Kui TEMTis muutus maailm: komsomolikomiteest saab 1990. aastal kodanike komitee
1989 muukis laulev revolutsioon lahti uksi ja aknaid. Jaanuaris 1990 alustas TEMTi komsomolikomitee ruumides tööd Eesti Vabariigi Kodanike Peakomitee ja TEMTi direktori kabinetis seadis end sisse Eesti Kongressi valimiste keskkomisjon.
Paavo Kangur kirjutab raamatus „Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu": Millest algab kooli ajalugu? Kas ideest, hoonest, nimest, direktorist? Või hoopis õppekavast, õpilastest ja erialadest?
Tallinna Tehnikakõrgkooli ajalugu viib meid tagasi 1914. aasta augustikuusse, mil Venemaa kaubandus ja tööstusminister kinnitas Tallinna Linna Poeglaste Kommertskooli põhikirja. Seejärel võttis Tallinna linnavalitsus vastu otsuse kool 1915. aasta sügisel avada.
Samal, 1915. aastal sõnastas Tallinna Tehnikakõrgkooli loomise suure idee jõuliselt ajalehe Tallinna Teataja peatoimetaja, hilisem Eesti president Konstantin Päts.
Käimas oli maailmasõda, mille käigus lagunesid terved impeeriumid. Muutusid kooli nimed ja asukohad, liituti ja poolduti, kuid tol ajal mulda visatud seemnetest kasvas mitu tugevat puud.
Möödunud sajandi teisel poolel tunti kooli TEMTina, aga täna Tallinna Tehnikakõrgkoolina.
Aga tagasi Eestri Kongressi valimiste keskkomisjoni juurde
Selle esimeheks kinnitati 6. jaanuaril 1990 toimunud Eesti Vabariigi kodanike maakonnakomiteede konverentsil Tallinna Ehitus- ja Mehaanikatehnikumi direktor Arvi Altmäe.
Keskkomisjoni ülesandeks oli Eesti Kongressi valimiste läbiviimine. „Miks just mina. Ju ma olin piisavalt tuntud ja endised õpilased soovitasid. Olin teeneline õpetaja ja tehnikumide direktorite nõukogu esimees. Tol ajal sellistele pakkumistele ei öeldud „ei”. See oli aeg, kus oldi valmis tegema ükskõik mida, et kasulik olla,” mäletab Arvi Altmäe. Meenutuseks – Eesti Kongressi käsitati esimese Eesti Vabariigi õigusjärgsete kodanike esinduskoguna, kellel on moraalne ja juriidiline õigus deklareerida maailma avalikkusele kodanike tahet. Seevastu Eesti NSV Ülemnõukogu võib küll Eesti iseseisvumisele oluliselt kaasa aidata, kuid ei saa taastada Eesti riiklikku iseseisvust Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse ning Tartu rahulepingu alusel, rõhutati mitmetes tollastes pöördumises ja mõttekäikudes. „Meie komsomolikomitee ruumides – uksel jäi vist isegi silt vahetamata –, hakkas tööle kodanike komiteede staap, kus igapäevased külalised olid Tunne Kelam, Mart Laar, Trivimi Velliste ja pidevalt istus kohal Eve Pärnaste. Kahjuks varastati ühel päeval ära komitee arvutid ja ma ei mäleta, kas need hiljem ka üles leiti,” lisab Arvi Altmäe. Kuid revolutsioonikeerises tekkis ka küsimus, mis saab TEMTist, milline on kooli uus roll ja arengutee. „Mul oli selge, et TEMT peab muutuma ja leidma oma väärika koha taasiseseisvunud Eestis. Kuid meie ei osanud kooli üles ehitada!
Puudusid teadmised ja oskused, kuidas uuenevat kooli muuta.” Nõukogude tehnikumi kesta tuli panna uus sisu. Tehnikumi eesmärk oli ette valmistada spetsialistide majandusele, õpetada kasvavat noorsugu, et nad saaksid elus hakkama. „Õnneks oli mul mõttekaaslaste ring – uuendusmeelsete õpetajate nagu Helmut Pärnamäe, Juta Greimi, Arkadi Preismanni toetus. Nendega sai igal reedel maha istutud ja kavandatud järgmise nädala sammud. Kord sai kokku kutsutud ka õppenõukogu laiendatud kogu, mis pidi siis pilgu pöörama tulevikku. Milline roll on koolil uuel ajal. Kaks inimest pooldas Rootsi teed – tehnikagümnaasiumi arendamist –, ülejäänud tahtsid arendada Soome eeskujul rakenduskõrgkooli. Soomega sidusid meid tolleks ajaks töised kontaktid ning kaalumisele tuli võtta ka inseneride koolituse variant, mida sealsetes tehnikumides katsetati. Meid konsulteerisid soomlased – Jyväskylä tehnikakooli (Jyväskylän teknillinen oppilaitos, täna on selle kooli nimeks Jyväskylän Ammattikorkeakoulu) rektor Alpo Seppänen ja õppeprorektor Simo Hokkanen. Alpo Seppänen töötas hiljem ka Eesti haridusministeeriumi nõunikuna ja Hokkanenist sai hiljem Tallinna Tehnikakõrgkooli esimene audoktor. 1991 esitasin taotluse kultuuri- ja haridusministeeriumile hakata Soome sarnaselt arendama kõrghariduse õppekavasid. Kahjuks ei leidnud taotlus akadeemilistes ringkondades positiivset vastukaja, aga jonni ei saanud siiski jätta. 1992. aasta sügisel kinnitas haridusminister Rein Loik määruse, millega kaasnes õigus alustada rakenduskõrghariduse õppekavade alusel õppetööd. See tõi kaasa ka nimemuutuse ja TEMTist sai Tallinna Kõrgem Tehnikakool (TKTK), mida tudengid hakkasid suupäraselt kutsuma tõka-tõkaks. Rakenduskõrgkoolide loomine valmistas muret just suurtele ülikoolidele ja meie esimene lend võeti 1992. aastal vastu kui Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilased, põhjendusega, et üldainete õppetase jääks muidu liiga madalaks. Sellel kursusel olid üliõpilaste arvus väga suured kaod ja kõik said aru, et päris nii ka edasi minna ei saa. 1995. aastal sündis rakenduskõrgkoolide seaduse eelnõu, mille haridusminister Peeter Kreitzberg Riigikogule esitas ja mis kolm aastat hiljem vastu võeti. Kuid oli ka maalähedasemaid probleeme – koolihoone oli amortiseerunud, maja katus lasi vett läbi ja aknad ei hoidnud tuult kinni. Teadagi olid riigi rahalised võimalused tol ajal väikesed. Minul kui rakenduskõrgkoolide rektorite nõukogu esimehel ei sobinud enne teisi oma koolile rahalist tuge hankida. Nii tekkis õppejõududel kindel soov külmutada palgad kaheks aastaks ning asuda akende vahetamisele. Ei ole kuulnud teist sellist ühtehoidmist. 1998 esitasid tudengid ajakirjanduse vahendusel küsimuse, kui kõrget kõrgharidust Tallinna Kõrgemast Tehnikakoolist ikka saab. Sedakorda läks kiiresti, haridusminister Mait Klaasseni abiga toimus nimemuutus ja sealtpeale olemegi Tallinna Tehnikakõrgkool ehk TTK,” vestab Arvi Altmäe.
Paavo Kangur "Sild üle ajajõe. Tallinna Tehnikakõrgkooli lugu"
