Estonia katastroof: triatleedid Anti Arak ja Ain-Alar Juhanson nägid külma vette hüpates igal pool inimesi, parvesid ja mööblit

Triatleedid Kristjan Raiend, Jaan Pehk, Ain-Alar Juhanson ja Anti Arak sõitsid parvlaevaga Estonia Saksamaale võistlustele. Poistega koos oli ka Kristjani hea tuttav Ülle Karu. Anti Arak ja Ain-Alar Juhanson kaotasid laevaõnnetuses oma meeskonnakaaslased.

Treener ja sponsor Urmas Randma ei saanud seekord võistlustele kaasa minna.
Neid ei lastud laevale, sest Urmas oli poistele mingid paberid tegemata jätnud. Tund aega piirivalvurite veenmist päädis sellega, et Urmase väikebuss sportlaste varustusega sõitis viimase masinana Estonia pardale.

Jaan jäi kohe autosse. Kuna kajutis ei olnud piisavalt magamiskohti, aga tema tahtis kindla peale korralikult välja puhata, otsustas ta autos ööbida. Rohkem teised Jaani ei näinud.

Ülejäänud neli käisid veel pubis ja tegid paar õlut, enne kui kajutisse magama läksid. „Vaesed nagu me olime, ööbisime neljakesi kõige alumisel tekil kaheses kajutis,“ räägib Anti. „Õudne torm oli ja Ülle jubedalt kartis. Küsis, kas ei oleks ikka parem minna üles ja olla seal. Aga meil oli ettekujutus, et see laev ei lähe põhja. See ei saa põhja minna, sest Läänemeri pole nii sügavgi. Selline arusaamine oli.“

Antil oli tormile vaatamata sügav uni. Enne ärkamist nägi ta kummalist und.

„Ujusin laeva all ja peksin haamriga vastu laeva.“

Ain-Alar ärkaski kärgatuse peale, mis meenutas metalli kolinat. Ta äratas ka kaaslased, aga Anti esimese äratamise peale ei ärganud.

Teistel olid juba riided seljas ja nad olid koridoris, kui Ain-Alar tuli uuesti Antit äratama.

„Panin kiiresti püksid ja kingad jalga ning teksajaki selga. Laev oli pisut viltu ja see vähene vesi, mis koridoris oli, voolas ühes ääres. Me ise püsisime suht sirgelt ning hakkasime kõik koos mööda koridori treppideni minema. Algul oli koridor pooltühi, aga mida ülespoole me jõudsime, seda rohkem tekkis ummikuid. Meelde on jäänud meeletu naiste kisa, mis püsis kõrvus vähemalt kaks päeva.“

Ain-Alar mäletab, et koridorides ja treppidel oli nii noori kui vanu inimesi, kes käitusid erinevalt: kes istus, kes otsis väljapääsu, kes jooksis hullunult ringi.

Kui Anti koos kaaslastega seitsmenda teki fuajeesse jõudis, oli laev juba nii kreenis, et kõik asjad, mis ei olnud kuhugi kinnitatud, kukkusid paremasse poordi. Kukkusid ka inimesed, kes ei suutnud kuskilt kinni hoida.

„Me vaatasime kogu aeg, et oleksime koos, ja kui vaja, aitasime üksteist. Enne pääsu avatekile, kus koridor lõppes, oli paarimeetrine tühimik ilma käsipuuta. Üks meeskonnaliige aitas inimesi sealt üles, andis käe ja tõmbas. Pensionärid ei suutnud, nad lihtsalt hoidsid käsipuust kinni ja vaatasid. Seal nägin ma, kuidas inimene kukkus läbi laeva sügavikku...

Seitsmes tekk oli paksult rahvast täis ja seal pidi kõvasti käsipuudest kinni hoidma, muidu libisesid alla läbi laeva."

Ain-Alar mäletab, et seitsmenda teki fuajees kaotas nelik üksteise silmist. Tema ja Anti jõudsid paaditekile, kuid Üllet ja Kristjanit nad seal enam ei näinud.

Anti mäletab avatekilt tublisid laevapere liikmeid, eriti üht naisterahvast, kes adekvaatselt inimesi aitas ja nendega rääkis.
Kui nad olid päästevestid selga pannud, hakkas Ain-Alar päästevestidest ka parve ehitama. Veel jõudis ta seal üleval lohutada üht šokis rootslannat.

„Tüdruk nuttis ja Ain võttis ta pea sülle.“

Anti paneb tagantjärele imeks, et nad Ain-Alariga teineteist ära ei kaotanud. Vahepeal läksid küll lahku, aga said jälle kokku. Ja kogu aeg arutasid, mida ja kuidas edasi teha.

Et peaaegu küljeli vajunud laeva välisküljele pääseda, tuli ronida üle reelingu, mis on umbes meetrikõrgune ja tavaolukorras takistab inimesi vette kukkumast. Sellise kreeniga oli reeling muutunud katuseks, millest tuli ennast üle vinnata. Ain-Alar ei suutnud seda, aga Anti oli kohe kõrval ja aitas.

Laeva küljel oli juba palju rahvast. Nad nägid päästeparve, aga kuna nende meelest liiga palju inimesi tahtis sinna pääseda, siis otsustasid noormehed, et sinna ei mahu. Nad hakkasid otsima kohta, kust laintemöllu hüpata.

„Laev tõstis nina ülespoole nagu üheksakordne paneelelamu. Jooksime edasi-tagasi ja jõudsime laevaninasse. Ma ei mäleta täpselt, aga normaalset siledat laevanina küll ei olnud, see oli katki. Otsisime kohta, kuhu hüpata, sest vees oli igal pool inimesi, parvesid ja mööblit.

Ma ei tea, kust need tarkused tulid, aga leppisime Ainiga kokku, et võtame käest kinni, loeme kolmeni ja siis hüppame. Ma olin ju vettehüppeid teinud, aga sealt ei julgenud hüpata. Järelikult pidi ikka kõrge olema. Ja järelikult oli ka surmahirm, sest kogu lapsepõlv ja kõik sugulased jooksid silme eest läbi.“

Anti ei mäleta, mis stiilis ta meres ujus või kuidas nad Ain-Alariga selles tormimöllus teineteisega rääkida said.

„Tean ainult seda, et olime kogu aeg koos ja rääkisime ning seadsime järgmisi sihtmärke. Minu jaoks on see müstika, kuidas kõik toimis, nagu mingid välised jõud aitasid.“

Poiste esimene peatus meres oli üks valge kapp. Antile tundub, et nad arutasid ka kappi sisse minekut, sest kohutavalt külm oli. See oleks olnud viga. Pisut aega said nad kapi najal puhata ja sealt nägid, kuidas püsti seisnud ilma ninata Estonia lõplikult vee alla vajus.

„See oli painav vaatepilt.“

Nad proovisid kappi avada, aga see läks kohe põhja, ning nad pidid edasi ujuma.

„Lained olid nagu mäed. Kui olime laineharjal, siis nägime ümbrust ja saime võtta suuna, kuhu ujume. Parvedel olid tulukesed ja need sai sihtmärgiks võtta.“

Ain-Alar mäletab, et kui nad ikka kogu aeg koos ujudes parveni jõudsid, siis küsis Anti viisakalt, kas nad võivad ka sisse tulla ning kas kõik on elu ja tervise juures. Nad olid ujunud umbes sada meetrit.

„Parves oli järelikult valgustus, sest me nägime inimesi. Seal oli ettevõtja Tõnu, soliidne, hästi riides, valge särk seljas. Kutsusime teda hiljem kapteniks. Minu kõrval oli üks vanahärra, kellest hiljem räägiti, et ta oli Rootsi endine päästeteenistuse töötaja. See härra oli lõpuks kontaktitu ja ma hoidsin teda süles, sest ta oleks muidu vette vajunud ja ära uppunud. Teisi ma parvest ei mäleta.“

Selles parves oli kokku kuus inimest. Lisaks Rootsis elavale Tõnule on teada ka rootslased Anita ja 64aastane tuletõrjeülem Sten.

Pärast maharahunemist hakkas Anti külma tundma. Lained viskasid vett pidevalt sisse ja inimesed oksendasid. Anti mäletamist mööda püüdis Ain-Alar meeleolu hoida ja laulis muudkui Mutionu-laulu. Nad lasid parvest välja ka rakette. Kui üks suur laev neist väga lähedalt mööda läks, tekkis sportlastel mõte, et ujuks õige laevani, aga keegi laitis mõtte maha.

Kui helikopter üle lendas, upitasid nad oma kehad välja, karjusid ja lehvitasid. Rootsi helikopter ja päästja Johan Larsson saabusid neid päästma kell kuus koidikul.

Esimesena hakati üles tõstma kontaktitut rootsi meest. Ta tõsteti üles, aga ta kukkus vette tagasi. Anti sai tal kiiresti käest kinni, sest mees kukkus täpselt parve kõrvale sellesse kohta, kus tema istus. Anti tõmbas ta parve tagasi. Päästja laskus uuesti alla ja siis tõmmati mees koos päästjaga üles. Anti tõmmati kopterisse neljandana.

"Oi kui hea tunne oli, kui kopterisse sain! Seal oli meeletu müra, aga nii hea oli olla. Kõik olid vait, mitte keegi ei suhelnud omavahel.“

Selle parve inimesed viis kopter Utö saarele Soome sõjaväebaasi. Antil on meeles, et rannas oli neil järelkäruga traktor vastas. Saarelt viidi nad Turu haiglasse, kus Anti ja Ain-Alar olid ühes palatis koos tantsija Marge Rulliga. Haiglas anti pidžaamad selga ja uuriti, mis kellel häda on. Antil ei olnud ühtegi kriimu ega sinikat.

Kaks ellu jäänud spordipoissi olid ühed esimesed, kes koju tagasi jõudsid. Tallinna lennujaam oli paksult rahvast täis, Ain-Alari ema oli ka vastu tulnud ja helesinise kampsuni selga pannud, et poeg ta kiiresti üles leiaks. Anti oli saanud Soomest emale helistada, aga õnneks nende kodus paanikat polnud, sest ema juba teadis, et poeg on elus.

Pikaajalisi emotsionaalseid probleeme Antil ei tekkinud. Mitu päeva oli kõrvus naiste nutt ja kisa ning korra nägi ka laevahukuga seotud und.
Kristjan Raiendi surnukeha leiti ning muidugi käisid Anti ja Ain-Alar sõbra matustel. Ülle Karu surnukeha leiti samuti.

28. septembril ei tee Anti midagi erilist, aga kord on nad Ain-Alariga sel päeval koos väljas käinud. Aastaid saadi aga kokku Kristjani sünniaastapäeval tema vanemate pool.

Jaan ja Kristjan olid toona triatloni kõige kõvemad mehed, aga kuna trennikaaslased hukkusid ja treeneri soetatud varustus läks laevaga põhja, lagunes punt laiali. Trenni tegi Anti pärast laevaõnnetust vähem, selle asemel rabas mitmel töökohal. Praeguseks on Antist saanud aktiivne harrastussportlane, igapäevast leiba teenib firmas A&T Sport, mis on spordivarustuse maaletooja ja müüja. Ta on abielus ja kolme lapse isa.

Raskelt mõjus Kristjani ja Jaani hukkumine 17aastasele Ain-Alarile. Lootustandev sportlane kaotas motivatsiooni ja hakkas elu põletama.
„Kaks aastat ma konkreetselt jõin viina. Aasta hiljem sai mu ema tööõnnetuses surma ja kui ma ema matsin, hakkas mul hirm. Ma ei suutnud olla kurb, kuigi ema oli mulle väga kallis.“

Tal tekkisid süümepiinad, et raiskab elu, mis talle oli erinevalt sadadest teistest Estonial olnud inimestest kingitud. Ta hakkas järjekindlalt treenima ja seadis eesmärgiks saada maailma parimaks triatleediks. Ain-Alar Juhansoni silmapaistvaimad tulemused on järgmised: 2005 ja 2006 Lanzarote võistluse võitja, 2006 Uus-Meremaa Raudmehe võitja, Hawaii Raudmehe võistlustel 13. ja 24. koht, lisaks mitmekordne Eesti meister. Tal on oma klubi TriSmile, ta on abielus ja tütre isa.

Anti ja Ain-Alar ei usu Estoniaga seotud vandenõuteooriaid. Nemad usuvad, et laev uppus paljude halbade asjaolude kokkulangemise tõttu.
Einar Ellermaa, Inge Pitsner „Estonia inimesed“, kirjastus Pilgrim