Psühhiaater: kõige hullem on lootus, et probleemid lahenevad iseenesest

Kes võib öelda, et ta pühendab alati piisavalt aega perekonnasiseste pingete analüüsimisele? Kes pereprobleemidega vastakuti olles kunagi alistunult ei ütle: „See käib mulle üle jõu.” Psühhiaater Morgan Scott Peck kirjutab raamatus “Tavatu tee“: kõige hullem on lootus, et probleemid kaovad iseenesest. Probleemid ei kao, vaid neile tuleb lahendus leida.

Finantsanalüütik oli oma kahele väikesele lapsele küll üldjoontes armastav ja pühendunud ema, kuid samas ka üsnagi abitu ema. Ta oli piisavalt tähelepanelik ja hooliv, märkamaks oma laste emotsionaalseid probleeme või siis omaenese kasvatuse möödalaskmisi. Kuid niisugustel puhkudel võttis ta alati kasutusele ühe kahest käitumisviisist: ta kas viis laste kasvatamises vähem kui minuti jooksul ellu esimese pähetulnud muutuse – näiteks sundides neid hommikuti rohkem sööma või siis õhtuti varem magama minema, hoolimata sellest, kas niisugusel muutusel oli probleemiga midagi pistmist või mitte – või siis tuli järgmisele teraapiaseansile, ahastades: „See käib mulle üle jõu. Mida ma pean tegema?”

Sel naisel oli suurepärane analüütilise mõtlemise võime ning kui ta oma tööst kõrvale ei hiilinud, võis ta lahendada edukalt üpriski keerulisi ülesandeid. Kuid sattudes vastakuti isiklikku laadi probleemiga, käitus ta täpselt nii, nagu puuduks tal mõtlemisvõime täielikult. Küsimus oli siin ajas. Teadvustanud enesele mõnd isiklikku laadi probleemi, tundis ta end sedavõrd ebamugavalt, et pidi probleemile otsekohe lahenduse leidma, suutmata taluda ebamugavustunnet nii kaua, et oleks jõudnud olukorda hoolikalt analüüsida. Probleemi lahendus tähendas temale rahuldust, kuid ta polnud võimeline lükkama seda rahuldust edasi rohkemaks kui vaid paariks minutiks, mistõttu tema lahendused olid tavaliselt sobimatud ning kogu perekonnas valitses krooniline kaos. Õnneks suutis ta tänu oma visadusele teraapia käigus aegamööda selgeks õppida, kuidas distsiplineerida ennast võtma perekonnaprobleemide lahendamisel nii palju aega, kui on tarvis hästi läbimõeldud ja tulemuslike lahenduste leidmiseks.

Finantsanalüütik oli täiesti tavaline inimene. Kes meist võib öelda, et ta pühendab alati piisavalt aega oma laste probleemide või perekonnasiseste pingete analüüsimisele? Kes meist omab sedavõrd tugevat enesedistsipliini, et ta pereprobleemidega vastakuti olles kunagi alistunult ei ütle: „See käib mulle üle jõu.”
Tegelikult esineb probleemide lahendamise puhul üks veel primitiivsem ja veel hävitavama mõjuga viga kui kannatamatud ja poolikud katsed lahendusi leida. See viga on veelgi levinum ja üldisem. Nimelt lootus, et probleemid kaovad iseenesest. Kolmekümneaastane vallaline müügimees minu grupiteraapiarühmast ühes väikelinnas hakkas käima kohtamas teise grupiliikme – pankuri – äsjalahutatud naisega. Müügimees teadis, et pankur on väga ägeda loomuga inimene, keda naisest lahkuminek sügavalt haavas. Ta teadis, et tema ja pankuri naise suhte varjamine pole aus ei teraapiagrupi ega pankuri suhtes. Samuti teadis ta, et pankur kuuleb nagunii varem või hiljem sellest suhtest. Ta teadis, et ainus võimalus probleemi lahendada oleks tunnistada suhet kogu grupi ees ning püüda pankuri viha grupi toetusel välja kannatada. Ja ometi ei teinud ta midagi. Kolme kuu pärast avastas pankur selle sõpruse, sattus ettearvatult raevu, ning loobus edasisest teraapiast. Kui müügimehel paluti kogu grupi ees oma destruktiivset käitumist seletada, ütles ta: „Ma teadsin, et kui ma sellest räägin, kisub riiuks, ja ju ma siis lootsin, et mitte midagi tehes laheneb ehk kogu asi ilma riiuta. Ju ma siis mõtlesin, et kui piisavalt kaua oodata, kaob ehk probleem iseenesest.”

Probleemid aga ei kao iseenesest. Neile tuleb lahendus leida, vastasel juhul jäävad nad alatiseks tõkestama meie vaimset kasvu ja arengut.

Kogu grupp püüdis müügimehele selgeks teha, et tegelikult ongi tema suurim probleem kalduvus vältida probleemide lahendamist neist mitte välja tehes ja lootes, et nad kaovad iseenesest. Neli kuud hiljem, varasügisel, otsustas müügimees viia ellu oma ammuse unistuse ning loobus üsna ootamatult senisest tööst, et luua oma mööbliparandusfirma ja pääseda pidevast reisimisest. Grupis ei suhtutud heakskiitvalt tema kavatsusse panna kõik ühele kaardile ning avaldati kahtlust ka selles, kas vastu talve tasub nii pöördelist sammu astuda, kuid müügimees kinnitas kõigile, et uus äri hakkab end kohe ära tasuma ja piisavalt sisse tooma. Nii lõpetatigi selleteemalised arutlused. Kuni mees veebruari alguses teatas, et peab grupist lahkuma, sest pole enam suuteline maksma. Tema raha oli otsas ning ta pidi hakkama endale uut tööd otsima. Viie kuu jooksul oli ta parandanud ühtekokku kaheksa mööblieset. Küsimuse peale, miks ta polnud hakanud varem uut tööd otsima, vastas ta: „Ma teadsin kuue nädala eest, et mul pole varsti enam millestki elada, kuid ikkagi ei suutnud ma täielikult uskuda, et see tõepoolest nii läheb. Ikka tundus, et asjaga on veel väheke aega, aga nüüd pean ma küll kähku midagi ette võtma.”

Loomulikult oli ta püüdnud oma probleemist mööda vaadata. Tasapisi hakkas talle koitma, et kuni ta jätkab oma probleemide ignoreerimist, ei muutu tema elus mitte midagi isegi juhul, kui kogu maailma psühhoteraapia talle appi tuleks.
Kõnesoleva probleemidest mööda vaatamise kalduvuse puhul on jällegi ilmselgelt tegemist soovimatusega rahuldust edasi lükata. Probleemidega tegelemine on valulik, nagu ma eespool juba ütlesin. Tegeleda probleemiga vabatahtlikult selle algstaadiumis, enne kui oleme sunnitud tegema seda möödapääsmatuse tõttu, tähendab millegi meeldiva või vähemvaluliku asendamist valulikumaga.

See tähendab praeguse kannatuse valimist tulevase rahulduse lootuses, mitte aga praeguse rahulduse jätkamist lootuses, et tulevane kannatus jääb tulemata.

Võib tunduda, et sedavõrd ilmseid probleeme ignoreerinud müügimees oli emotsionaalselt ebaküps või vaimselt primitiivne, kuid seegi kord pean teile kinnitama, et tegu oli tavalise inimesega ning samasugune ebaküpsus ja primitiivsus on olemas meis kõigis. Üks kuulus kindral, armeekomandör, väitis mulle kunagi: „Ainus tõeliselt suur probleem meie sõjaväes, ja arvatavasti ka ükskõik millises teises organisatsioonis, seisneb selles, et enamik juhtivtöötajaid istub oma postil ja vahib probleemidele näkku, ilma et lillegi liigutaks, justkui probleemid kaoksid iseenesest, kui nad seal niiviisi piisavalt kaua istuvad.” Kindral ei rääkinud nõrgamõistuslikest ega haigetest. Tq rääkis teistest kindralitest ja vanemohvitseridest, küpsetest meestest, kelle võimekus ja distsiplineeritus olid väljaspool kahtlust.

Lapsevanema „töö” nõuab samuti palju otsustamist, ning hoolimata tõsiasjast, et tavaliselt pole vanemad oma ametiks piisavalt ette valmistatud, võivad nende kohustused olla täpselt sama keerukad kui asutuse või suurfirma juhil. Ja nagu nood sõjaväe juhtivtöötajad, on ka enamik vanemaid oma laste või perekonna probleemidest teadlikud juba kuid või aastaid, enne kui nad midagi tulemuslikku ette üritavad võtta. Kui muidugi üldse üritavad. „Me arvasime, et ehk ta kasvab sellest välja,” ütlevad vanemad, tulles lastepsühhiaatri juurde viis aastat kestnud probleemiga. Kogu lugupidamise juures lapsevanema keeruka rolli vastu peab küll tunnistama, et õigeid lahendusi on tihti äärmiselt raske leida ning sageli lapsed tõepoolest kasvavad sellest välja. Kuid peaaegu mitte kunagi ei tule kahjuks, kui püütakse aidata neil oma probleemidest välja kasvada või üritatakse probleemi pisut põhjalikumalt uurida. Ka juhused, kus lapsed ei „kasva sellest välja”, pole kaugeltki mitte haruldased, ja lisaks kehtib siin sama seaduspärasus mis paljude muudegi probleemide puhul – mida kauem on lapse probleeme ignoreeritud, seda tõsisemaks need muutuvad ning seda valulisem ja keerulisem on neid lahendada.

Morgan Scott Pecki raamat “Tavatu tee. Armastuse, väärtushinnangute ja vaimse arengu uus psühholoogia“ ilmus Maalehe ja Varraku raamatusarjas Tarkusepuu