Eesti pere elu Tai saartel: kaugtöötajatest lapsevanemad ja kolm eelkooliealist last
Minu teinepool Holger saab kohapeal tegeleda oma lemmikharrastuse Tai poksiga ja mina üritan soojas päikeselises kliimas välja mõelda, mida oma eluga pärast peatselt lõppevat vanemapuhkust peale hakata. Kas ronida taas sihikindlalt karjääriredelil edasi või võtta lihtsalt lõdvalt ja mõnusalt? Või leida hoopis kesktee?
Seto kultuuri kandjana huvitab mind ka see, kuidas muudab massiturism unikaalse kultuuripärandiga maad. Kas meil, setodel, on turismimajanduses Tai kogemusest midagi õppida?
Satume lõunamaa öös petisest taksojuhi ohvriks, elame üle hetke, kus meie kolmeaastane tütar läheb kaduma, jagame bangalot küünarvarrepikkuse sisalikuga ja leiame vannitoast skorpioni. Kindlasti pole kolme väikese lapsega elu ka soojal maal mingi puhkus, ent oma Taimaa aja peale vaatame kogu perega tagasi suure helgusega hinges.
Siin on katkend raamatust
Meiega samas kortermajas elavad ka mõned hotelliteenindajad, aga valdavalt siiski need, kes tulnud Euroopa külma talve eest siia pakku.
Portreid meie naabritest:
1) templisiniseks värvitud juustega umbes 60aastane kõhn itaalia mees;
2) tätoveeritud keha, indiaani patsi ja juustekaunistustega, tiigrimustrilistes ujumispükstes saledapoolne krimpsupäevitunud nahaga pikk vanemapoolne austria või saksa mees;
3) õllekõhu ja vuntsidega üle keskea saksa meesterahvas koos asiaadist naisega, kel on kolm algkooliealist last (välimuse järgi ei tundu olevat paari ühised lapsed);
4) vanem valge mees oma noore asiaadist kaasaga.
Kolme lapsega kohalik naine käib oma sakslasest farang-mehe juures pea iga päev. Lapsed on teinekord kõik kaasas, vahel ainult mõni neist. Sulistavad me maja ees basseinis, teevad vettehüppeid. Õllekõhuga vanamees õpetab neid sukeldumagi. Kuniks nad laste emaga kahekesi mehe korterisse suunduvad. Lastel hoiavad seni silma peal - palju neil ikka aega kulub, tavaliselt pooltunnike - majanaabrid. Teinekord hüütakse paarikesele korterisse läbi lahtise akna mõni saksakeelne virgutav sõna.
Tänu oma blondidele lastele oleme aga sattunud meie maja itaallaste omavaheliste intriigide pealtkuulajaks.
Üks klann hoiatab mind teise eest – kuna mul on lapsed –, et teised on ikka täitsa segased ja ma peaksin olema ettevaatlik. Moodustunud on kaks vastasleeri.
Tean nüüd itaalia onude elust rohkem, kui tingimata tahaksin. Kodumaal elavad nad samas kandis ja siingi talvituvad juba pea kümme aastat samas hotellis.
Niisiis, saadud informatsiooni järgi elan ma itaallaste keskel, kellest
1) üks on viibinud väidetavalt 20 aastat hullumajas;
2) üks liigub tantsides mööda tänavat (kas see on normaalne?);
3) üks pole kümne aasta jooksul ostnud siia hotelli kohvimasinat (issand, see on ju nii odav!), vaid käib selle asemel iga päev kohvikust kohvi ostmas (issand, see on ju nii kallis!) ja joob seda siis hotelli ees toolil istudes (no mida ta seal vahib!);
4) üks on värvinud juuksed siniseks (kas see on normaalne?);
5) üks oli voodis kolme kohaliku daamiga, kui teised talle külla läksid, ehkki on ju teada, et tal juba seitse aastat ei tõuse (no miks ta sel juhul lõbunaised kohale kutsub!).
Meie lapsed meeldivad mõlema leeri onukestele: itaalia vanahärrad räägivad oma keeles lastega juttu, mängivad, kostitavad hea-paremaga ja on muidu toredad. Kõik käib muidugi meie silme all, me ei lase siin lapsi omapäi välja.
Ei pea reisima Itaaliasse, et elada lõunamaiselt kirglikus keskkonnas.
Ülakorrusele kolinud uued itaallased tõmbasid täna üles rõõmsavärvilise pesuga pesunöörid. Basseini äärde platseerus topless prantslanna sõbrannadega ja meie maja mehed leidsid taas tee siseõue. Elu on saanud sisse uue hoo.
Kõige kauem on praegu siin talvituvatest eurooplastest meie kortermajas elanud Hans. Pruuniks päevitanud krimpsus kehast paar numbrit suurem lotendav nahk. Ärksad pruunid silmad hõredate pruunikate juuste ja kiila pealae all välkumas. Riietuseks harva rohkem kui lõdvalt ümber puusade lehvivad valged aluspüksid. Hommikul on ta esimesena basseini veeres. Tema on ainus, kel on seal oma püsikoht. Kõik majaelanikud teavad seda ja ei lähe tema basseinitoolile. Või kes tahakski. Päevitustooli katab võidunud käterätt ja tooli kõrval pukil vedeleb poolik kohvikruus koos konidega. Nii on see olnud juba aastaid. Hans elabki Tais, meie kortermajas. Ta on sakslane, kes töötas eluaeg Rootsis ja on otsustanud nautida soojas kliimas kõike seda, mida Rootsi pensionisüsteemi igakuised väljamaksed pangakontole võimaldavad.
Põhiliselt istub ta oma päevitustoolis palmi all basseini veeres, kastab end regulaarselt vette iga tunnikese takka, vestleb teiste majas elavate sakslastega maailma asjadest. Vahepeal käib lähedal asuvatest toidupoodidest süüa ostmas – need on need harvad korrad, kui teda riietatuna näeme. Või harva ka rolleriga sõitmas. Põhiliselt on ta aga oma toolis või siis kastab kastekannuga hoovis lilli.
„Olen üksik inimene, keegi mind Saksamaal ei oota,“ selgitab ta ise, miks ta elab just Taimaal. „Olen siin oma toas elanud juba aastaid, mistõttu hind on väga hea.“
Annela Laaneots “Minu Tai saared”, Petrone Print
