Miks kiirtoit tekitab sõltuvust?

Adik Levin kirjutab raamatus „Dr Levini toitumistarkused“ E-ainetest kui ühest enam furoori tekitanud valdkonnast toiduainetööstuses ja lisaks sellest, miks kiirtoit tekitab sõltuvust.

E-ained on üks enim furoori tekitanud valdkond toiduainetööstuses. Kokku kirjeldatakse väga palju E-aineid, kuid sageli kasutatakse umbes 1200–1400 E-ainet. Nendest umbes 1/3 on kahjutud, 1/3 võivad olenevalt inimese tervisest olla kas kahjutud või kahjulikud ja 1/3 on väga kahjulikud, olenemata inimesest ja tema tervislikust seisundist.

Näiteks E621, maitsetugevdaja naatriumvesinikglutamaat, on tähtis neurotransmitter. See paneb meid tundma, et maitse on hea ja tekib soov seda veel saada. See võib ahvatleda meid sööma rohkem, kui keha vajab, samuti võib see muuta mõned meie ajurakud üliaktiivseks. Ja nüüd, teades, et see maitsetugevdaja on iseäranis ebasobiva toimemehhanismiga, võib minna poodi ja vaadata, kui palju on meil valmistoite ilma selle lisaaineta.

Õnneks näen ma sageli inimesi lugemas pakenditelt infot ja kasutamas poodides selleks otstarbeks välja pandud luupe. See näitab, et inimesed hoolivad endast ja teavad, et liiga palju lisaaineid ei ole sugugi kasulik.

Kiirtoit – kas sõber kiire eluviisiga inimesele või siiski kohutav ja salakaval vaenlane?

Sageli oleme uhked selle üle, et inimeste eluiga pikeneb. Samas on äärmiselt kurb, et samal ajal on mitte ainult suurenenud krooniliste haiguste hulk, vaid haigestuma on hakanud aina nooremad inimesed. See, et diabeet või kõrgvererõhktõbi diagnoositakse 20–30aastastel, ei ole enam mingi haruldus, nagu ka see, et väikestel lastel diagnoositakse II tüüpi diabeet. See näitab, et meie elustiiliga on midagi väga korrast ära.
Mäletan oma lapsepõlve, kui kodulinna Pärnu kesklinnas olid ilusad mugavad kohvikud, kus oli võimalus süüa meie tõelist Eesti toitu. Tol ajal ei osanud kõike seda hinnata. Praegu on aga tekkinud aina enam neid söögikohti, mis lubavad “kiirelt amps kaasa haarata”. Pärnuski on kiirtoiduputkasid vaat ehk juba sama palju kui korralikke söögikohti.
Iseseisvuse algaastail, kui meile ilmusid esimesed McDonald´sid, tekkisid neis suured järjekorrad. Vanemad viisid oma lapsed sinna, sest see oli uus ja moodne ning lapsed ju tahtsid! Nüüd on need lapsed ise täiskasvanud ja harjumus kiirsöögist toituda on neil juba veres. Arvatavasti külastavad nad neid söögikohti juba oma lastega.

Miks on kiirtoidul selline suur külgetõmbejõud, kuigi kõik teavad, et kiirtoit mõjub halvasti meie tervisele? Siin on ilmselt mitu vastust.
Esiteks elame me maailmas, kus kõigil ongi kiire ja kiirtoidu söömine annab näiliselt tunde, et hoiame aega kokku.
Teine põhjus on veelgi markantsem – pidevalt kiirtoitu tarbides kujuneb sellest sõltuvus, mida võib vaadelda kui omamoodi narkomaaniat.

Miks siis tekitab kiirtoit sõltuvust?
Kiirtoidusüsteemis püütakse kasutada palju lõhnaaineid ja maitseparandajaid, nagu näiteks E621, E627, E631, E951 jne. E-ained tekitavad meie meeleelunditele suure naudingutunde ning soovi ikka ja jälle seda naudingut kogeda.

Kiirtoidul on mõni väga tähtis iseärasus võrreldes nn koduse tavatoiduga.

■ Väga kõrge kalorsus. Üks toidukord annab tihti poole või üle poole päeva vajalikust energiast.
■ Kiirtoidus on enamasti palju halbu rasvhappeid ning see soodustab ülekaalulisuse teket, mille tulemusena areneb välja rasvumine, mis omakorda on otsetee südame-veresoonkonna haigusteni.
■ Selles toidus kasutatakse palju soola ja suhkrut ja kuna see on valmistoidus juba sees, ei saa me ise doseerida näiteks suhkrukogust.
■ Friikartuleid valmistatakse sageli õlis, mis kuumutades annab kahjulikke ühendeid ehk teiste sõnadega valmistatakse toitu kantserogeense aine sees.
■ Kiirtoidukohtades pakutavad joogid on kas magusad või väga magusad. Kui inimene vajab päevas umbes 90 grammi suhkruid, siis näiteks ühes liitris koolajoogis on juba 108 grammi! Ajalooliselt on inimese puu- ja köögiviljadest pärinev fruktoosi tarbimine olnud umbes 15–30 g päevas. Eriti ohtlik on suhkur ilma kiudaineteta ja kiirtoit on reeglina just kiudainevaba.

Kiirtoidu areng on sõltunud toiduainetööstuse tehnoloogia arengust. Tulu teenimise kõrval on jäänud teisejärguliseks inimese tervis. Huvitav on see, et kiirtoidu täpseid retsepte teab väga väike hulk inimesi. Näiteks kodus valmistatud friikartulid ei maitse üldse samamoodi nagu kiirtoidukohas.
Ühelt poolt on meil toitlustusasutustele kehtestatud väga ranged reeglid – kuidas koorida köögi- ja puuvilju, mitu kraanikaussi peab olema, mitut erinevat nuga või lõikelauda peab kasutama. See on justkui tarbija kaitseks. Teisalt on aga lubatud tervist kahjustavate toiduainete müümine. Veelgi enam – seda lausa reklaamitakse lastele ja peredele.

Adik Levin „Dr Levini toitumistarkused“, kirjastus Pilgrim