Indrek Hargla vampiirilugu „Suudlevad vampiirid“
Indrek Hargla romaanis "Suudlevad vampiirid" on hoopis teistsugused vampiirid ja nende sünnilood kui üldiselt neid kirjanduses on kujutatud. Romaani minategelane on vampiir alates keskajast.
Londoni investeerimisfirma omanikud on kolme põlvkonna jooksul jäädvustanud kõike paranormaalset. Nüüd on üks nende töötaja jõudnud vampiiride jälile. On aga veel keegi, kes jahib vampiire ja hävitab neid võika riituse käigus. Nii tapeti peategelase naine Bethany. Minategelane läheb Brasiiliasse kadunud kaasa tapmist uurima ja selgub, et Bethany läks Brasiilia džunglisse üht igivana saladust uurima.
Romaanis on ka saladuslik maal „Suudlevad vampiirid“, millel on kujutatud suudlevat Bethanyt sadakond aastat tagasi. Maaliga on seotud suur saladus.
Ma jätsin Ibn Masudiga hüvasti Atlandi ookeani rannikul, ta kandis siis nime Federigo Ridolfi, teda peeti Genoa pankuriks ja meie retk oli võtnud kaks aastat. Minu maailm oli muutunud selle ajaga palju suuremaks. Ma sain teada planeet Maa olemasolust, ma sain teada universumist ja sellest, et minu sõdimine sõdimise pärast on kõige mõttetum asi. Ent kõige olulisem, mida de Wrangel mulle õpetas, oli see, et tavalise inimese jaoks peavad olema tähtsad kaks asja - aeg ja teadmised. Muul pole tähtsust. Raha on alati kusagil olemas, varandusi saab kaotada ja võita. Tänapäevases keeles: tema õpetas mulle informatsioonil põhineva korrastatud elamise väärtust ja mõistagi ei teinud ta seda niisama heast tahtest, vaid tal oli vaja, et tema ihukaitsja tunneks keskkonda, milles ta viibib. Aega oli meile antud pealtnäha piiramatult, ent me pole surematud. Teadmisi peame aga ise koguma, et saada aru, mis toimub, milleks me oleme ja mida me peame oma ajaga peale hakkama. Kunagi oli ta läinud Euroopast Orienti, sest teadmised olid seal, teadmised tulid Euroopasse Oriendist ning tema läks lähemale nende algallikatele. Ta otsis üles observatooriumid, ülikoolid, raamatukogud, arstid, arhitektid, ta seikles, tappis, õppis ja jõudis piirini, mil ta mõistis, et peab õhtupoolsetesse maadesse tagasi tulema. Maailm oli aga muutunud ja see tulemine võttis kaua aega. Temast sai sultani hiiglasliku masinavärgi kojaastroloog ning hoolikalt efektseks kujundatud hookuspookuse rüüs serveeris ta väejuhatusele õigeid tulevikunägemusi. Tal õnnestus hoolikalt manipuleerida selle paradoksiga, mis meie võimel on, ehkki mõned korrad oli ta hukkamise äärel, kuid suutis siis viimases hädas ette ennustada sündmuse, mida kuidagi muuta ei saanud.
Ent Ottomanide maailmal olid omad piirid ja need jäid de Wrangelile kitsaks. Ottomanid ei hoolinud maailmaookeanist, nende universumiks oli Vahemeri, minu isand pidi aga pääsema kaugemale, tal olid oma missioon ja kinnisidee. Sõnumid portugallaste merereisidest olid jõudnud kaugele itta, sõnumid selle kohta, et maailmaookeanil on saari ja võib-olla maid. Itaalia riigid vahetasid hea raha eest teadmisi sultan Mehhemmediga, kes oli suur geograafiahuviline. Seepärast teadis de Wrangel arvutustest ja oletustest, kui suur on maakera ümbermõõt, ega uskunud neid. Ta teadis, et mitmed eurooplased on purjetanud üle ookeani ja saatnud tagasi sõnumeid, et seal on maa, suur maa, et sinna on jõudnud iirlased, baskid, bretoonid, et seal on Avaloni maa, Brazili saar ja legendaarne Antillia... Et maailm peab olema palju suurem, kui ta Ottomanide mail teada saab. Kui 1460. aastal avastasid portugallased Cabo Verde saared, siis teadis de Wrangel, et nüüd on temalgi aeg teele asuda.
Ja siis muidugi oli ta otsinud meiesuguseid. Mõned oli ta leidnud, neid küsitlenud ja uurinud, tõmmanud maailmakaardile ringe ja arvestanud, tuletanud, oletanud ja jõudnud ikka sinnamaani, et ta ei tea, kui suur on maailm.
Meie rännak Valahhiast Portugali oli kestnud kaks aastat, Ibn Masudist oli saanud ristiusku genoalane, ent enne oli ta pidanud saama kreeklaseks ja veneetslaseks. Esmalt olime me põgenenud türklaste leerist, ekselnud läbi metsiku ja julma maa, mina kogusin meie ümber neli tugevat sõdurit ning neli tumma ja truud kastraati hoidsid meid oma verega elus, olles ilmselt teadlikud neile määratud saatusest.
Veneetsia ja Ottomanide vaheline rahuaeg oli läbi saanud. Idapoolse Vahemere valitseja oli vahetunud. Veneetsia kaotas järjest oma kolooniaid Aadria mere rannikul ja selle kaose eest põgenesime me läbi sõdade ja rüüstamiste - ostes, reetes, valetades ja pettes - üha lääne poole, ja kuhu iganes me ei jõudnud, ootasid meid uued sõjad, Genoa, Firenze, Milano, Savoia, sõdimise ja reetmise hullus oli vallutanud kogu oikumeeni.
"Sellised nad on, inimesed," õpetas de Wrangel mind. "Nad usuvad, et on ideaal, mille poole püüelda, ja see õigustab kõik. Keegi usub, et tal on õigus valitseda ja selle nimel peab ta õiglaseks tapmist, reetmist ja valetamist. See ei muutu kunagi. Nad püüdlevad kaosest korra poole, aga iga kord tähendab see aina uusi keelde ja uusi ebaõiglusi. Ära kunagi sõdi kellegi eest. Igal riigil peab olema vaenlasi ja kui ta neid väljast ei leia, siis pöördub riigi viha oma kodanike vastu, sest kui pole vaenlast, siis pole ka riiki. Riiki vajatakse ainult oma võimu hoidmiseks, ent kui pole kellegi eest kaitsta, siis mõeldakse vaenlane välja." Ja sajandite möödudes nägin ma seda igal sammul, et inimeste riik oli ehitatud vägivallale ja umbusule. Nad õppisid kirjutama seadusi ja seadus õigustas kõike, seadus leidis alati vaenlasi.
Ent toona, Portugali rannikule jõudes, oma esimese isandaga hüvasti jättes, olin ma veel noor ja minu isiklik oikumeen oli veel noor.
"Sa ei tea, kes sa oled, kui sa ei tea, kes on teised sinusugused," rääkis de Wrangel. "Sa ei tea, kes sa oled, kui sa ei tea, miks sa oled. Kust sa pärit oled ja milleks sind on loodud. Meiesugused on enim levinud Väike-Aasia ümber, seal oleme me sündinud ja levinud mitmele poole, kuid mitte kõikjale. Mida kaugemale itta, seda vähemaks meid jääb, mida kaugemale põhja, seda harvemini meid leiab. Ma tean, et planeet on suurem, kui meie kõige targemad targad praegu arvavad, ja ma pean teadma, mis on seal - kaugel üle ookeani. Kusagilt on kõik inimesed pärit, kusagil on kõige mõte ja põhjus, kusagil on Looja ja tema teab." Portugali rannal jätsime me hüvasti - niipalju, kui see oli võimalik ja vajalik. Don Federigo Ridolfi oli saanud teenistust kuningas Alfonso kartograafina ning ta oli asumas mereretkele. Mind ta enam ei vajanud, tundmatul teel polnud kohta kahele, kes elus püsimiseks inimese verd vajavad.
Alles kümnendeid hiljem ma kuulsin, et ta oli jõudnud koos meresõitja João Corte-Realiga üle ookeani suurele maale, mida veel paarikümneks aastaks olemas ei olnud, nii et praegugi kinnitab ta, et just tema avastas Ameerika. See oli aastal 1472.
---------
"Suudlevad vampiirid" on Indrek Hargla jutukogu, mille tekstid on võitnud kolm Eesti ulmeauhinda ja Tuglase novellipreemia. Selles leiduvad lood ulatuvad vampiiridest tõsiteadusliku ulmeni, Tallinna iidsetest saladustest Lõuna-Eesti laante müstikani, viikingiküladest Guajaana vihmametsadesse - Indrek Hargla loomingus sulanduvad tihti uskumatutena näivad seosed, müüdid, ajalugu, teadus, minevik ja tulevik. Ulmeasjatundja Jüri Kallase sõnutsi võib seda raamatut pidada Indrek Hargla esinduskogumikuks. Ja taaskord võib lugeja veenduda, et Harglat peetakse õigusega Eesti parimaks ja menukaimaks ulme- ja kriminaalkirjanikuks.
Raamatu saad osta siit: http://www.rahvaraamat.ee/p/suudlevad-vampiirid/707131/et?isbn=9789949391097
