused mind suurt ei tõmba.
Vahest on asja iva ka selles, et nii nagu ei kogunud enamik meist teismeikka jõudnult edasi pesapallikaarte, pole meil ka vanas eas tingimata tarvis jätkata seksuaalsete kogemuste omandamist, kui need meid just kuidagi ei arenda. Me ei peaks end seksuaalsete rollide nõrgenemise pärast alaväärsena tundma ega end äpardunuks pidama, kui kogeme meestena näiteks impotentsust või naistena iha puudumist, vaid nägema iha nõrgenemises võimalust keskendada tähelepanu oma uuele elujärgule ja uut sorti lähedusele.
Isikliku ja teiste poolt ilmutatava seksuaalhuvi vähenemine ajab ühtmoodi segadusse nii mehi kui naisi. Tänu arenenud tehnoloogiale on naistel menopausi järel oodatavasti elada veel kolmandik oma elust; paljud naised, kellega olen suhelnud, tunnevad ebakindlust (kui mitte just muret) sellepärast, kuidas kultuuris neisse suhtuma hakatakse, kui nad on kord seksuaalselt ahvatleva naise, abikaasa- või emarollist ilma jäänud. Üks naine ütles mulle: „Lähen mööda tänavat, aga mind ei panda isegi tähele. Mul on tunne, nagu mind polekski olemas.” Olles kaotanud oma koha ühiskonnas ja perekonna keskmes, on paljudel naistel väga raske endale uut rolli leida. Kui erinev on see ühiskondadest, kus vanu inimesi rituaalselt austatakse! Näiteks juudi kogukonnas korraldatakse pidustused naise auks, kelle noorim järeltulija on abiellunud, ning pühitsetakse sellega naise targa vanaduspõlve algust.
Vananemise üks parimaid külgi on hüpe teadmatusse – õppimine, kuidas ebakindlusega rahumeeli elada. Tarkuse avaldumiseks leidub nii palju võimalusi, nagu on maailmas inimesi. Inimese suhtumist oma vananemisse mõjutavad ta iseloom ja elulugu.
Teadlikuks vananemiseks pole ainuõiget viisi, nagu pole ette kirjutatud ka seda, milline peate oma uues teadlikus elujärgus välja nägema, kuidas elama või armastama.
Olete lihtsalt veel rohkem teie ise, nagu olete alati olnud.
Peatume korraks, et uurida, mida tähendab rollide täitmine ja miks me seda teeme.
Siis taipame, kuidas end sellest vabastada.
Ego on õppinud näitleja. Kui hakkame lapsena end maailmaga suhestama ja määratlema laialivalguvat nähtust, mida nimetatakse minaks, õpetatakse meid tegelikkust raamidesse suruma ja kitsendama enda mina vähehaaval ego ahtaisse piiridesse. Eraldades ennast välismaailmast ja teistest inimestest, loome endale identiteedi, mis rajaneb meie eelistustel, meeldimisel ja mittemeeldimisel, omandatud õppetundidel, olustikulistel tingimustel, kehalistel omadustel, pärilikkusel, kogemustel ja paljudel teistel asjaoludel, mis moodustavad meie ainelise ja vaimse eksistentsi. Kujunemisjärgus ego – lõviosa sellest kujunemisest leiab aset esimese seitsme eluaasta jooksul – võiks võrrelda etenduseks valmistuva näitlejaga. Ego valib rõivad, õpib teksti, ajastust, žeste ja liikumist ja paneb koguni paika rollid, mida mängida, kui ta on garderoobist väljunud ja astunud rambivalgusse teistest egodest koosneva publiku ette. Erinevalt näitlejaist, kes teadvustavad, et nad on laval ja esitavad rolli, kipume pärast publiku ette astumist oma pärisolemust unustama, olles nagu miimid, kelle tõelist nägu varjab maalitud mask.
Vanadus häirib paljusid inimesi eriti sellepärast, et nad tunnevad, nagu oleks nad oma rollidest ilma jäänud. Kuna peame vanaduspõlves toime tulema kehalise nõrkuse, pensionile jäämise, laste lahkumise ja lähedaste inimeste surmaga, näeme, kuidas rambivalgus kahvatub ja publik kuivab kokku, ning meid valdavad mõttetusetunne ja hirm, sest me ei tea, kuidas käituda ja kuhu peaksime end nüüd etenduses paigutama.
Avalikkuse ees täidetud rollidest toitunud ego muutub oma hävinguga vastakuti seistes raevukaks, meeleheitlikuks või ükskõikseks. Võib-olla pöördub ta enda maksma panemiseks minevikurollide juurde tagasi, kuid kuna ego on võitluse tegelikult juba kaotanud, põhjustavad need võtted vaid kannatusi.
Kui õpime vahet tegema egol, mida tähistavad mõistus ja mõtted, ja kõrvaltvaataval hingel, mis egole ei allu, märkame vanaduses peituvaid võimalusi. Tõmbame oma olemuse ja rollide vahele piiri ja taipame, miks klammerdub ego käitumisviiside ja kuvandite külge, mis meile enam ei sobi. Kui ego on rollidest ilma jäänud, tuleb ilmsiks ta väljamõeldud olemus. Vaimsuseta inimesele on see tõeline katastroof, kuid hinge olemasolu teadvustavatele tõeotsijatele on see üksnes teekonna algus.
Selle asemel et vanaduses pead murda, milliseid uusi rolle endale leiutada, võiksime endalt küsida järgmist: kuidas saaksime maailmale oma tarkust jagada? Olles ise tarkuse kehastus. Leiame kuldse kesktee osaluse ja eraldumise vahel, pidades meeles, et kuigi meie kohus on võimaluse korral teisi aidata, on tähtis ka see, et valmistuksime mõtiskluste, vaikushetkede ja iseenese põhjalikuma tundmaõppimise najal elust lahkuma.
Ram Dass „Ikka siin. Kohanemine vananemise, muutuste ja surmaga“, kirjastus Pilgrim 2015