Imelist sopranit meenutades. Annika Tõnuri: Ükskõik mis tööd ma ka ei teinud, olin hingelt ikka artist

Estonia teatri lauljanna Annika Tõnuri eluaeg oli lühike, rikas ja traagiline – ta kaotas hääle ja töö teatris, elas seejärel väga viletsalt, aga tuli lavale tagasi. Siis läks ta ikkagi vähese lauljatöö tõttu Islandile muusikapedagoogiks, aga jäi seal pankreasevähile alla ning suri 3. detsembril 2009 48aastasena.

Annika Tõnuri elas-südame, mõistuse ja teatriarmastusega nagu nonstop- keerises. Laval märkimisväärselt ilus ja särav primadonna, kodus osav perenaine majapidamise pisitöödeni ning hell ja hoolitsev ema oma lastele.
Annika Tõnuri säras eriliselt kauni Rosinana ooperis "Sevilla habemeajaja“ ning Silva ja Marizana Kálmáni operettides. "Silvas" näeme teda juureolevas videos koos Alar Haagiga..
Annikast tehtud muusikafilmi "Kirjad Islandilt" vaatasid paljud lähedased, kolleegid ja tuttavad.
"Ma ei ole Annikat kunagi unustanud, aga filmi vaadates tundus, et see kõik nagu olnuks alles eile," ütles Annika kunagine garderoobikaaslane Liidia Panova Järvi. „Ega me ei teadnudki, et Annika oli nii raskesti haige ja käis 35aastasena operatsioonil. Nähtavasti oskas Annika oma haigust nii kanda, et sellest aru ei saadud. Kahju küll. Mulle helistas järgmisel hommikul ka teatri endine kooriartist Valve Sirel, et ei saanud veel ööselgi und ja mõtles: nii särav lavakuju nagu Annika oli ja missugune saatus teda tabas."
"Mulle tuleb meelde, kuidas Annika õmbles garderoobis juba kasutatud niitidega, mis olid palliks kokku keeratud, oma laste nukkudele riideid. Siis mõtlesin, vaata kui säästlik ta ikka oli," meenutas Urve Tauts. "Annika ei olnud väga tundeline inimene, aga kindlasti oli ta tundlik lavanatuur. Filmis on need lõpmata ilusad kaadrid Isandist - mäed, karm loodus, väikesed korras majad ja valged lilled mäenõlval päiksesäras. Need olid nagu Annika, kes oli nõtke, aga paindumatu. Tundub, et Island sobis Annikaga..."
"Filmist jäi kõlama Annika lühike aga rikas elu. Annika sädeles ja kiirgas laval ja kodus n-ö dirigeeris oma kirjut peret. Ja kui lapsed said täiskasvanuks, leidis ta uue tee: temast sai laulupedagoog," ütles Anu Kaal. „Film on annikalik, fantastiline töö, ja ilus mälestus. "
"Elus pole midagi enamat, mis oleks võimeline armastust ja valgust edasi andma paremini, kui seda teeb muusika. Olen lõpuni tänulik selle võimaluse eest jagada oma häält nendega, kes seda on soovinud kuulata," on lauljanna ise öelnud.
Annika Tõnuri sündis 26. veebruaril 1961 Pärnus ja juba üheksandast klassist oli talle selge, et temast saab laulja, aga ta ei julgenud sellest kellelegi rääkida. 1979 aastal lõpetas ta Tallinna Muusikakeskkooli pianistina. Inimene kasvab, mõtted saavad teoks ja Annika läks oma unistusele vastu - konservatooriumi teisele ettevalmistuskursusele Linda Sauli juurde. 1981 aastal astus konservatooriumi. Annika alustas Estonia solistina 1989. aastal ja lahkus sealt 1997. Estoniasse tagasi ta ei saanudki. Miks? "Minu süü, " ütles Annika tookord.
Annika pidas ebaõnnestumise eest vastutavaks iseennast. Aga põhjuseks olid tema terviseprobleemid. T arvas, et laulmine tõi haiguse rohkem välja. Kolmeaastane leping tatris sai läbi ja seda ei pikendatud.
Teatrist eemal elas ta väga kitsalt ja töötas paljudel erinevatel ametikohtadel. Linnateatris ja Eesti Kontserdi administraatorina.
Vahepeal, kui Annikal mingit tööd ei olnud, elas pere tütre palgast. Ta käis siis keskkoolis ja igal õhtul tööl.
"See ei ole üldse raske müüa ära oma noodid, paremad riided, ehted ja lauahõbe," ütles Annika ühes intervjuus. Negatiivne kogemus on kogemus omaette ja elus vajalik. Tegelikult näitas see, mida inimene elus tähtsaks pidas.
"Jah, õppisin elama ilma teatrita, aga ükskõik, mis tööd ma ka ei teinud, olin hingelt ikka artist," ütles Annika.
Kogu aeg tundis ta igatsust teatri järele. Eesti Kontserdis kohtus ta Peter Pedakuga, kes on "Kirjad Islandilt" idee autor, stsenarist ja produtsent. Diplomaat Peter Pedak oli sel ajal üliõpilane ja töötas Linnateatri garderoobis ning võttis vastu teatrikülastajate üleriideid. Nii nende teed ristusid. Peterile meeldivad kunstiinimesed ning Peter oli Annika sõber ja teekaaslane elu lõpuni.
Mart Sander kutsus Annika revüüteatrisse Bel-Etage. Annika esines seal aastaid ja sai pearolle ka Vanemuises. Annika oli tervenemas ja arvas, et võib olla saab veel sõrmeota jagugi inimestele rõõmu teha, kasvõi revüüteatris.
“Olen tervenemas ja võib-olla saan veel sõrmeotsa jagugi inimestele rõõmu teha, kasvõi revüüteatris Bel-Etage," ütles Annika Tõnuri loo autorile Kroonika loo jaoks 15 aastat tagasi. "Mind on väga-väga paljud inimesed aidanud. Konkreetne ja tugev impulss uuesti laulma hakata tuli Pille Lillelt. Tema sõnad – anne on kingitus, anne on kohustus, ja sa ei tohi seda lörtsida, mis sulle antud – panid mind mõtlema. Mõtlesin kaua... Lugesin kirju, mis lilledega lavale saadetud: aitäh, et te olemas olete, ja midagi minus selgines...”
Koos tervise halvenemisega muutusid aga ka väljavaated Raskem oli möödas –operatsioon. Hullem oleks olnud ees - uus operatsioon. Mis arstide sõnul võinuks lõppeda ratastooliga. Annika võttis eluaastad iseenda valdusse. Sest lapsed olid saanud iseseisvaks ja Annika sai oma elu üle otsustada. Läks elama Islandile, kus ta neli aastat töötas õppejõuna. See amet aitas ära elada ja Annika oli tänulik sellele maale.
Annika eksles sageli oma teel nagu laternaid süütamata-teadmatusse. Islandile läks ta mitte üksnes leivatöö pärast, vaid kunstinäljast. Ja sai ka testmoodi tasu - Islandil kanti teda lausa kätel.
Annika teadis Eestist lahkudes, et kunagi läheb ta tagasi sünnilinna Pärnusse, aga temast sai nüüd ilus tuhk, mis puistati laiali merre. See oli Annika soov. Lainetega jõuab ta ka koduranda.
Annika tütar Kerstin Kööp on nüüdseks Tallinna Ülikooli õppejõud ja väikese tütre Kädi ema. Kerstin rääkis imetlusega, kuidas ema kahele õpilasele sai osaks kõrgema astme laulja tunnustus.
"Selleks tuli suuremalt saarelt kohale suur zürii, kes hindas lauljaid. Siis oli ema juba haiglas ning teda viidi selleks ajaks ekstra kooli, et eksamid ära teha. Aga tulemused tulid alles siis, kui ema oli juba surnud."
Ja lõpuks tuli võit.
Annika Tõnuri õpilased, haigla vanemõde Audur ja noormees Runar sai kõrgema astme tunnustuse. 23 aastane Runar õpib praegu juba laulmist Londoni Muusikaakadeemias.
Kerstin: "Ema Islandi viimase kodu aknast oli vaade mäele, mille nime tõlkes oli minu mäletamist mööda Kodumägi."