Kuidas tunda ära valetajat: tema sõnad ja näoilme ei ütle kuigi palju

Pole olemas ühtegi žesti, näoilmet või lihasetuksatust, mis tähendaks konkreetselt, et inimene valetab. On olemas üksnes märgid halvast ettevalmistusest ning emotsioonidest, mis antud inimese käitumisstiiliga ei sobi, kirjutab Paul Ekman raamatus „Valede jahil“.

Valedekütt peab õppima, kuidas kajastub emotsioon kõnes, hääles, kehas ja näos, milliseid jälgi võib esineda vaatamata valetaja katsetele oma tundeid varjata ning mis reedab võltsemotsioonid. Pettuse paljastamine nõuab ka arusaamist sellest, kuidas võivad need käitumise elemendid näidata, et valetaja oma lugu järjest pikemaks „luuletab”.
Valede tabamine ei ole lihtne. Üheks probleemiks on informatsiooni üleküllus. Kõike, mida tuleb arvesse võtta, on korraga liiga palju. Tohutu hulk allikaid – sõnad, pausid, hääletoon, väljendid, pealiigutused, žestid, hoiak, hingamine, punastamine või kahvatumine, higistamine ja nii edasi. Ning kõik need allikad võivad kanda endas informatsiooni üheaegselt või kattuvatel ajahetkedel, võisteldes omavahel valedeküti tähelepanu pärast. Õnneks ei pea valedekütt kõike nähtut ja kuuldut võrdse hoolega üksikasjalikult vaagima. Vestluse käigus ei pruugi kõik infoallikad olla usaldusväärsed.
Mõned põhjustavad teistest rohkem lekkeid. Üsna kummalisel moel pöörab enamik inimesi suuremat tähelepanu kõige vähem usaldusväärsetele allikatele – sõnadele ja näoilmetele – ning laseb end seetõttu kergesti eksiteele viia.
Valetajad ei jälgi, kontrolli ega maskeeri tavaliselt kogu oma käitumist. Ilmselt ei suudakski nad seda teha, kui ka tahaksid. Pole tõenäoline, et keegi suudaks edukalt kontrollida kõiki detaile, mis võiksid ta välja anda, alates varbaotstest kuni laubani. Selle asemel varjavad ja võltsivad valetajad neid elemente, mida teised nende arvates kõige rohkem vaatavad. Valetajad on harilikult äärmiselt ettevaatlikud oma sõnade valikul. Suureks kasvamise käigus õpivad kõik, et enamik inimesi kuulab hoolikalt seda, mida öeldakse. Sõnad pälvivad niivõrd suurt tähelepanu põhjusel, et kõne on ilmselgelt kõige rikkalikum ja mitmekülgsem suhtlemisviis. Sõnadega saab edasi anda palju rohkem sõnumeid (ja palju kiiremini) kui näo, hääle või keha vahendusel. Valetajad tsenseerivad oma juttu, varjates hoolikalt sõnumeid, mida nad välja öelda ei soovi, ja seda mitte üksnes teadmise tõttu, et kõik pööravad sellele allikale tähelepanu, vaid ka põhjusel, et inimene vastutab oma sõnade eest rohkem kui hääletooni, näoilmete või enamiku kehaliigutuste eest. Vihast näoilmet või karmi hääletooni võib alati eitada. Süüdistajale võib enda kaitseks vastata: „Sulle ainult tundus see nii. Ma ei öelnud seda üldse vihase häälega.”
Märksa raskem on eitada öeldud vihaseid sõnu. Juba väljaöeldut saab korrata ning selle täielik salgamine pole võimalik.
Teine põhjus, miks sõnu hoolikalt jälgitakse ja niivõrd sageli maskeerida püütakse, on selles, et sõnadega on lihtne teeselda – väljendada midagi, mis pole tõsi. Sõnade täpse sisu võib varem üles kirjutada ja ümber sõnastada. Iga näoilme, žesti ja häälemuutuse sama detailse planeerimisega saaks hakkama ainult väga vilunud näitleja. Sõnu on kerge ikka ja jälle harjutades üle korrata. Kõnelejal on tänu öeldu kuulmisele olemas pidev tagasiside ning seetõttu suudab ta oma sõnumit täpselt reguleerida. Näo-, keha- ja häälekanalitest saadav tagasiside on märksa ebatäpsem.
Sõnade järel saab järgmisena teiste suurima tähelepanu osaliseks nägu. Inimestele tehakse märkusi nende näoilme kohta: „Jäta see grimassitamine!” „Vähemalt naerata, kui sa seda ütled!” „Ära vahi mind sellise näoga!” Osaliselt saab nägu sellist tähelepanu põhjusel, et see on isiksuse märk ja sümbol. See on peamine tunnus, mille alusel me üht inimest teisest eristame. Näod on ikoonid, mida jäädvustatakse fotodele, et riputada neid seintele, asetada kummutitele ning kanda kaasas rahakottides. Hiljutised teadusuuringud on avastanud, et üks kindel ajupiirkond on spetsialiseerunud nägude tuvastamisele.
On veel palju muid põhjuseid, miks inimesed nägudele sellist tähelepanu pööravad. Nägu on esmane koht, kus väljenduvad emotsioonid.
Koos häälega võib see öelda kuulajale, kuidas kõneleja ise öeldusse suhtub, kuid mitte alati täpselt, sest näod võivad tunnete osas valetada. Kui kuulmisega on raskusi, võib kõneleja huulte jälgimine aidata kuulajal öeldud sõnu aimata. Näo jälgimine võib anda ka olulisi signaale, mis on vajalikud vestluse jätkumiseks. Kõnelejad tahavad teada, kas nende kuulajad neid tõesti kuulavad. Kõnelejale otsa vaatamine lubab küll seda arvata, kuid ei ole siiski kõige usaldusväärsem signaal. Tüdinud, ent viisakad kuulajad võivad kõnelejale näkku vaadata ka ajal, mil nende mõtted on mujal. Kuulajad ergutavad kõnelejat ka peanoogutuste ja kinnitavate mühatustega, kuid needki võivad olla teeseldud.
Võrreldes sõnadele ja näole pühendatud ohtra tähelepanuga ei jää kehale ja häälele just palju üle. Siiski ei ole kaotus suur, sest tavaliselt annab keha märksa vähem informatsiooni kui nägu ning hääl omakorda märksa vähem kui sõnad. Käežestid võivad kanda endas arvukalt sõnumeid nagu näiteks viipekeele puhul, kuid põhjaeurooplaste ja vastavate juurtega ameeriklaste vestlustes need eriti levinud ei ole – kui just kõnelemine võimatu pole. Sarnaselt näole võib ka hääl näidata, kas inimene on emotsionaalne või mitte, kuid seni pole teada, kas hääl võib anda tuntavate emotsioonide kohta näoga võrreldes sama palju informatsiooni.
Enamik inimesi sõltub kõneldes kuulaja vastustest ja küsib neid saamata peagi: „Kas sa kuulad mind?” Vaid vähesed inimesed võivad tegutseda suletud süsteemina, pööramata kõnelemisel mingit tähelepanu sellele, kas nende kuulajad jutule reageerivad või mitte.
Näiteks saeveski tööliste hulgas, kes peavad omavahel suhtlema, kuid ei saa valju müra tõttu sõnu kasutada, on välja kujunenud keerukas käeviibete süsteem. Samal põhjusel kasutavad läbimõeldud viipesüsteemi ka piloodid ja tekimeeskonnad lennukikandjatel.
Valetajad jälgivad tavaliselt oma sõnu ja nägu (mida nad teavad teiste tähelepanu keskpunktis olevat) ning püüavad neid kontrollida tunduvalt rohkem kui keha ja häält. Sõnade osas õnnestub see neil paremini kui näo puhul. Sõnadega on lihtsam teeselda kui näoilmega, sest nagu eespool mainitud, on sõnu võimalik paremini selgeks õppida kui ilmeid. Ka varjamine on lihtsam. Inimesed suudavad oma sõnu näost paremini jälgida, selekteerides välja kõik, mis võiks neid reeta. Lihtne on aru saada, mida öeldakse, palju raskem on mõista, mis inimese näost peegeldub. Tagasiside selgust, mille annab öeldavate sõnade kuulmine, võiks võrrelda ainult pidevalt iga ilmet näitava peegliga. Kuigi näos esineb tukseid, mis võivad anda teavet selle kohta, millal lihased pingule tõmbuvad ja liiguvad, on minu uuringud näidanud, et enamik inimesi ei oska selle informatsiooniga suurt midagi peale hakata. Vaid vähesed on teadlikud oma näole tekkivatest ilmetest, kuni need äärmuslikuks ei muutu.
On olemas veel üks, olulisemgi põhjus, miks näost võib leida rohkem pettuse märke kui sõnadest. Nägu on otseselt seotud aju piirkondadega, mis puudutavad emotsioone, kõne aga mitte.
Emotsiooni tekkimisel hakkavad näolihased tahtmatult tegutsema. Inimesed võivad ainult vastava otsuse või harjumuse jõul neid ilmeid valitsema õppida, püüdes neid varjata – vahel võib see õnnestuda, vahel aga mitte. Emotsiooni tekkimisel avalduvaid esmaseid näoilmeid ei valita teadlikult, välja arvatud teesklemise korral. Näoilmed kujutavad endast kahetist süsteemi – tahtlik ja tahtmatu, valetamine ja tõerääkimine, tihti samaaegselt. Just seepärast võivad näoilmed olla niivõrd keerukad, segadusseajavad ning võluvad. Järgmises peatükis selgitan ma pikemalt närvisüsteemist tulenevaid mehhanisme, mis aitavad eristada tahtlikke ja tahtmatuid ilmeid.
Närviteadlastel puudub selge ülevaade nii süsteemist, mis annab meile informatsiooni meie endi näoilme muutumise kohta, kui ka sellest, kas täheldatud muutused leiavad aset lihastes või nahas.
Psühholoogidel pole üksmeelset seisukohta küsimuses, kui hästi suudavad inimesed enda näoilmeid nende tekkimisel tunnetada.
Minu uuringud lubavad arvata, et me ei tunneta oma ilmeid eriti selgelt ning et enamasti ei pööra me oma näos toimuvale erilist tähelepanu.
Kahtlevad inimesed peaksid pöörama oma häälele ja kehale suuremat tähelepanu, kui nad tegelikkuses teevad. Sarnaselt näole on ka hääl seotud aju piirkondadega, mis tegelevad emotsioonidega.
Väga raske on varjata mõningaid häälemuutusi, mis tekivad emotsiooni tugevnemisel. Ning häälekõla puudutav tagasiside, mida valetaja vajab, et oma tooni kontrollida, pole hääle kuulmise puhul tõenäoliselt sama selge kui sõnade korral. Esmakordselt oma häält lindilt kuuldes on inimesed imestunud, sest iseenda häält kuuldakse osaliselt luustiku vahendusel ning seetõttu kõlab see teisiti.
Keha on samuti hea lekete ja pettusevihjete allikas. Erinevalt näost või häälest ei ole enamik kehaliigutusi otseselt seotud emotsioone puudutavate ajupiirkondadega. Kehaliigutusi võib olla üsna kerge kontrollida. Inimene võib oma keha tegevust tunda ja tihti ka näha. Kehaliigutusi peaks olema tunduvalt lihtsam varjata kui emotsioonist tulenevaid näoilmeid või häälemuutusi.
Kuid enamik inimesi lihtsalt ei vaevu seda tegema. Neid on kasvatatud teadmises, et see ei ole vajalik. Inimesi süüdistatakse harva selles, et nad oma keha liikumisega midagi väljendavad. Keha on reetlik, sest seda eiratakse. Kõik on liiga ametis näo jälgimise ja sõnade valimisega.
Kuigi kõik teavad, et sõnad võivad olla valelikud, on minu uuring kindlaks teinud, et inimesed usuvad teiste sõnu ja lasevad end tihtipeale eksiteele viia. Ma ei taha öelda, et sõnu tuleks täielikult ignoreerida. Inimesed teevad ka verbaalseid vigu, mis võivad põhjustada nii lekkeid kui pettusevihjeid. Ja isegi juhul, kui sõnad on veatud, võib vale tihti välja tulla just lahknevusest öeldu sisu ning hääle, keha ja näo kaudu väljendatava vahel. Kuid enamikku näos, kehas ja hääles esinevatest pettusevihjetest ei panda tähele või tõlgendatakse valesti. Sellele järeldusele jõudsin ma paljude katsete põhjal, kus palusin inimestel anda hinnang neile, keda videolindilt näidati.
Mõnele näidati ainult nägu, teistele ainult keha, kolmandad kuulsid kõnet, mis suunati läbi filtri nii, et sõnad arusaamatuks muutusid, hääletoon jäi aga samaks ning ülejäänud kuulsid või
lugesid sõnu. Kõik nägid samu inimesi – eelmises peatükis kirjeldatud tudengeid, kes pidid filmide vaatamise ajal oma tunnetest tõtt rääkima või nende kohta valetama. Nagu mäletame, näidati ausates vestlustes tudengitele meeldivat filmi ookeanivaadetega ja paluti neil oma tundeid otsekoheselt kirjeldada. Valetamisvestlustes aga näidati filmi räigete meditsiiniliste stseenidega, mille vaatamise ajal pidid nad üritama vestluskaaslast veenda, et vaatavad mingit teist meeldivat filmi, sedakorda lilledest. Küsitleja ise ei näinud, millist filmi tudeng parajasti vaatas. Need tudengid püüdsid küsitlejat iga hinna eest eksitada, sest panused olid väga kõrged. Nad uskusid, et katsega jälgiti, kui hästi suudaksid nad kontrollida oma emotsioone kiirabitoas või operatsioonisaalis.
Katsetes, mille käigus uuriti, kui hästi suutsid inimesed kindlaks teha juhud, kus tudengid valetasid, ei huvitanud meid ainuüksi küsimus, milline allikas (nägu, keha, hääl või sõnad) annab parima tulemuse, vaid ka see, kas kahtlustavad inimesed saavad ülesandega paremini hakkama kui need, kes enda eksitamist ei aima.
Me jagasime inimesed, kes pidid salvestust kuulma või nägema, kahte rühma. Osa neist muutsime kahtlustavaks, kirjeldades neile hinnatavate olukorda, teistes aga püüdsime igasugust kahtlemist summutada. Mittekahtlustavale rühmale ei räägitud katsest midagi; võimalikku pettust või valetamist ei mainitud üldse. Me ütlesime neile vaid, et nad näevad või kuulevad inimesi kõnelemas filmist, mida nad parajasti vaatavad. Nad pidid hindama ka vastajate ausust ja selleks, et mitte kahtlusi tekitada, peitsime ausust puudutava hinnangu paljude muude soovitud hinnangute vahele, mis puudutasid sõbralikkust, ekstravertsust, esinemisjulgust, kohmakust, rahulikkust jne.
Kuigi mõned tudengitest olid kohutavalt oskamatud valetajad, keda oli lihtne paljastada, suutis enamik tudengeid mittekahtlustavad hindajad ära petta. Kõige halvemini läks neil, kes nägid ainult nägu või kuulsid ainult sõnu: nemad pidasid tudengeid ausateks ka siis, kui nood tegelikult valetasid. Palju paremini ei käinud ka kahtlustajate käsi. Neile hindajatele räägiti tudengitele antud juhised ausalt ära ning öeldi siis, et hinnatavad võivad valetada või siis tõtt rääkida. Langetada paluti ainult üks hinnang: kas tegemist on tõe või valega. Väga vähesed suutsid neid omavahel paremini eristada kui lihtsalt juhuslikule valikule tuginedes. Kõige paremini said hakkama need, kes nägid ainult keha, aga isegi nende hulgas oli õigete vastuste osakaal ainult 65 protsenti, samal ajal kui juhusliku valiku korral on tõenäosus 50 protsenti. Üksikutel õnnestus saada väga hea tulemus, tuvastades õigesti tervelt 85 protsenti valetajatest.
Mõned neist täpsetest hindajatest olid väga kogenud psühhoterapeudid, keda tunti ekspertidena, osad aga olid lihtsalt erakordselt tundlikud inimesed teistelt elualadelt.
Selline eksimine ei ole sugugi paratamatu. Inimesed, kellele sai tutvustatud tarkusi, mida sisaldab nii käesolev kui järgmine peatükk, suutsid vägagi hästi kindlaks teha, millal tudengid valetasid – sama hästi kui kõige kogenumad psühhoterapeudid. Mõne vale tundemärgid on õpitavad. Valedekütil on paremad võimalused, kui pettus on seotud emotsiooniga ning valetaja ei ole psü hopaat, väga kogenud või sündinud valetaja. Meil on kolm eesmärki: valetajaid sagedamini ära tunda, tõerääkijaid harvemini valesti hinnata ning mis kõige tähtsam – saada aru, millal kumbki kahest eelnevast olukorrast pole võimalik.

Paul Ekman „Valede jahil“, Maalehe ja Varraku raamatusari Tarkusepuu