Mati Õun raamatus "II maailmasõja faktid ja legendid": kas ilma USA abita oleks NSV Liit üldse suutnud Saksamaale vastu saada?
USA varustuse toetus NSV Liidule. Kas ilma USA abita oleks NSV Liit üldse suutnud Saksamaale vastu saada?
Kõik sõjaajaloohuvilised on kuulnud Lend-lease’ist, ehk eestipäraselt lendliisist – abiprogrammist, mille alusel NSV Liit sai II maailmasõjas USAst ja Suurbritanniast üüratu hulga kõikvõimalikke sõja- ja transpordimasinaid, toiduaineid, metalle, vedelkütust, riiet ja jumal teab, mida kõike veel.
Minu noorusajal ohkis nõukogulik sõjaajalookirjandus, et seda kõike olnud tegelikult hirmvähe, peaaegu üldsegi mitte ja kogu lugu lendliisist olla rohkem lääne imperialistlik väljamõeldis. Esimesed reaalsed arvud, mida ja kui palju siis ikkagi Nõukogude Liitu neid „olematud asju” toodi, uuris välja sõjaajaloolane Toe Nõmm; ka mina sain oma esimesed sellelaadsed teadmised temalt. Uuel Venemaal on aususele pürgivad ajaloolased siiski ka lendliisi kohta andmeid avalikustanud ja püüan siin anda lühikokkuvõtte nii hr Nõmmelt saadust kui Venemaalt ja läänest tulnud teabest.
Alustagem söödavast-joodavast, ilma milleta Punaarmee olnuks kaugelt näljasem, kui ta oli. Toiduaineid olevat üldse saadud ümmarguselt 5 miljonit tonni, millest punaarmeelastele jäi helgeim mälestus lihakonservidest. Seda tuli „suure lombi tagant” kokku 732 595 tonni, mis olid suletud vist 5-kilogrammistesse plekkpurkidesse, seega 146 519 000 purki. Olen kuulnud, et Vene sõdurite laagripaiku võis ära tunda mahajäetud tühjade lihapurkide järgi. Olen selliseid purke oma kauges lapsepõlves näinud, kuid alati tühjadena – mehed panid neisse naelu, mutreid jms, kas ka naised omi lõngakerasid – vast ikka?
Kaalult järgmine toiduartikkel, mis lendliisiga tuli, oli suhkur – 672 429 tonni. Pea sama palju – 638 796 tonni – tuli nisujahu ja juba tubli ports vä hem – 517 522 tonni – taimeõli. Neist kahte toidukomponenti – suhkrut ja nisujahu – jagus sõjalõpu Eesti tsivilistidele väga vähe ja müügile tuli neid haruharva. Kuidas oli lugu taimeõliga, mida tollal posla-maslaks nimetati, ei mäleta, kuna seda meie peres ei tarvitatud.
Kogukaalult järgmine artikkel oli seapekk – 293 210 tonni. Tänapäeval on see vähestes kogustes tarbitav toiduaine, tollal – II maailmasõja ajal ja otse peale sõda – aga üks põhitoiduaineid. Pekiviilakatest välja sulanud rasvaga praeti kartuleid, tehti sousti jms; pekiga keedeti kapsa- ja hernesuppi. Eesti varustas end kindlasti oma pekiga, meile Ameerika oma ei toodud.
Pea sama palju kui pekki – 292 742 tonni – toodi kaugeilt mailt NSV Liitu rasva. Küllap see läks punaarmeelastele supi- ja pudrukateldesse ning riikliku propaganda toel nuriseti sel puhul, et miks need ihned ameeriklased rasva nii vähe saadavad.
Kaunvilju, herneid ja ube, tuli võitlevale sotsialismimaale „kadekopsudest imperialistidelt” 239 429 tonni – no mis kogus see ka on!? Ja mitut artiklit vahele jättes jõuame kohvini, mida tuli „ainult” 10 350 tonni.Tänapäevaselt poolekilostesse pakkidesse panduna oleks seda 20 700 000 pakki. On selge, et seda jagus Punaarmees vaid kindralitele-marssalitele ja tagalas istuvaile vastutavatele parteiseltsimeestele.
Aga aitab toiduainetest, nende kõrval oli Punaarmeele tähtsaim välismaine kaup vast autod, mis jalavaeva kergendasid ja hobuste tööd vähendasid. NSV Liidus olevat Vene-Saksa sõja algusest kuni 1945. aasta lõpuni toodetud 265 600 autot, USA-st aga tulnud samal ajal 424 620 veo- ja sõiduautot; nende hulgas 3510 amfiibautot, mida NSV Liidus üldse ei tehtud. Ning lisaks veel 3054 soomusautot. Muid soomusmasinaid – tanke, liikursuurtükke ja soomusveokeid – toodi USA-st ja Suurbritanniast (osa sealseid sõjamasinaid tulid Kanadast) kokku ligi 13 400 masinat.* Soomusveokeid oli selle masinapargi hulgas 1104 – arvuka Punaarmee kohta nagu vähevõitu, kuid olgu öeldud, et NSV Liidus ei toodetud II maailmasõja ajal selliseid masinaid üldse –, odavam oli langenute asemele mobiliseerida uusi sõdureid, kui olemasolevaid soomusega kaitsta.
Lennukeid saadeti läänest NSV Liitu soomusmasinatega samas suurusjärgus – kokku 15 276 lennumasinat ja vaadates sõjaaegseid fotosid, näeme Nõukogude lendurässasid järjest poseerimas USA-st saadud hävituslennukite juures. Nende mootorid olnud töökindlamad Vene lennukite omadest; sama lugu oli muidugi ka soomusmasinate ja autodega.
Aga me ei jõua siin üles lugeda kõike, mis läänest NSV Liitu tuli (muide osa ka üle Kaug-Ida). Kuid mõned näited veel siiski:
- 261 109 tonni alumiiniumi, mis olevat rohkem, kui NSV Liit samal ajal ise tootis. Selle saamatajäämisel oleksid rohkem kui pooled Vene lennukid ehitamata jäänud;
- 14 793 000 paari saapaid ning 210 579 930 meetrit riidekangaid ja presenti. Nende artiklite saamata jäämisel oleks suur osa Punaarmeest jäänud püksata ja paljajalu.
Kuid aitab siin tollest kadunud aegade „peaaegu olematust” lendliisist. Selle ja teiste sellelaadsete lepete alusel NSV Liitu saadetud kraami kogukaal olnud 17,5 miljonit tonni.
Muidugi ringleb sõjaajalookirjanduses ka eelnevaist erinevaid arvnäitajaid ja mis neist kõige õigemad on, teab vast ainult Jumal taevas.
--------------------------------------------------------------------------------------------------
* Mitte üksnes kadunud Nõukogude Liidus, vaid ka läänemaades endis käib kohati jutt, et NSV Liit sai läänest vähe abi. Nii näen ma 2002. aastal Londonis ilmunud Leland Nessi raamatus „World War II Tanks and Fighting Vehicles” mustvalgel, et soomusmasinaid sai Nõukogude Liit vähesel arvul. Kui 16 454 on soomusmasinate kohta vähene arv, siis milline oleks suur arv?
