Esineb James Lasti koor ja orkester! Kuidas saksa poisist Hansust sai ülimenukas inglise nimega orkestrijuht?
Oli see saade siis „Viisiketas keerleb“, „Vahelduvas rütmis“ või „Mažooris ja minooris“, ikka kõlasid Vikerraadio kuulajate kõrvus James Lasti orkestri optimistlikud vikerviisid. Eriti 1970-ndatel aastatel.
Sellest napist kraamist, mida Nõukogude Eesti raadio esitas kuulajatele „lääne kergemuusikana“, moodustas James Lasti orkester priske osa.
Käesoleva aasta juuni alguses kergemuusikalegend James Last lahkus meie hulgast. Tema mälestusteenistus peeti Hamburgis St. Michaelise (Püha Miikaeli) kirikus. Kirikuõpetaja Röder ütles kõigi muude kiiduõnade seas, et „Inglid võivad rõõmustada sellise kapellmeistri saabumise puhul.“ Kuidas James Lastil teises ilmas läheb ja milliseid inglikoore ta seal juhatab, seda meie, surelikud, ei saa enne surma teada, kuid siin ilmas saavutas Last orkestrijuhina tohutu menu. Ta müüs elu jooksul üle 80 miljoni plaadi. Oma viimase kontserdi andis 86-aastane James Last käesoleva aasta 26. aprillil Kölni Laxness-Arenal.
Muusikamees nagu kuulipildur
Veel enne surma küsiti ühes intervjuus James Lastilt: „Kas nende sadade plaatide hulgas, mida te teinud olete, on ka mõni halb olnud?“ Selle peale vastas maestro südamerahuga: „Ei. Siis poleks ma ju neid teinud. Väga palju materjali olen ka prügikasti visanud.“
Parimatel päevadel, ehk siis ajal, kui kerge orkestrimuusika, easy listening, oli populaarne nii raadios, köögis kui peol, andis James Lasti orkester välja kaks kauamängivat kuus.
„James Lasti orkestri muusika on nagu piimas leotatud puding, mida võib rõõmsalt neelata nii hambutu imik kui kurt vanaätt,“ ironiseeris saksa muusikakriitik Albert Schmidt orkestri hiilgeaegadel.
Ka nimetati teda omaaegses saksa ajakirjanduses rohkem kui korra kui „Vaese mehe Karajan“. Aga tuleb tunnistada, et kui mõningad muusikainimesed ja tõsimeelsed rokkarid välja arvata, siis üldiselt suhtusid laiad elanikkonna kihid James Lasti orkestrisse hästi. Ta mängis aastakümneid linti kõik tollased menulood, aga ilusasti ümmarguseks orkestreerituna. See oli ja on selline rõõmus muusikaline tapeet, mis ühegi konksuga kõrva ei häiri. Ühesuguse eduga arranžeeris Last nii Johann Straussi klassikalisi valsse kui lõpuks ka Lady Gaga hitte.
James Last hoidus oma pika karjääri jooksul hoolega poliitilistest avaldustest ja seisukohtadest. Last: "Maailm oleks parem, kui inimesed kuulaksid rohkem muusikat."
1950-ndatel aastatel mängis Last koos Lääne-Saksa paremate jazzmuusikutega ning oli suurepärane kontrabassimängija. Esines nii mõneski tuntud Lääne-Saksamaa jazzansamblis. Kuid ta hakkas ka varakult erinevaid lugusid arranžeerima. James Last tabas ära, mis läheb peale miljonitele. Tema eeskujuks sai orkestrijuht Bert Kaempfert. Kindlasti tasub ära märkida, et seegi menukas mees oli tegelikult sakslane pärisnimega Berthold Heinrich Kämpfert, mitte ameeriklane, nagu isegi Saksamaal tema kuulsuse tippaegadel paljud arvasid. Publiku vaimustus mõjub alati ja Last suutis seda oma värskelt asutatud orkestriga kohe algusest peale nautida.
Bremeni poisi lugu
Küllap fännid seda juba teavad, aga ikkagi peab ära märkima, et et üle maailma populaarne muusik ja orkestrijuht James Last oli Bremenis sündinud saksa poiss Hans Last, kelle ristis ümber plaadifirma pärast esimest suurt plaadilepingut. James kõlas 1964. aastal tublisti popimalt kui tavaline Hans, aga saksa fännid leinasid ka pärast maestro surma oma armast „Hansit“.
1964. aastal sõlmis Last lepingu kuulsa plaadifirma Polydoriga ja just siis sai ta firmabosside soovil endale uue eesnime James. Osutus õnnemärgiga nimeks.
„Meil ei olnud kodus palju raha. Mu isa oli linnavalitsuses gaasikontrolör. Muusikat mängis ta õhtul ja öösel kõrtsides, sai viis marka korra pealt. Varahommikul tuli koju, magas natuke, mõnikord lausa köögilaua taga, ja läks tööle. Elasime pigem vaeselt, aga muusika oli osa meie elust.“
Isa Louis Last sai esimesest abielust kolm last, siis suri noorena tema naine. Mees abiellus uuesti ja sai veel kolm poega: Robert, Werner ja Hans. Selles suhtes läks tal hästi, et uuest abielust sündinud kolm poega olid kõik muusikalise kuulmise, ande ja huviga. Esimese bändi tegi James Last koos vendadega. „Minu isa lootis, et ma hakkan juhtima sümfooniaorkestrit, Sain lapsena klassikalist koolitust. Aga sõda keeras kõik pahupidi. Mul oli ainukeseks võimaluseks minna 1943. aastal sõjakooli muusikat õppima.“ Selles suhtes Hansul vedas, et ta oli liiga noor armeesse minekuks ja pääses rindele saatmisest. Ta õppis klaverit, fagotti ja kontrabassi, kooli ja sõja lõpp langesid mõlemad 1945. aasta kevadesse. Kindlasti oli poiss andekas, ka kerget muusikat ei saa edukalt teha, kui elevant on kõrva peale astunud.
Hea lugu on ka see, kuidas Last räägib oma rahvusvahelise karjääri algusest: „Ma tulin pärast sõja lõppu oma koju purukspommitatud Bremenisse. Kaks päeva pärast seda seisis mu ukse taga Ameerika sõjaväelane. Ma seisin sirgelt ja värisesin, ta ütles ainult: “Sa oskad muusikat teha? Tule kaasa.“ Mees vedas mu kohalikku ameeriklaste sõjaväeklubisse ja pani klaveri taha. Ja ma hakkasingi USA sõjaväelastele mängima. Mulle meeldis, jänkid andsid sigarette, ema vahetas nad mustal turul söögi vastu, täitsa hästi läks.“
Last mängis pea 20 aastat erinevates koosseisudes, andis ka plaate välja, saksa jazziajakiri nimetas teda lausa parimaks kodumaiseks kontrabassimängijaks, aga laiemat kuulsust ei saavutanud. Murranguliseks sai leping maineka plaadifirma Polydoriga ja 1965. aastal väljaantud heliplaat Non Stop Dancing '65. James Last oli oma stiili enam-vähem välja töötanud. Kui ta veel käesoleval aastal täissaalidele kontserte andis, siis ei saa karjääri üle kurta. Sakslased kinnitavad, et James Last andis välja rohkem kuldplaate kui Elvis Presley või The Beatles.
Truu pereinimene
James Last ise on intervjudes tunnistanud, et nooruses kõrtsimuusikuna oli tal igasuguseid pruute ja suhteid. Aga 1955. aastal abiellus ta Waltraudiga, kellega jäi kokku kuni naise surmani 1997. „Oma esimese naisega olin ma abielus 42 aastat. Olen kogu elu elanud harmoonilist ja õnnelikku pereelu.“ Seejärel abiellus pikaajalise tuttava Christinega, kes oli maestrost küll ligi 30 aastat noorem. Last oli mees, kes vajas kindlat abielu, et pühenduda oma ainsale tõelisele kirele – muusikale. Ta ei vajanud oma edevuse rahuldamiseks kõikvõimalikke kiirsuhteid, kuigi naisaustajaid oli tal piisavalt. Aga eks need naisaustajad olid samast vanusegrupist kui alles suhteliselt küpses eas kuulsaks saanud Last.
Tasub ehk meenutada, et James Lasti kunagine menukas instrumentaallugu „Einsamer Hirte“ (The Lonely Shepherd) paaniflöödile jõudis 2004. aastal Quentin Tarantino filmi „Kill Bill: Vol.1“ . Tema laule on esitanud omal ajal Ray Charles, Andy Williams, Cliff Richard, Petula Clark ja Elvis Presley (The Fool). James Lasti nimetatakse ka "Happy Party Sound" loojaks. Olevat nii juhtunud, et oma kümnendal pulma-aastapäeval, kui tema külalistele Lasti orkester mängis, tabas orkestrijuhi tundlik kõrv, et väga lahe oleks, kui muusikale lisanduksid peohelid: naer, lobisemine, tantsuklõbin, klaaside kokkulöömine, tuttavatele lugudele kaasalaulmine. Ta lisas selle peomelu oma järgmistele plaatidele ja läks väga hästi peale.
Üle 50 aasta tuuritas James Last oma orkestriga mööda maailma. Mitte ainult Lääne-Euroopas ja USAs, aga ka kunagises N Liidus. Sellepärast ju Vikerraadio mängis teda meelsasti. Samuti käis ta Hiinas, Austraalias ja mujalgi. James Last ütles juba 80-aastasena: „Teised minuealised lähevad ennast taastama spaasse, mina tuurile.“ Küll kahetses ta, et on omalaadne „viimane mohikaanlane“, sest kunagine pop orkestrimuusika on tänapäeva lavadelt praktiliselt kadunud. Liiga kallis on suure orkestriga nii lindistamine kui esinemine. Lõpuni menukas Last võis endale seda veel lubada. „Ma olen ju ringreisil koos 40 muusikuga. Kokku reisib kaasa oma 100 inimest. Järjest raskemaks läheb väljaminekutega toime tulla. Igal õhtul tuleb kogu suur lava maha võtta, et järgmises linnas jälle üles ehitada. Sellepärast peale meie seda enam keegi teine ei teegi.“ Eks ta oligi üks viimaseid dinosauruseid. Kaasaegne popmuusika tehakse tihtipeale läpakas ja kõrvaklappidega valmis.
Viimased 30 aastat elas James Last USAs. Oma sõnul pakkus elu ookeani taga piisavalt privaatsust ja rahu, mida Saksamaal enam ei jätkunud. Samas tuleb ju ka tunnistada, et Floridas ongi ilm päikeselisem ja mõnusam kui Eestimaaga sarnasel Saksamaal.
Ühes viimastest intervjuudest küsiti James Lastilt, kas tal on hirm surma ees. „Ei. Surm kuulub elu juurde. Kui on lõpp, siis on lõpp.“ Talt küsiti ka seda, et kas ei ole siiski võimalik, et elu võiks jätkuda ka teispoolsuses ja maestro võiks jätkata pärast surma musitseerimist. „Ma ei usu sellesse. Aga kui see tõesti võiks juhtuda, siis ütlen ma nii: mina tahaksin koos Mozarti ja Kurt Cobainiga ühes bändis mängida.“
Hiljem on selgunud, et enne surma tabasid Lasti järjest mitmed tervisehädad. Kui ta haiglasse viidi, siis ütlesid järjest üles erinevad organid, viimase nädala elas ta vaid tänu aparaatidele. Lesk Christine on ajakirjandusele öelnud, et võtsid koos James Lasti lastega esimesest abielust Roni ja Caterinaga vastu valusa otsuse meditsiinimasinad välja lülitada. See juhtus 9. juunil 2015 Floridas.
Maestro maine kest sai pärast pikka ja intensiivset elu ning loomingut otsa. Muusikaline pärand tiksub aga edasi.
