Abielumängud „Nurk“ ja „Frigiidne naine“. Kuidas neid mängitakse?
Peaaegu iga mäng võib olla abielu ja pereelu selgrooks, kuid mõned, näiteks „Ma teen seda ainult sinu pärast“, puhkevad eriliselt õide ja teisi, nagu „Frigiidne naine“, kannatatakse kauem välja, kui tegu on seaduslikult kinnitatud intiimsuhtega. Abielumängude eristamine seksimängudest, millele on pühendatud eraldi osa, on üsna meelevaldne. Mängud, mis just abielusuhetes tuule tiibadesse saavad, on „Nurk“, „Kohus“, „Frigiidne naine“ ja „Frigiidne mees“, „Kurnatud“, „Ma teen seda ainult sinu pärast“, „Vaata, kuidas ma olen pingutanud“ ja „Kallim“.
Nurk
Tees. Nurk näitab enamikust teistest mängudest paremini mängude manipulatiivset iseloomu ja nende toimet intiimsuse tõkestajana. Paradoksaalsel kombel seisneb see salakavalas keeldumises teise mängu mängimisest.
1. Pr Valge teeb oma abikaasale ettepaneku kinno minna. Hr Valge on nõus.
2a. Pr Valgel libiseb just nagu alateadlikult huulilt mingi lause. Ta mainib vestluse ajal täitsa muuseas, et maja on tarvis üle värvida. See on kulukas ettevõtmine ja Valge on talle hiljaaegu rääkinud, et nende rahaline seis on hetkel pingeline ja palunud naisel talle mitte piinlikkust valmistada ega teda ärritada, tehes juttu plaanivälistest kulutustest vähemalt uue kuu alguseni. Seetõttu on hetk maja seisundi arutamiseks halvasti valitud ja Valge vastab jõhkral toonil.
2b. Alternatiiv: Valge juhib jutu majale ja nii on pr Valgel raske vastu panna kiusatusele öelda, et maja vajab uut värvikuube. Nagu eelmiselgi juhul, vastab Valge jõhkralt.
3. Pr Valge solvub ja ütleb, et kui mehel on halb tuju, ei tule ta temaga koos kinno, nii et tal oleks targem üksi minna. Mees vastab, et kui see on naise soov, läheb ta üksi.
4. Valge läheb kinno (või sõpradega välja), jättes pr Valge üksi koju oma haavatud tundeid ravitsema.
Selles mängus on kaks võimalikku trikki:
A. Pr Valge teab mineviku kogemustest küllalt hästi, et ta ei tohiks mehe ärritust tõsiselt võtta. Mida too tõeliselt ootab, on see, et naine avaldaks pisut heakskiitu selle eest, kui kõvasti mees töötab, et neile elatist teenida. Seepeale võiksid nad koos rõõmsalt välja minna. Kuid naine keeldub kaasa mängimast ja mees tunneb end inetult altveetuna. Ta lahkub pahaselt ja pettunult, kuna naine jääb koju näiliselt muserdatuna, tundes tegelikult salajast võidurõõmu.
B. Valge teab mineviku kogemustest küllalt hästi, et ta ei peaks naise haavumist tõsiselt võtma. Tegelikult tahab too, et teda lohutataks, siis võiksid nad koos rõõmsalt välja minna. Kuid mees keeldub mängust, teades samas, et tema keeldumine pole aus: ta teab, et naine ootab meelitusi, kuid teeb näo, nagu ei teaks seda. Mees lahkub lõbusa ja rahulolevana, nähes seejuures välja, nagu oleks talle ülekohut tehtud. Naine jääb maha pettunu ja pahasena.
Igas episoodis on võitja seisukoht lihtviisil lähenedes selline, millele ei saa midagi ette heita: ainus viga, mis üks või teine tegi, oli teise sõna-sõnalt võtmine. See on ilmsem variandis (B), kus Valge võtab pr Valge keeldumist puhta kullana. Mõlemad teavad, et tegu on pettusega, kuid kuna naine nii ütles, on ta nüüd nurka surutud.
Kõige ilmsem hüve on siin mängus väline psühholoogiline. Mõlemad peavad filme seksuaalselt stimuleerivateks ja on arvata, et kinost tagasi jõudes nad armatsevad. Seega see, kes soovib intiimsust vältida, algatab mängu käiguga (2a) või (2b). On loomulikult usutav, et osapool, kellele on „liiga tehtud“, ei soovi oma õigustatud nördimuses armatseda ja nurkaaetud abikaasal pole kusagilt abi loota.
Antitees. Pr Valge jaoks on see lihtne. Tal tarvitseb vaid meelt muuta, abikaasal käest kinni võtta, naeratada ja temaga kaasa minna (üleminek Lapse tasandilt Täiskasvanu omale). Kuna initsiatiiv on parajasti pr Valge käes, on lugu hr Valge jaoks raskem, kuid kui mees olukorra uuesti läbi mõtleb, võib ta ehk meelitada naist endaga kaasa tulema, tehes seda nagu lepitust saanud mossitav Laps või, veelgi parem, nagu Täiskasvanu.
„Nurk“ esineb mõnevõrra teistsugusel kujul ka lapsi kaasava peremänguna, kus see meenutab Batesoni ja tema kaaslaste kirjeldatud „topeltsidet“. Siin on nurka surutud pooleks laps: mida ta iganes ka teeb, teeb ta valesti.
„Nurga“ igapäevast varianti, mida mängib kogu pere ja mis mõjutab tõenäoliselt nooremate laste iseloomu kujunemist, tuleb ette sekkuvate „Vanemlike“ vanemate puhul. Väikest poissi või tüdrukut utsitatakse majapidamises rohkem abi osutama, kuid kui ta seda teeb, leiavad vanemad tema tehtus ainult vigu – kodune „kui sa teed, on halb ja kui sa ei tee, on ikka halb“. Seda „topeltsidet“ võib nimetada „Nurga“ Dilemma-variandiks.
Vahel leitakse „Nurka“ etioloogilise faktorina ka astmaatiliste laste juures.
Väike tüdruk: Emme, kas sa armastad mind?
Ema: Mis on armastus?
Sellest vastusest ei ole lapsel mingit otsest abi. Ta tahab rääkida emast, aga ema viib jutu hoopis filosoofiale, millega toimetulekuks pole lapsel vahendeid. Ta hakkab raskemini hingama, ema ärritub, astma tekib, ema vabandab ja „Astmamäng“ saabki alguse.
Abielumäng „Moonakott“ on ühelt poolt „Nurga“ ja teiselt poolt „Ärakantud riidega“ tugevasti seotud. Abielumees, kes on küll piisavalt heal järjel, et lõuna ajal korralikus restoranis söömas käia, tavatseb endale ikkagi hommikuti võileibu valmistada, et need paberkotiga büroosse kaasa võtta. Sel viisil kasutab ta ära allesjäänud koorukesed ja lõunasöögi jäägid ning naise kokku kogutud paberkotid. See annab talle täieliku kontrolli pere rahaasjade üle, sest missugune naine julgeks sellise eneseohverduse peale endale naaritsakraed osta? Sel teel kogub mees endale ka teisi eeliseid: privileegi üksi lõunatada ja lõunatunnil tööd vihtuda. Mitmes mõttes on tegu konstruktiivse mänguga, mille Benjamin Franklin oleks heaks kiitnud, kuna see soodustab kasinust, töökust ja täpsust.
Frigiidne naine
Tees. Abikaasa teeb oma naisele lähenemiskatse ja ta tõrjutakse tagasi. Pärast korduvaid katseid öeldakse talle, et kõik mehed on loomad, et ta tegelikult oma naist ei armastagi või ei armasta teda tema enda pärast, et teda huvitab ainult seks. Mees jätab asja mõneks ajaks katki, proovib siis uuesti, kuid samade tulemustega. Lõpuks loobub mees üritamisest ega tee enam edasisi lähenemiskatseid. Nädalate ja kuude möödudes muutub ta naine üha sundimatumaks ja hajameelsemaks. Ta kõnnib magamistoas pooleldi riietatuna või unustab vanniskäiguks puhta käterätt võtta, nii et mees peab selle talle viima. Kui ta mängib eriti tõsist mängu või tarbib rohkesti alkoholi, võib ta pidudel teiste meestega flirtida. Lõpuks reageerib mees provotseerimisele ja teeb uue katse. Veelkord lükatakse ta tagasi ja järgneb mäng „Möll“, mis hõlmab nende äsjast käitumist, teisi paare, hõimlasi, nende rahaasju ja ebaõnnestumisi ja lõpeb ukse paugutamisega.
Mees otsustab nüüd, et asjaga on lõpp ja nad võivad leida mooduse ka ilma seksita elada. Kuud mööduvad. Mees eirab ka hommikumantliteatrit ja unustatud rätiku manöövrit. Naine muutub üha provotseerivamalt vabamaks ja unustavamaks, kuid mees paneb ikka veel vastu. Siis ühel õhtul läheneb naine mehele ise ja suudleb teda. Algul mees ei vasta sellele, meenutades oma otsust, kuid peagi nõuab loodus pärast pikka nälga oma osa ja mees arvab, et nüüd läheb õnneks. Tema esimesi katseid ei lükata tagasi. Ta muutub üha julgemaks. Ja kriitilisel hetkel tõmbub naine tagasi ja hüüab: „Mis ma sulle ütlesin! Kõik mehed on loomad. Ma tahtsin vaid veidi õrnust, aga sind huvitab ainult seks!“ Järgnev „Möll“ võib nende äsjast käitumist puudutava osa ja sugulased vahele jätta ja minna kohe rahamurede juurde.
Tuleb meeles pidada, et vaatamata oma protestile kardab mees tavaliselt seksuaalset lähedust sama palju kui naine ja on oma partneri hoolikalt valinud, et oht oma häiritud võimekust, mille ta nüüd naise kaela saab ajada, üle koormata oleks võimalikult väike.
Igapäevasel kujul mängivad seda mängu ka igas vanuses vallalised naised, mis poogib neile peatselt külge slängis tuntud nime. Nende puhul muutub mäng peagi nördimusmänguks või „Vägistajaks“.
Antitees. Tegu on ohtliku mänguga ja seetõttu on sama ohtlikud ka võimalikud antiteesid. Armukese soetamine on õnnemäng. Sellise stimuleeriva võistlusolukorraga silmitsi sattudes võib naine oma mängust loobuda ja püüda alustada normaalset abikaasade vahelist suhet, kuid võimalik, et liiga hilja. Teisalt võib ta afääri ära kasutada, seda sageli advokaadi abiga, abikaasa vastu suunatud mängus „Nüüd oled sa mul peos, litapoeg“. Sama raske on tulemust ette ennustada siis, kui mees läheb psühhoteraapiasse ja naine seda ei tee. Naise mäng võib sedamööda, kuidas mees tugevamaks saab, kokku kukkuda, viies tervislikuma kohanemiseni; kuid kui ta on mängus kõva käsi, võib mehepoolse paranemise tulemuseks olla ka lahutus. Parim lahendus võimaluse korral oleks mõlemale osalemine transaktsionaalses paarisuhete grupis, kus saab avada mängu peidetud eelised ja põhilise seksuaalse patoloogia. Sellise ettevalmistusega võivad abikaasad juba huvi tunda intensiivsema individuaalteraapia vastu. Viimane võib lõppeda psühholoogiliselt uue abieluga. Kui mitte, on vähemalt mõlema jaoks võimalus mõistlikuks ümberkohanemiseks situatsiooniga, mis varem poleks võimalikuks osutunud.
Igapäevase vormi mõistlik antitees on leida teine sotsiaalne kaaslane. Mõned kavalamad või jõhkramad antiteesid on ebaausad ja isegi kriminaalsed.
Üht „Frigiidse naise“ varajast analoogi mängivad seda tüüpi väikesed pepsid tüdrukud, nagu neid kirjeldab Dickens oma „Suurtes ootustes“. Ta tuleb oma tärgeldatud kleidikeses õue ja palub väikesel poisil endale mudakook teha. Seejärel parastab ta poisikese räpaseid käsi ja riideid ja näitab, kui puhas ta ise on.
ERIC BERNE „Suhtlemismängud. Mängud ja manipulatsioonid inimsuhetes“, Maalehe ja Varraku raamatusari „Tarkusepuu“
