Islam ja islamiäärmuslus – kas nad on samastatavad või mitte?
"Viimastel aastatel ja kuudel oleme me eurooplased palju mõelnud, mis on islamiäärmuslus ning miks ja kuidas see tekib? Miks see levib ka Euroopas? Samuti painavad meid järgmised küsimused: millised on islami ja islamismi seosed? Miks islamiäärmuslus levib nii edukalt just tänapäeval 21. saj alguse postmodernses ja high-tech-maailmas?" arutleb Tartu ülikooli idateadlane Vladimir Sazonov.
Paljud mõtlevad hirmuga selle peale, et Euroopasse tuleb hulk pagulasi ning mitmed neist on moslemid. Esitakse ka küsimusi: kas see võib tähendada meile teatud turvariske? Kas see võib tähendada ohtu meie kultuurile ja euroopalikele väärtustele? Need on kõik muidugi olulised küsimused, kuid samuti väga keerulised ja võib-olla neile polegi ühest vastust. Meedias on tuure võtnud pagulaste probleem. Mitmed sõnavõtud on pagulaste poolt, mitmed aga vastu. Tekkinud on terav debatt ja paraku on juba kujunemas mingit laadi infosõda sellel teemal.
Kuid minu eesmärk pole üldsegi rääkida pagulaste teemal, vaid hoopiski millestki muust, kuid see teema on mingil määral seotud ka pagulusteemaga, sest mitmed pagulased on ju moslemid.
Igal juhul tuleks alustada ehk sellest, et väga sageli meie, Õhtumaa tsivilisatsiooni lapsed ja läänemaailma produktid, ei tea, ei mõista ja sageli ei tahagi mõista, mis on islam. Sageli me ei aimagi, millega on tegu, kuna see tundub kauge, orientaalne ja eksootiline usk.
Rõhutan kohe, et islami ja islamiäärmusluse vahel ei tohi panna võrdusmärki, nagu seda mõned uurijad ja eksperdid teevad. Islam, nagu iga teine usk, olgu see kristlus, budism, judaism või zoroastrism, ei õhuta vaenu ega propageeri vägivalda. Islam ei propageeri vägivalda; kuigi see on alistumise religioon, on see just eelkõige enese alistamine jumalale. Nii tähendabki sõna „islam“ (araabia keeles islām) alistumist jumala ehk Allahi tahtele. See moslemite jaoks ülioluline sõna on tekkinud araabiakeelsest sõnast aslama „end allutama“. Uurija David Waines kirjutab, et „islam tähendab „püüdlemist Ainujumala õpetuse suunas, selle aktiivset äratundmist ja allumist. Need, kes seda praktiseerivad, on moslemid (õpetlased ja tavalised usklikud), kellest moodustubki kogukond““. Uurija Karen Armstrongi sõnul on moslem mees või naine, kes on „täielikult alistunud Allahile ja tema nõudele, et inimesed peavad kohtlema üksteist õiglaselt, võrdväärselt ja kaastundega. See oli hoiak, mida väljendati rituaalses palves (salat), lamavas asendis, mida moslemid pidid kolm korda päevas sooritama“.
Äärmuslased ehk islamistid, olgu need Al-Qaedast, IS-st, Moslemi Vennaskonnast või Jabhat al-Nusrast vms, rikuvad sageli jämedalt islami peamiseid põhimõtteid ja reegleid ning kasutavad islamit ja Koraani oma vägivaldsete tegude õigustamiseks.
Paljusid siin elavaid islam isegi võib-olla hirmutab kuna nad ei tea, millega on tegu, teised aga tunnevad selle vastu hoopis suurt huvi. Mõnede mõttekäik oli aastaid umbes selline – „see meid ju eriti ei puuduta, vähemalt aastakümneid ju ei puudutanud“. Kuid olukord muutus ja nüüd muutub see küsimus aina aktuaalsemaks ja seoses sellega tekivad ka probleemid. Paremal juhul on meil seni on olnud vaid hägus ettekujutus islamist ning selle tavadest ja ideedest.
Vaevalt, et enne 11. septembrit 2001. mis muutis tervet maailma, kuigi paljud inimesed Läänes üldse mõtlesid islamist, eriti nendes läänemaades, kus moslemite arv on seni olnud väike. Meid, eestimaalasi, on alati rohkem huvitanud eeskätt meie müstiline ja ettearvamatu idanaaber Venemaa, kes on sageli olnud Baltimaade suhtes üpris agressiivne ning mis on meis alati muret tekitanud. Just NSV Liit ning selle õigluspärane järglane Venemaa on 20. saj ja 21. saj alguses olnud Eestile üks suurimaid ohte. Taoliste ohtude varju on alati jäänud meie jaoks islamismi oht. Moslemeid on Eestis vähe ja nad on rahumeelsed; seda kinnitavad ka uuringud: näiteks moslemite turvatunnet Eestist on mingil määral küll uuritud. Kuid probleem võib tekida just siis kui meie maale saabuvad radikaalsed salafistid, kes võivad hakata õhutama vaenu ja levitama oma radikaalseid vaateid.
Paraku viimasel ajal kuuleme islamist kui religioonist just paljuski äärmusluse kontekstis – sõjad Süürias ja Iraagis, islamistlikud äärmuslaste terroriaktid Lähis-Ida, aga ka Euroopas. Kuigi islamiäärmuslusest räägitakse aina rohkem, kuna siit ja sealt tuleb teateid islamistide terroriaktidest, genotsiidist, kultuuripärandi hävitamisest Lähis-Idas, Aafrikas jne, siis islamist kui religioonist räägitakse vähe.
Probleem on ka selles et kõrgkoolid, kus võiks Lähis-Ida erila õpetada põhjalikumalt ja paremini ning kus erialaspetsialiste selles valdkonnas niigi napib, pole eriti näidanud üles huvi selle eriala edaspidise arengu suhtes ning üleüldse on Lähis-Ida uuringute tulevik Eesti teadus- ja haridusmaastikul suure küsimärgi all. See on aga lühinägelik lähenemine, arvestades seda, et Lähis-Ida uuringud, Lähis-Ida kultuuri, keelte, poliitika ja religiooni küsimuste asjatundmine muutub aina aktuaalsemaks. Selle asemel, et keskenduda sellele, et paremini mõista Lähis-Ida rahvaste kultuuri, vaieldaks tuliselt pagulaste teemal. Antud vaidlused aga ei anna ega muuda midagi, vaid pigem tekitavad ühiskonnas lõhenemist ning tüli.
Tuleme aga tagasi küsimuse juurde: kas siis islamism ja islam on samastavad?
Juba selline küsimuseasetus pole õige. See oleks sama kui küsida, kas kristlus ja kristlik usufanatism on samastatavad. Muidugi ei ole. Usufanaatikud, radikaalid kasutavad ükskõik millist usundit oma fanaatiliste, haigete fantaasiate elluviimiseks. Islami rahumeelsus või sõjakus sõltub vaid sellest, kes ja kuidas Koraani tõlgendab. Tõsiusklik ja mõistlik inimene, kellel pole tõsiseid psüühikahäireid, ei näita üles sallimatust ega viha teiste usuliste gruppide suhtes. Usufanatistlikke tendentse näinud keskaegne ja varauusaegne Euroopa, mil nõiajaht muutus kohati hüsteeriaks, on üks väga hea näide sellest, kuidas usufanaatikud suudavad ükskõik millist usundit ja usutavasid oma huvidest nii „tõlgendada“ ja nii „ümber pöörata“, et mitmed ideed ja dogmad ei ole enam äratuntavadki.
2012. a KVÜÕA toimetiste 16. numbris kirjutasin koos teoloog Andres Saumetsaga järgnevalt: „Kristliku õhtumaa jaoks nii kuulsusetult lõppenud verine ristisõdade ajajärk algas 1095. aastal paavst Urbanus II usuliselt ja poliitiliselt sütitavate sõnadega: „Deus lo volt!“ (‘Jumal tahab seda!’). Nimetatud juhtlause sai pühale maale suunduvate kristlike sõdalaste sõjahüüuks“. Nii on jumala tahtega õigustatud ajaloos väga mitmeid sõdu ja vägivalda, fanatismi ja sallimatust. Mõnes mõttes on usufanatism ju religiooni rüvetamine, heade ideede moonutamine ning usu ja jumala ärakasutamine oma huvides, sageli väga küünilise ja labase eesmärgiga. Sellel ei ole enam mingit pistmist eeskätt religiooniga, vaid tegu on ohtliku ja äärmusliku ideoloogiaga.
Miks just tänapäeval on fundamentalistidel selline soodne pind tegutsemiseks Lähis-Idas ja miks nende ideed nii kiiresti levivad, sh ka Euroopas, näiteks noorte seas vanuses 15–20 aastat? Teadagi on laiema pinna ja toetusega ükskõik mis liiki fanatism tavaliselt võimalik pigem sellistes piirkondades, kus on toimumas mingi sügav kriis, kus on olemas mingi konflikt või lõhenemine. Kriis ja konflikt igas mõttes, olgu see kriis ühiskonnas, riigis, majanduses, poliitikas või usus, on ju tegelikkuses sageli inimeste maailmavaadete kokkuvarisemine või nende muutmine.
Äärmuslus kui kriisi üks produkt võib sagedamini tekkida just piirkondades, kus puudub heaolu ning tolerantsus, kus ligipääs haridusele on piiratud ja kus sageli on äärmuslike vaadetega juhtivatel isikutel, olgu nad poliitikud või usuliidrid, oluline roll ühiskonnas, poliitikas ja religioonis. Samas on usufanatismi puhangud Lähis-Idas mõnes mõttes ka vastureaktsioon teatud protsessidele, kasvõi lääneriikide koloniaalpoliitikale 19.–20. saj ja üldse Lääne ning Venemaa pikaajalisele sekkumisele Lähis- ja Kesk-Ida asjadesse, alates brittide tegutsemisest Lähis- ja Kesk-Idas ja Nõukogude vägede invasioonist Afganistani 1979. a kuni 2003. a Iraagi sõjani. Kõik need tegurid pigem soodustavad ja aitavad kaasa praegusele olukorrale.
Allikas: Pealinn
