Vaatleme mõningaid toidulisanditega seotud probleeme. Kevadsuvisel hooajal mõtlevad inimesed tihti kaalulangusele ning turult võib leida kaalulangetamiseks mõeldud toidulisandeid järgmiste suunitlustega:
* organismi ainevahetusprotsesside kiirendajad;
* rasvapõletajad;
* kõhulahtistajad;
* söögiisu pidurdajad;
* diureetilise mehhanismiga toidulisandid.
Oleme ausad, inimene on ju oma loomult laisk. Selle asemel et õigesti toituda ja rohkem liikuda, otsitakse alternatiivseid võimalusi. Toidulisandite peamine mõte ongi see, et inimene ei peaks oma igapäevast elurütmi muutma.
On ilmsiks tulnud selliseid ehmatavaid fakte, et toidulisandite valmistajad on sünteesinud puhta toote, saanud oma sertifikaadi ja alles siis hakanud lisama ravimeid, et inimesed saavutaks parema efekti. Nii juhtus näiteks kaalulangetamise toidulisanditega, millele hakati lisama ravimit sibutramiin. Paljudes riikides on see ravim keelatud. Kirjeldatakse, et seda ravimit sisaldava toidulisandi kasutamisel saadakse kaalulangetamisel lühiajaline tulemus, kuid hiljem võivad tekkida rasked tüsistused, millest kõige raskem oleks infarkti teke. Kutsun inimesi üles ettevaatlikult kasutama nii Hiina kui ka teiste idamaade kaalulangetamise toidulisandeid.
Toidulisandite edasimüüjad püüavad tihti rahustada, et uuringud on tehtud ja nende toode on ohutu. Soovitan alati üle vaadata, kes on need uuringud teinud ja finantseerinud. Tõenduspõhise uuringu on alati läbi viinud erapooletu institutsioon.
Kui mõni ravimit tootev firma tuleb välja uue ravimiga, siis mõne aja möödudes on kohal ka toidulisandeid tootev institutsioon, mis hakkab pakkuma uut toodet eeltoodud uue ravimiga samasuunalise efektiga.

Vaatamata toidulisanditega seotud negatiivsele poolele, olen arvamusel, et toidulisandid on teatud olukordades vajalikud. Kui inimene tahab ennast ise aidata, siis toidulisand võib olla aine, mis aitab parandada elu ja tervise kvaliteeti. Seetõttu ei saa ma aktsepteerida seda, et toidulisandit reklaamivad inimesed ei oma mitte mingisugust meditsiinilist haridust. Neil inimestel peaks olema meditsiiniline haridus, veel parem, kui selleks on arstiharidus. Kahjuks õpetatakse ülikoolides arstidele toidulisandite teemat väga pealiskaudselt. Kindlasti vajaks arstkond tõenduspõhist koolitust toidulisandite teemal, kuna siis saab arst kvalifitseeritult soovitada mõnda toidulisandit, kui selleks on kindel näidustus. Isiklikult arvan veel, et enne kui arst hakkab soovitama mõnda toidulisandit, peaks ta ise ka testima seda. Olles põhjalikult tutvunud toidulisandi koostisega ja omanud ka isiklikku kogemust, on tõepoolest võimalik anda tõenduspõhist soovitust patsiendile. Mina isiklikult olen nii teinud viimastel aastatel.

Adik Levin „Dr Levini toitumistarkused. Ülevaade õigest toitumisest, toiduteraapiast ja varjatud toidutalumatusest“, kirjastus Pilgrim