Metsosopran, sõudja ja aednik Urve Tauts: Pean tuhnima maad, siis ei valuta ükski liiges
Rahvusooper Estonia tähistab 12. novembril Urve Tautsi 80. sünnipäeva piduliku etendusega "Carmen". Urve Tauts kujunes lavaküpseks lavastaja Paul Mägi käe all ajal, mil Estonia peadirigendid olid Neeme Järvi ja Eri Klas. Keskkooli lõpus mõtles ta aga hoopiski, kas valida tippsport või laulmine.
Urve Tauts on laval mänginud saatuslikke naisi: Azucena, Eboli, Carmen. Tema lavapartneriteks olid Tiit Kuusik, Georg Ots, Hendrik Krumm, Teo Maiste, Mati Palm jt.
Urve kasvas välja Estonia ooperikoorist. Lavastaja Paul Mägi pani noore kooriartisti "Hoffmanni lugudesse" Antonio emana kahekümneks minutiks pildiraami istuma. Kui Urve pildiraamist välja astus ja aaria ära laulis, vallandus maruline aplaus. See oli Urve Tautsi esimene roll Estonia teatri laval.
Ükskord, kui Urve pidi jälle pildiraamis istuma, pidi ta enne veel kontserdisaalis kooriga soolot laulma.
"Rääkisin direktor Rene Hammeriga, et kuidas ma jõuan. Direktor ütles ainult, et tee siis ruttu. Aga pärast oli aplaus, kummardused ja lilled... Jooksin kiiruga kontserdisaalist teatrisse. Lava taga torgati parukas pähe, kostüüm selga... Ja kujuta ette, mis tunne on laval liikumatult pildil istuda, näoga publiku poole, tuline prožektor otse näkku ja higi voolab... Õudne tunne! Kõige piinavam etendus minu lavaelus.“
Ooperikooris laulis Urve aastatel 1955–1960. Seejärel kutsuti ta konservatooriumi üliõpilasena teatrisse solistiks, Kooli lõpetas ta 1963. aastal ja tema diplomietenduseks oli "Carmen". Samal 1963 aastal sai Estonia peadirigendiks Neeme Järvi.
Kas sõudmine või laulmine?
Urve Tauts sündis 2. novembril 1935. aastal Pärnus. Keskkooli lõpupeost loobus ta üleliiduliste sõudmise meistrivõistluste nimel, sest ei tahtnud kaheksapaadi tüdrukuid alt vedada. "Olin siis kahevahel, kas pühenduda sõudmisele või laulmisele," tunnistab ta.
Kui ta juba ooperisolistina suviti Pärnu jõel sõudjaid trennimas nägi, käis südame alt mingi jõnksatus läbi, nagu oleks ikka veel voolujoonelises akadeemilises sõudepaadis.
"Olime sitked ja tugevad plikad. Sportlaste vahel käis äge rebimine, moskvalased lausa kartsid meid. Kord uskusime, et õnn langes meile sülle, sest välja loositud suurepärane paat oli 1952. aasta Helsingi olümpiamängudel osalenud meeste kaheksapaat. Aga võta näpust, juba järgmisel hommikul teatati, et paat on remondis ja sellega pole võimalik võistelda. Meile anti igavene vilets loks ja jäimegi sellega kolmandaks."
Urve hinges närib siiani kahtlus, kas neile tol korral mitte meelega jalga ette ei pandud.
Sõudmistreeningud toimusid igasuguse ilmaga. Häälele Urve siis veel ei mõelnud. Ta käis küll laulutunnis, aga mängis ka võrkpalli ja tegi kergejõustikku. Vaid õppimiseks kippus aega nappima.
"Ema kätt ette ei pannud ja olen talle selle eest tänulik. Sport on mul eluaeg aidanud end vormis hoida. Treenitud käed-jalad ja keha on aidanud ka häälel aastakümneid vastu pidada."
Karastatud laulja on väga harva olnud sinisel lehel. UrveTautsi pärast pole Estonias ära jäänud ühtegi etendust.
"Ma arvan siiski, et sellest üksinda ei aita, kui käed-jalad on treenitud," muigab Urve. "Pea peab ka jagama, mida sa võid oma häälega teha, mida mitte. Muidu ühel päeval on füüsis väsinud ja häälepaelad sõlmes," räägib nüüd juba laulupedagoog.
Lauljad hoiavad üldiselt oma häält nagu vati sees ja enne etendust ei räägi. "Olen jutukas inimene ja mul on palju tuttavaid. Kuidas ma jätan neile tere ütlemata või möödun sõnagi lausumata. Ja lõpuks, mis viga, kui hääl on korras. Katsu ka haige häälega laulda nii, et keegi sellest hädast aru ei saa!"
Kui Urve bussis Heidy Tammega kokku sai, siis oli juttu oi kui palju. Head tuttavad nad enne polnud, aga lauljatena teavad teineteist. Urve Tauts on Heidy Tamme lemmiklaulja juba noorusaegadest.
"Urve on väga lahke ja seltskondlik, " ütleb Heidy. "Me võime rääkida teab millest, kasvõi siilidest."
Siilidest ja ahvidest räägib Urve Aleksei Turovskiga, kui nad bussis kohtuvad. Urve on suur loodusesõber, armastab loomi ja vaatab suure huviga telerist loodussaateid.
Estonias oli kunagi üks kass, kes magas alati valvelauas radiaatori peal. Kõik teadsid, silitasid ja toitsid teda. Ja ükskord... "Sa kujuta ette, meil oli tol õhtul "Figaro pulma" etendus ja Georg Ots, kes oli ju igavene vigurivänt, viskas selle kassi ühel etendusel lavale, otse mulle voodisse. Ma ei saanud naeru pidama, aga kass ehmatas ja põgenes lava taha. Aga järgmistel "Figaro pulma" etendustel kassi radiaatori peal istumas enam ei nähtud. Sa vaata, kui tark ja musikaalne, teadis ära!"
Veel üks juhtum n-ö huumori vallast. Eboli aaria Verdi ooperist „Trubaduur“ on elupäevad olnud Urve Tautsi leivanumber ja Urve on laulnud seda aariat ka aktustel ja pidulikel kontsertidel. Ükskord külalisesinemisel tutvustati teda enne esinemist ja Urve jäi seda kuulama. "Sa mõtle, läksin lavale ja alustasin hoopis teisest fraasist, mis on ju hoopis teise rütmiga, ehmatasin siis ja jäin vait. Eri Klas nägi seda, reageeris hetkega ja võttis n-ö orkestri maha, pöördus publiku poole ja ütles: "Nüüd sama raha eest uuesti...“ Niisugust marulist aplausi, mis pärast aaria lõpus oli, ma ei unusta.“
Leidis õiged pillimehed üles
Urve ja tema abikaasa Ülo Raudmäe leidsid teineteist teatri koridoris. Enne seda vaatas Ülo rohkem orkestrist üles lavale, kus Urve laulis. Pärast vaatas Urve ülevalt alla, tromboonide poole. Kord külalisesinemise ajal, kui Urve teiste orkestrimeestega juttu ajas, läks üks tromboonimängija mööda ja mainis tähendusrikkalt, et jälle ajab Urve juttu tromboonimängijatega.
Urve ja Ülo abiellusid 1963. aastal. Ülo oli tromboonimängija, orkestreerija ja helilooja.
Urve ja Ülo tütar Ave sündis sel ajal, kui Estonias tuli lavale "Pipi Pikksukk", mille muusika on kirjutanud Ülo Vinter ja Ülo Raudmäe kahasse. Aga titrid, st Pipi kõnepruugis tedretähed, mõtles välja pisike Ave.
"Ave tugevamaks pooleks on keeled, aga tal on alati olnud ka hea tehniline soon, teda on ikka huvitanud keemia," rääkis Urve. Ave noorem vend Jukka on pühendunud ehitustööle ja töötab Soomes.
Said Järvide korteri
Kunagi, kui Neeme ja Lilia Järvi Urvel ja Ülol külas käisid, tuli juttu sellest, et Urve ja Ülo peaks ikka suurema korteri saama. "Neeme vihjas juba siis enne minekut, et me peaksime nende korteri saama." Aga Urve ei uskunud, et keegi neile Järvide korteri annab. Kui Neeme Järvi tookord 1980. aastal lõplikult Nõukogude Eestist lahkus, käis Urve oma õe Elvega Järvit salaja saatmas.
Järvid olid välismaal ja pool aastat elasid nende vanas korteris hiired. Kui Neeme venna Vallo Järvi abikaasa Liidia Panova Urve käest küsis, millal nad kolima hakkavad, ei teadnud Urve midagi kosta.
"Liidia ütles, et Vallo oli läinud võtmeid ära viima ja samas küsinud, kes seal korteris elama hakkab. Vallole öeldi, et tõenäoliselt saab selle korteri Urve Tauts. Siis hakkasin kohe helistama, kuni võti oli käes."
1990. aastast Ülo Raudmäed enam ei ole. Ta hukkus liiklusõnnetuses. Ka Urve ei ela enam selles korteris, sest omanik sai maja tagasi.
Võsul maaharija
Kui Urve oma Tedre tänava aknast välja vaadates majaomanikke kevadisi mullatöid tegemas näeb, tahaks ta võimalikult rutem Võsule lilli vaatama ja puid kallistama minna. "Mul peavad käed olema kogu aeg mullas, pean tuhnima maad, siis ei valuta ükski liiges. Aga kui tulen Võsult linna, mõtlen, et puhkan veidi, ja juba tunnen, et siit valutab ja sealt pistab... Olen Võsu suvekodus täiesti üksi ja nii õnnelik oma lillede, juurikate ja looduse keskel."
Kunagi ostsid Urve ja Ülo ära arhitekt Mart Pordi suvila ja hakkasid sinna juurde ehitama. Raha ja teadmisi eriti polnud. "Ülo luges ehitusraamatut, kuni lõpuks terve raamat oli peas. Olen ise lapsena vanatädi juures maal tööd teinud ja see tuli kasuks ka suvila ehitamisel. Ükskord olin mina loodija, aga mõlemal oli peaaegu 39 palavik, lörtsi sadas kaela ja müür läks viltu. Järgmisel päeval ladus Ülo müüri uuesti. Ehitasime ja ehitasime, kuni suvilas sai juba magada."
Hiljem ehitasid nad suvila ümber ja nüüd on seal ka saun ning majas igaühel koht, kus olla.
"Ave tõi ühed põõsad. Kui käed neile põõsastele peale panen, saan sealt palju energiat. Aga tänavu suvel juhtus paha asi. Ma läksin liblikat herilaste eest kaitsma ja sain kolm korda nõelata. Käsi paistetas üles, sain ruttu jaole ja ravi ja nüüd on kõik jälle korras."
Saatuslik naine
Oma blondide õdedega on brünetil Urvel alati olnud hea kontakt, kuigi väliselt pole nad üldse sarnased. Noorena olnud Urve hoopis Voldemar Kuslapi abikaasa Kaiega sarnane. "Kui Volli mulle oma laulatuse fotot näitas, ütlesin, et taevas küll, see olen ju mina!"
Aga kui Urve õpilane lauljanna Pirjo Levandi "Mustlasparunis" rolli tegi, siis öeldi, et nüüd on laval kaks Urvet, väike ja suur. Ja mitte sellepärast, et õpetaja ja õpilane, vaid nad on väga sarnased.
Nad ei olnud mitte ainult sarnased, vaid ka lähedased. "Kui Pirjol oli südame peal mingi mure, mida emalegi ei julgenud rääkida, siis ta küsis vaikselt minu käest." Pirjo ütles, et Urve teab igasuguseid tarkusi, nagu heeringas kaelale või külmetuse puhul astelpajuõli ninna.
„Urve Tauts oli Pärnus Koidula koolis minu ema klassiõde. Kui minu emal on sünnipäev, ütleb Urve: "Soovin oma lapse emale õnne!" Ja kui on koolikokkutulekud, siis oleme saanud ikka Koidula kuju juures kokku ja teinud seal pilti."
Urve õde Elve on klaasikunstnik ja laulnud ka ooperikooris. Teine õde Lilja oli Pärnu apteegi raamatupidaja. Lilja laulis ja tantsis noorena apteegi pidudel ja ütles naljaga pooleks, et tema see õige laulja ongi.
"Meie mammal polnud aega teatris käia, aga ta kiitis alati, et ta ei peagi minema, sest teater käib kodus. Käänasime ja väänasime Liljaga end ja laulsime iga päev duette."
Järvide sugulane
Rohkem kui veerandsada aastat tagasi sai Urve teada, et ta on Järvide sugulane, aga ei julgenud siis sellest rääkida. Järvide emapoolses suguvõsas on hispaania verd, teab Urve. Pärnumaal Kabli rannas läinud laev karile ja mõned mehed pääsesid. "Minu mamma ja Neeme ema hakkasid ükskord oma esivanematest rääkima ja tuli välja, et paar põlvkonda tagasi olid nad ühenimelised – Veltmannid. Muidu ma polegi nii tagasihoidlik, aga selles suhtes olin ikka küll."
Urve teadis ka seda, et ema isa poolt on ta ka Tiit Kuusikuga sugulane. Aga kuidas sa seda oma lauluõpetajale, professorile ja lavapartnerile kuulutama lähed?
"Kuusiku mamma neiupõlvenimi oli Köösel, nagu ka minu mamma isa poolt oli." Ja kui Urve seda ükskord Kuusikule siiski ütles, ei jäänud maestrol muud üle kui naljatada, et Pärnus on kõik omavahel sugulased.
24. septembril 2014. aastal toimus Tallinnas Estonia talveaias Urve Tautsi CD-kaksikplaadi esitlus. "Pühendan selle kogumiku tänutundega oma vanematele," lausus päevakangelane. Plaadiesitlusel ütles maestro Neeme Järvi: "Kuulasin Urve plaati poole ööni ja imetlesin, missugune uhke laulja meil ikka oli ja on."
1960ndatel laulsid "Carmenis" noored diplomandid Urve Tauts ja Hendrik Krumm. 12. novembril istub see uhke Carmen-juubilar Urve Tauts Rahvusooper Estonia teatrisaalis, kus teeneka lauljanna auks toimub pidulik etendus "Carmen".
Siin saab vaadata ja kuulata Urve Tautsi ja Voldemar Kuslapi duetti Heubergeri operetist "Ooperiball":
