Üle Nõukogude Liidu kuulus Tallinna tüdruk Alissa Freindlihh
Vene teatri- ja kinoprimadonna Alissa Freindlihh oli pärast sõda Tallinna tüdruk. Enamik nõukogudeaegseid vene kuulsamaid näitlejaid on käinud Tallinnas külalisetendusi andmas, filmivõtetel või niisama „nõukogude läänt“ külastamas. Alissa Freindlihh aga elas kolm aastat pärast sõda Tallinnas Toom-Rüütli tänaval.
Alissa elas Tallinnas koos ema ja mereväeohvitserist võõrasisaga ning käis Laial tänaval 218. koolis. Oma sõnul püüab alati Tallinnas gastroleerimas olles ka Toompeal ära käia, sest seal on kunagine kodu ja ümberringi omaaegsed põnevad mängukohad. Veel eelmisel kümnendil käis näitlejanna õige mitmel korral Tallinnas külalisetendustel. Näiteks 2007. aastal etendusega „Oscar ja Roosamamma“, mille eest oli saanud juba eelmisel aastal ka parimale naisnäitlejale mõeldud Vene teatriauhinna „Kuldne Mask“.
2009. aastal käis ta siin Peterburi Suure Draamateatri klassikalavastusega „Onukese unenägu“, kus ta säras koos Oleg Basilašviliga. „Sel ajal, kui Eesti kuulus NSV Liitu, käisime Eestis külalisetendustel peaaegu igal aastal,” on ta meenutanud. Praeguseks on näitlejannal aastaid kogunenud juba üksjagu, seega ta enam eriti ei käi mööda ilma ringreisidel.
“
Jäi surmalinnas ellu
Alissa Freindlihh sündis 8. detsembril 1934 enne sõda Leningradis. Tema mittevenepärane nimi tuleb sellest, et isa Bruno Freindlihh, enne sõda tuntud vene teatri- ja kinonäitleja, oli rahvuselt hoopis sakslane. Tema esivanemad olid Venemaale tulnud juba keisrinna Jekaterina ajal 18. sajandil. Alissa teab, et üks tema vaarisasid oli tsaari losside aednik, teine Peterburis apteeker. „Piiteri sakslased elasid ju kuni revolutsioonini kogukonnana, kõik käisid Kirotšnajal luteri kirikus (Annenkirche – toim.), seal laulatati, seal ristiti lapsi. Kirikus säilisid dokumendid, sellepärast ma oma esivanematest tean.“
Alissa ema Ksenja Freindlihh, venelanna, õppis ka alguses näitlejaks, kuid tema karjäär jäi lühikeseks ning hiljem töötas ta hoopis raamatupidajana. „Mu ema seisis selle eest, et mu sünnitunnistusele pandi rahvuseks „venelane“. See osutus tagantjärele vaadates targaks otsuseks, päästes tõenäoliselt mu elu.“
Bruno Freindlihhil vedas, ta läks teatriga otse enne sõja algust külalisesinemistele Taškenti ja kui sõja ajal N Liidu sakslasi igaks juhuks igati represseeriti, siis temal õnnestus sõda kaugel Kesk-Aasias vaikselt ja suhteliselt muretult üle elada. Uus perekondki luua. Vana naise ja tütre juurde ta enam tagasi ei pöördunud.
Alissa aga jäi koos emaga Leningradi ja elas üle kogu kohutava blokaadi. Tegelikult oli ju temalgi õnne, et nad emaga sealt eluga välja tulid. „Ma jäin ellu tänu vanaemale. Ta jagas seda nappi leivaportsu, mis meile eraldati, täpselt kella järgi. Mäletan, kuidas istusin kella ees, oodates, millal vanaema meile midagi annab. Aga väga paljud hukkusid, sest sõid kohe oma päevase normi 125 grammi leiba korraga ära. See oli päevanorm kõige karmimal esimesel talvel.“
Pärast sõda suunati tema kasuisa Tallinnasse teenima ja nii sattus ka plika hoopis uude keskkonda.
Alissa on hiljem Õhtulehele antud intervjuus rääkinud, kuidas ta ilmast-ilma kooli lähedal asunud martsipanipoest läbi lippas, et lemmikmaiust osta ja kuidas talle pärast neid Leningradis läbi elatud blokaadiaastaid tundus Tallinna turg nii külluslikuna.
Juba Tallinnas käis ta pärast tunde küll taidlusringis, küll tantsu õppimas. Kutsumus lõi välja lapsena, ka pärast tagasijõudmist Leningradi astus ta teatriringi ning äratas varakult tähelepanu. Alissa: „Ma sain koolis matemaatikas, füüsikas ja keemias kehvad kolmed, aga tantsida, laulda või näidelda tahtsin ma alati.“
Tema tõeline kirg on teater
Seda märkasid varakult ka Piiteri teatripedagoogid, et selle tüdruku õige koht on laval. Esimesel katsel võeti ta vastu kodulinna teatriinstituuti ja kui ta selle „otlitšnikuna“ 1957 lõpetas, jätkas andekas tüdruk Komissarževskaja-nimelises Leningradi Akadeemilises Draamateatris. Juba järgmisel aastal debüteeris ta kinolinal, aga sellest rollist ja filmist pole mõtet juttu teha.
Teatris lõi Alisa aga kohe läbi ja kui ta 1961 läks üle Lensoveti teatrisse, siis leidis ta sealt nii isikliku õnne, abielludes teatri pearežissööri Igor Vladimiroviga, kuid tõustes ka teatrilaval uutesse kõrgustesse. Tema abikaasal oli võrreldes paljude teiste režissööridega, kes pidid oma andetuid armukesi või abikaasasid iga hinna eest ühest lavastusest või filmist teise vedama, tunduvalt lihtsam. Alissa Freindlihh on andekas ja töökas ning armastab teatrit tohutult. «Kogu mu elu on läinud ikkagi ühes suunas – teenida teatrit, oma kirge. Mitte filmikunsti,“ on ta ise korduvalt öelnud. Tema kuulus kaaslinlane Mihhail Bojarski aga on kiitnud, et Freindlihh on olnud üks tema kõige olulisemaid õpetajaid näitlejateel. Hulk aastaid läks nii mööda, et särav teatrinäitleja Freindlihh tegi kinos kas juhurolle või ei mänginud üldse. Ta on hiljem tunnistanud, et paljud, ka heade režissööride pakkumised jäid selle taha, et tal olid samal ajal etendused ja nendest ta mingite filmivõtete pärast juba ei loobunud.
1980. aastate algul elas Lensoveti-nimeline teater üle kriisi ning sealt lahkus palju tuntud näitlejaid, näiteks Mihhail Bojarski ja Jelena Solovei, aga läks ka Freindlihh. 1983. aastast kuni praeguseni on Alissa Freindlihh kuulunud Tovstonogovi-nimelise draamateatri truppi.
Kenas keskeas filmistaariks
1977. aastal jõudis nõukogude vaatajate ette Eldar Rjazanovi romantiline komöödia „Armastus tööpostil“, kus Alissa Freindlich mängis karmi, tusast ja üksildast, vaid tööle pühendunud naist, direktor Ljudmila Prokofjevna Kaluginat. Tema alluvuses töötab tagasihoidlik nohik Novoseltsev, kes tegelikult on õrna hingega ja tubli üksikisa. Juhtub nagu filmi pealkirigi ütleb – armastus tööpostil. Sootu kuri direktor Kalugina puhkeb naiselikult õitsele ja muutub ilusaks ning heasüdamlikuks. Novoseltsev aga osutub vapraks ja seltskondlikuks meheks. See nutikalt tehtud argipäevamuinasjutt võitis miljoneid vaimustatud vaatajaid üle kogu Liidu. Järsku tundsid kõik Alissa Freindlihhi. 43aastasena sai temast staar.
„Rjazanoviga oli hea töötada,“ kiidab Freindlihh veel palju aastaid hiljem. „Ta ju põhiliselt töötabki teatrinäitlejatega ja oskab seda teha. Ühest küljest on teatrinäitleja ju paindlik savi, teda saab kohe voolida, juba soojeneb ta üles. Teisest küljest tuleb teatrinäitlejal võttegraafik nii üles ehitada, et filmida võimalikult loogilises järjekorras, ilma järskude hüpeteta süžees. Mängida alguses lõpustseenid, hiljem algust, see on meiesugusele raske. Teatris ju ei mängita kõigepealt kolmas vaatus ja seejärel esimene. Peale selle, teatrinäitlejal on raske töötada ilma vaatajateta. Kuid Rjazanov ise, üksinda, asendab tervet saalitäit vaatajaid. Ta on ju ohjeldamatu pealtvaataja! Ta reageerib väga temperamentselt ja häälekalt. Vanasti päästis see, et heli tehti juurde hiljem stuudios. Aga nüüd, kui filmitakse otseheliga, isegi ei kujuta ette, kuidas Rjazanov selle olukorraga toime tuleb, pole temaga kaua filminud.“
Vanad kinosõbrad muidugi teavad, et ka enne „Armastust tööpostil“ oli ta mänginud heades filmides häid rolle: „Veria kvartali meloodiad“, „Õlgkübar“, Tema Majesteedi õuedaam Anna Võrubova roll ehk tänaseni parimas Rasputini-filmis „Agoonia“.
Siis aga tulid veel Prantsuse kuninganna Anna osa vene kultuslikes musketärifilmides, Stalkeri naise osa režissöör Tarkovski legendaarses „Stalkeris“, Harita Ogudalova Eldar Rjazanovi suurepärases filmis „Julm romanss“. Ühe näitleja jaoks, kes nimetab ennast aastaid teatrinäitlejaks, on see päris ilus nimekiri. Ta sai 1981. aastal N Liidu rahvakunstniku aunimetuse ikka auga ja tõesti kunsti eest.
Veel pärast Liidu lagunemist mängis ta 1994. aastal linastunud filmis „Katja Izmailova“ (originaalis „Õhtud Moskva lähistel“) ja sai parima kõrvalosatäitjana venelaste kõrgeima filmipreemia Nika.
Pärast kolme abielu vanaemaks
Ka paljudele vene teatrisõpradele tuleb üllatusena, et teatrikooli ajal jõudis Alissa olla aastakese abielus kursusekaaslase Karasjoviga. Abielust Igor Vladimiroviga sündis tal tütar Varvara, kellest sai samuti näitleja, aga suure ema varjus jäi tänaseni kahvatuks. Paljuski on esinenud tänu ema protežeele või koos temaga. 1981 Vladimirov ja Alissa lahutasid, näitlejanna proovis veel kord abielu näitleja ja kunstniku Juri Solovjoviga, aga 1990 lahutati ametlikult seegi katse. Ta ise on hiljem avameelselt selle kohta öelnud nii: „Mu endine mees töötas näitlejana, aga oli ka andekas iseõppijast kunstnik. Kuid hoolimata oma andest ei suutnud ta midagi lõpetada, sest tal tekkisid pidevalt igasugused probleemid. Ja just see asjaolu, et minul olid kõik asjad alati korras, aga temal polnud kunagi midagi korras, määraski meie suhte. Kui me mõistsime, et stressi tekkis rohkem, kui organism välja suutis kannatada, siis läksime sõbralikult lahku. Üldiselt pole mul isiklikus elus õnne olnud. Ma ei taha öelda, et pole üldse õnnelik olnud, oli ka õnnelikke aastaid. Kuid lõppude lõpuks purunes kõik minu hõivatuse tõttu. Kusjuures mehed ei armasta ülemäära iseseisvaid naisi. Neile pole vastuvõetav naine nagu Alissa Freindlihh, kes säilitab oma loomingulise ja rahandusliku iseseisvuse. Ja vot see dissonants, mis siis tekib perekonnas, tingimata selle ka hävitab ...“.
Küll on ta saanud õnnelikult vanaemaks, tütar Varvara on Nikita ja Anna ema ning Nikita õpib juba MHATi stuudios näitlejaks. Anna aga kodulinnas Peterburis kultuuriprodutsendiks. „Kuigi emal oleme meie, on tohutu üldrahvalik armastus, ma saan siiski aru, et on ikkagi üksik,“ ütles tütar ühes ema 80. juubeli puhul tehtud intervjuus. See on juba paratamatus: suurem osa neist, kellega tal oli huvitav, on juba lahkunud. Sellepärast me püüame temaga olla nii tihti kui võimalik. Õpetasime ta ka SMSi saatma.“
Alissa Freindlihh filmitegemistes tekkis ikka ja jälle lühemaid või pikemaid pause, vähehaaval on ta siiski jätkanud. Teatris esineb ta aga endiselt. Küll vaiksema hooga, kui paljudel varasematel aastatel, aga eks sai ta ju 2014. aasta detsembris ka 80-aastaseks.
Kui mõelda, et ta alustas suurel laval juba 1955. aastal teatrikooli ajal, siis sellise hiilgava ja pika karjääriga näitlejaid nagu Freindlihh või meie Ita Ever on maailmas väga vähe.
