Tuleb julgeda endale öelda: See on minu probleem ja mina pean selle lahendama
Me ei saa lahendada probleemi, öeldes: „See pole minu probleem.” Me ei saa lahendada probleemi, lootes, et keegi teine teeb seda meie eest, kirjutab kirjutab Morgan Scott Peck raamatus “Tavatu tee“. Me saame lahendada oma probleemi ainult siis, kui me ütleme: „See on minu probleem ja mina pean selle lahendama.”
Kuid paljud, väga paljud, püüavad vältida oma probleemide valulikkust, kinnitades endale: „Selle probleemi tekitasid mulle teised inimesed või minust sõltumatud asjaolud, järelikult on teiste inimeste või ühiskonna mure see probleem lahendada. See ei ole tegelikult minu isiklik probleem.”
Näited sellest, kui kaugele inimesed psühholoogilises plaanis oma isiklike probleemide eest vastutuse vältimisel minna võivad, on kogu oma kurbloolisuses teinekord ka lausa naeruväärsed. Üks kaadriseersant, kes teenis Okinawa sõjaväebaasis ning oli liigjoomise pärast suurtesse ebameeldivustesse sattunud, suunati minu juurde psühhiaatrilise hinnangu ja võimaluse korral ka abi saamiseks. Ta ei tunnistanud ennast alkohoolikuks ega pidanud ka oma alkoholitarvitamist isiklikuks probleemiks, väites: „Okinawal pole õhtuti mitte midagi muud teha kui juua.”
„Kas teile lugeda meeldib?” küsisin ma.
„No ikka, muidugi meeldib mulle lugeda.”
„Miks te siis ei loe õhtuti joomise asemel?”
„Kasarmus on liiga palju kära.”
„Hästi, kuid miks te ei lähe raamatukokku?”
„Raamatukogu on liiga kaugel.”
„Kas raamatukogu asub kaugemal kui baar, kus te käite?”
„Nojah, tegelikult pole ma kuigi suur lugeja. Raamatud ei tõmba mind eriti.”
„Kas teile kala meeldib püüda?” uurisin seepeale edasi.
„Muidugi, väga meeldib.”
„Ehk võiksite siis joomise asemel kalale minna?”
„Ma pean kogu päeva tööd tegema.”
„Kas õhtul ei saa kalale minna?”
„Ei, Okinawal ei korraldata õhtust kalapüüki.”
„Korraldatakse küll,” ütlesin. „Ma tean mitut organisatsiooni, kes korraldavad hilisõhtust kalapüüdmist. Kas tahate, et ma aitan teil nendega ühendust võtta?”
„Noh, ega mulle kalalkäimine nii väga ei meeldigi.”
„Ma saan teie jutust nii aru,” selgitasin talle, „et Okinawal on ka muid asju teha peale joomise, kuid võimalikest tegevustest Okinawal meeldib teile kõige enam joomine.”
„Nojah, vist küll.”
„Kuid joomine toob teile kaasa hulga ebameeldivusi, nii et teil tuleb lahendada üks tõsine probleem. Kas pole nii?”
„See neetud saar ajab igaühe jooma.”
Jätkasin veel mõne aja, kuid sel noormehel polnud mitte kõige vähemalgi määral huvi suhtuda oma joomisesse kui isiklikku probleemi, mille ta kas siis välise abiga või iseseisvalt ära peaks lahendama, ning seetõttu pidin tema ülemusele kahetsusega teatama, et mees ei lase end aidata. Ta jätkas joomist ning oli peagi sunnitud sõjaväest lahkuma.
Enamik inimesi, kes tulevad psühhiaatri vastuvõtule, kannatavad kas niinimetatud neurooside või isiksusehäirete käes. Kõige lihtsamalt öeldes on need kaks seisundit vastutusvõime häired ning esindavad kahte vastandlikku maailma ja eluprobleemidesse suhtumise viisi. Neurootik võtab enesele liiga palju vastutust, isiksusehäirega inimene aga ei võta piisavalt. Kui neurootikud satuvad maailmaga vastuollu, eeldavad nad automaatselt, et viga peitub neis. Kui need, kellel on isiksusehäired, sattuvad maailmaga vastuollu, eeldavad nad automaatselt, et viga peitub maailmas. Seersant leidis, et joomine polnud mitte tema, vaid Okinawa süü. Samas kurtis üks neurootiline naine, kes kannatas samuti Okinawal üksilduse ja eraldatuse käes: „Sõidan iga päev Allohvitseride Abikaasade Klubisse uusi tutvusi otsima, kuid ma ei tunne ennast seal eriti hästi. Mulle tundub, et ma ei meeldi teistele naistele. Midagi on minu juures valesti. Arvatavasti peaksin oskama paremini uusi tutvusi sõlmida. Ja peaksin olema seltskondlikum. Ma tahan aru saada, mis mul viga on, et keegi minust välja ei tee.” See naine võttis kogu vastutuse oma üksilduse eest enda peale, tundes, et kõik on ainult tema süü. Teraapia käigus aga selgus, et tegu on ebatavaliselt intelligentse ja ambitsioonika naisega ning teiste ohvitseride abikaasade seltskond, nagu ka ta oma mehe seltskond, lihtsalt ei sobinud talle, sest ta oli neist tunduvalt intelligentsem ja ambitsioonikam. Ta mõistis, et tema suhtlemisprobleem, mis oli küll tema isiklik probleem, polnud siiski tingitud tema enese vigadest või puudujääkidest. Hiljem lahutas see naine oma mehest, lõpetas laste kasvatamise kõrvalt ülikooli, sai ajakirja toimetajaks ning abiellus uuesti eduka kirjastajaga.
Neurootikud ja isiksusehäiretega inimesed erinevad isegi tüüpilise kõnemaneeri poolest. Neurootiku kõne tunneb ära selliste väljendite järgi nagu „ma oleksin pidanud”, „ma peaksin” ja „ma ei peaks”, mis näitavad, et kõneleja tajub ennast alaväärse mehe või naisena, kellel alati jääb midagi puudu, kes alati teeb ekslikke valikuid. Isiksusehäirega inimese kõne tugineb aga sageli sellistele väljenditele nagu „ma ei saa”, „ma ei tohi”, „ma pean” ja „ma pidin”, näidates ettekujutust endast kui ilma valikuta olevusest, kelle käitumist dikteerivad täielikult tema kontrollile allumatud jõud. Nagu võibki arvata, on neurootikutega palju kergem psühhoteraapiat läbi viia kui isiksusehäirega inimestega, sest esimesed võtavad enesele vastutuse oma ebaõnnestumiste eest ning tunnistavad seetõttu ka oma isiklikke probleeme. Nendega, kellel on isiksusehäired, on tunduvalt raskem kui mitte võimatu töötada, kuna nad ei taipa, et on ise oma probleemide põhjustajad. Nende arvates vajab muutmist pigem maailm kui nemad ise ning seetõttu ei tunnista nad harilikult vajadust ennast analüüsida. Tegelikult esinevad paljudel inimestel neuroos ja isiksusehäire korraga, mis tähendab, et mõnes eluvaldkonnas vaevab neid ülemääraselt omaks võetud vastutuse poolt esile kutsutud süütunne, samas kui teistes eluvaldkondades pole nad valmis enese eest täiel määral vastutama. Õnneks osutub pärast seda, kui neuroosi ravimise käigus on võidetud sellise inimese usaldus, tihti võimalikuks innustada teda huvituma ja jagu saama ka oma tahtmatusest võtta enesele vastutus seal, kus see on tõepoolest vajalik.
Meie hulgas leidub vaid üksikuid, kes pole mingilgi määral neurootilised või isiksusehäirega (ja just seepärast võib psühhoteraapiast peaaegu igaühele kasu olla, kui me vaid ise tõsiselt huvitume teraapias osalemisest). Selle põhjuseks on asjaolu, et teha vahet neil asjadel, mille eest me oma elus oleme vastutavad ja mille eest mitte, on üks inimeksistentsi keerulisimaid ülesandeid. Niisugust ülesannet pole kunagi võimalik täielikult lahendada, sest kogu elu peame me pidevalt hindama ja ümber hindama, kus meie vastutus lakkamatult muutuvate sündmuste keskel parasjagu algab või lõpeb. Samuti pole selline hindamine ja ümberhindamine valutu, kui teeme seda hoolikalt ja südamega. Et oma vastutust realistlikult hinnata, peab meil olema piisavalt tahtmist ja suutlikkust kannatada välja jätkuvat eneseanalüüsi, kuid kaugeltki mitte igaühel pole sellist tahtmist või suutlikkust. Teatud mõttes on kõikidel lastel isiksusehäired, kuna neil on instinktiivne kalduvus eitada oma vastutust paljudes konfliktides, millesse nad sattuvad. Nii süüdistavad kaks tülitsevat õde-venda alati mõlemad tüli alustamises teist osapoolt ja eitavad täielikult, et nad ise võiksid olukorras süüdi olla. Samuti on kõikidel lastel neuroosid, kuna nad võtavad enesele instinktiivselt vastutuse teatavate neid tabanud raskuste eest, mille olemusest nad veel aru ei saa. Vanemate poolt põlatud laps näeb põhjust alati iseenda väärtusetuses, mitte aga vanemate puudulikus armastusvõimes. Ning varases murdeeas olevad noorukid, kes ei suuda veel armusuhetes või spordis edu saavutada, peavad end pigem tõsise arengupuudega inimolenditeks kui teistest pisut hiljem või isegi täiesti tavalises tempos küpsevateks normaalseteks noorukiteks, kes nad üldjuhul tegelikult on. Vaid läbi tohutu hulga kogemuste ning pika ja eduka küpsemisperioodi omandame võime näha realistlikult maailma ja meie kohta selles, mis lubab meil hinnata realistlikult ka oma vastutust enese ja maailma ees.
Selle küpsemisprotsessi käigus saavad vanemad oma laste abistamiseks palju ära teha. Kogu lapsepõlve jooksul esineb tuhandeid võimalusi kas siis juhtida nende tähelepanu kalduvusele vältida oma tegude eest vastutamist või kinnitada lastele, et teatavad olukorrad pole tekkinud nende süül. Kuid niisuguste võimaluste tabamine, nagu ma juba öelnud olen, nõuab vanematelt tähelepanelikkust oma laste vajaduste suhtes ning tahtmist võtta piisavalt aega ja teha tihti tülikaid pingutusi neile vajadustele vastutulekuks. See omakorda eeldab vanematelt armastust ja tahtmist võtta enesele vastutus oma laste arengu soodustamise eest.
Ja vastupidi, peale puhtakujulise tähelepanematuse või ignoreerimise on veel palju muudki, mida mitmed vanemad teevad laste arenguprotsessi pidurdamiseks. Neurootikud võivad tänu oma valmidusele vastutust enda peale võtta olla siiski üpris suurepärased vanemad, kui nende neuroos on suhteliselt kerge ning nad pole sedavõrd hõivatud tähtsusetute probleemidega tegelemisest, et neil ei jää kuigi palju energiat oma oluliste vanemakohustuste täitmiseks. Isiksusehäiretega inimesed on aga kohutavad lapsevanemad, õndsalt teadmatud hävitavast destruktiivsusest, millega nad sageli oma lapsi kohtlevad. Öeldakse, et neurootikud teevad iseend õnnetuks, isiksusehäiretega inimesed teevad aga õnnetuks kõik teised peale iseenda. Ning ühed esimestest, kelle isiksusehäiretega inimesed õnnetuks teevad, on nende oma lapsed. Nagu muudeski eluvaldkondades, pole nad ka laste kasvatamisse puutuvas võimelised võtma enesele piisavat vastutust. Tavaliselt näitavad nad vajaliku tähelepanu asemel tuhandel väikesel viisil üles hoolimatust oma laste suhtes. Kui nende lastel on käitumisprobleemid või õpiraskused, süüdistavad isiksusehäirega vanemad automaatselt kas koolisüsteemi või teisi lapsi, kes, nagu nad väidavad, nende lapsi halvale teele tõukavad. Selline suhtumine eirab loomulikult probleemi ennast. Kuna nad põiklevad vastutuse eest kõrvale, on nad oma lastele vastutustundetuteks rollimudeliteks. Ja lõpuks lükkavad isiksusehäirega vanemad vastutust vältida püüdes isikliku vastutuse tihti oma laste õlgadele: „Lapsed, te ajate mind lihtsalt hulluks”, „Ainult teie pärast, lapsed, elan ma ikka veel teie isaga (emaga) koos”, „Teie pärast on ema närvid täiesti läbi” või „Ma oleksin võinud ülikooli minna ja edukas olla, kui ma poleks pidanud teid üles kasvatama!” Selliste fraaside kaudu ütlevad need vanemad kokkuvõttes oma lastele: „Teie olete vastutavad minu abielu õnnestumise, minu vaimse tervise ja minu vähese edukuse eest.” Kuna lapsed ei suuda mõista, kui ekslik on neilt niisugust vastutust nõuda, võtavad nad selle tihti omaks ning muutuvad neurootikuteks – seda suuremateks, mida suurem vastutus. Seega annavad isiksusehäirega vanemad peaaegu alati oma lastele kodunt ühel või teisel viisil kaasa neuroosi või isiksusehäire. Vanemad ise on need, kes nuhtlevad oma patud laste kaela.
Mitte ainult lapsevanema rollis pole isiksusehäirega isikud saamatud ja destruktiivsed – samad iseloomujooned laienevad tavaliselt nende abieludesse, sõprussuhetesse ja äritegevusse, igasse valdkonda, kus nad ei suuda võtta enesele vastutust oma elu õnnestumiste ja nurjumiste eest. See on vältimatu, kuna, nagu juba öeldud, ühtegi probleemi ei saa lahendada ilma enesele selle probleemi lahendamise eest vastutust võtmata. Kuni isiksusehäretega inimesed süüdistavad oma probleemides teisi inimesi või asjaolusid – partnerit, last, sõpra, vanemat, tööandjat, halbu mõjusid, haridusasutusi, valitsust, rassismi, seksismi, ühiskonda, „süsteemi” –, kestavad ka nende probleemid. Mingit nihet paremuse poole ei toimu. Vastutusest loobumisega võivad nad küll saavutada teatava muretuse, kuid samas pole nad enam suutelised eluprobleeme lahendama, pole suutelised vaimselt arenema ning on muutunud ühiskonna jaoks kasutuks ballastiks. Nad on lükanud oma valu ühiskonna õlgadele. Kuuekümnendate aastate kõnekäänd (mille autoriks peetakse Eldridge Cleaverit) kehtib meie kõigi kohta ja kõikidel aegadel: „Kui sa pole osa lahendusest, siis oled sa osa probleemist.”
Morgan Scott Peck “Tavatu tee. Armastuse, väärtushinnangute ja vaimse arengu uus psühholoogia“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu
