Millal algab ja lõpeb tööpäev?
Igal inimesel on õigus vastavalt oma eelistustele ja võimalustele vabalt valida tegevusala, elukutse ja töökoht. Üks oluline küsimus töökoha valimisel on paljude jaoks töökoha kaugus elukohast. See, kas inimene liigub tööle jalgsi, auto või ühissõidukitega, on samuti tema enda eelistuste ja võimaluste küsimus. Aeg, mis inimesel kulub kodust tööle liikumiseks, võib varieeruda mõne minuti ja mõne tunni vahel. See aeg on käsitletav puhkeajana ning tööaja hulka seda ei arvestata.
Seega ei alga inimese tööpäev üldjuhul siis, kui ta hommikul kodust välja astub, vaid hetkest, kui töötaja hakkab tegutsema tööandja huvides ja korraldusel.
Tihti täidavad töötajad oma töökohustusi aga väljaspool töökohta: näiteks sekretär ostab tööpäeva lõpus bürootarvete poest printerile tahmakasseti, mõnel töötajal on kohtumised partneritega või asjaajamised ametiasutustes väljaspool töökohta. Kui selliseid ülesandeid täidetakse tööpäeva lõpus, lõpeb tööpäev üldjuhul ülesannete täitmise lõpetamisega. Mis saab siis, kui töötajal puudub konkreetne tegevuskoht ja ta ei saa ise valida, kuhu tema töö võib ta päeva jooksul viia? Näiteks valvesüsteeme paigaldavad ja hooldavad turvafirma töötajad, IT-teenust osutava ettevõtte tehnikud, taksojuhid, ehitustöölised, elektrikud, maaklerid ja müügimehed, kes tööpäeva jooksul käivad paljudel eri objektidel.
Juhul kui töötaja peab iga tööpäeva alguses minema konkreetseks kellaajaks töökohta ja võtma sealt tööandjale kuuluva auto, mille ta tööpäeva lõpus tagasi viib, algab tema tööpäev hetkest, kui ta hakkab töökohustusi täitma (s.o ajal, kui ta alustab sõitu esimesele objektile), ning lõpeb, kui ta tagastab auto tööandja valdusse.
Samuti võib tööaja algus või lõpp sõltuda sellest, kuidas töökohustusi jagatakse ning kas töötaja peab tööpäeva alguses või lõpus veel mingeid tööandja korraldusi täitma. Näiteks kuulub tööaja sisse aeg, kui elektrik võtab tööpäeva alguses tööandja kontorist nimekirja objektidest, mida ta peab päeva jooksul külastama. Tööpäeva lõpus esitab elektrik külastatud objektide kohta aruande. Seda teeb ta ka, kui peab tööpäeva alguses konkreetsete eelseisvatele tööde tegemiseks oma varustust täiendama või tööandja laost tööriistu juurde võtma. Nimetatud juhtudel lähtutakse eeldusest, et isiku töökoht on tema sõiduk, millega ta osutab teenust, ja tema tööpäev kestab üldreegli järgi töökohta jõudmisest kuni töökohast lahkumiseni. Mitte kõik töötajad ei võta tööandjale kuuluvat autot tööpäeva alguses tööandja garaažist või hoovist. Tänapäeval on üsna levinud, et tööandja on töötajale andnud töökohustuste täitmiseks auto, millega töötaja läheb koju ja mida ta kasutab iga päev töösõitudeks (ja miks mitte ka erasõitudeks). Siis võib juhtuda, et töötaja peab hommikul olema juba objektil, mis on tema elukohast kaugel, ja lõpetab päeva samuti objektil, kust kojusõit võtab palju aega. Sellistel juhtudel ei ole töötajal võimalust kohandada oma eraelu ja elukohta vastavalt oma töökoha lähedusele, sest see muutub iga päev.
Kui töötajatel ei ole kindlat või tavapärast töökohta, on aeg, mille töötajad iga päev kulutavad, et minna oma elukohast tööandja määratud esimese kliendi juurde ja tööandja määratud viimase kliendi juurest oma elukohta tagasi, käsitletav tööajana. Kirjeldatud tööaja kestuse käsitlus on verivärske ja pärineb hiljutisest Euroopa Kohtu otsusest Hispaania turvafirma kohta, kus oli kehtestatud eelkirjeldatud töökorraldus. Turvafirma töötajad pidid oma piirkonnas tegema paigaldus- ja hooldustöid. Vahemaa töötaja elukohast objektini võis märkimisväärselt varieeruda ja ületada mõnikord 100 kilomeetrit, tihedast liiklusest tingituna võis töötajal elukoha ja objekti vahel liikumiseks kuluda isegi kolm tundi.
Kuigi püsiva töökohata töötajad võivad kuritarvitada oma tööaja alguse ja lõpu aega, ajades tööpäeva alguses või lõpus isiklikke asju, ei olnud ka varasema praktika järgi, kui tööaeg algas esimesele objektile jõudmisest ja kestis kuni viimaselt objektilt lahkumiseni, välistatud kuritarvitused tööpäeva kestel objektide vahelistel sõitudel. Töölepingu seadusega on ette nähtud, et töötajal on õigus tööpäeva jooksul vabale ajale. Tööpäeva vältel võib teha puhkepause, sealhulgas näiteks lõuna-, kohvi- ja suitsupause. Olukorras, kus töötaja ajab tööpäeva jooksul isiklikke asju (käib poes või pangas, viib last lasteaeda või läheb lõunale), on tegemist aga vaba ajaga ning see ei kuulu tema tööaja arvestuse hulka. Euroopa Kohus soovitab kuritarvituste ärahoidmiseks kontrollida näiteks kütusekaardi väljavõtteid ja auto läbisõitu. Kuigi eri kontrollimehhanismid võivad tekitada tööandjale lisakoormuse, on kohtu hinnangul töötajate ohutuse ja tervise kaitse primaarne. Tööpäeva kestuse optimeerimiseks soovitatakse päeva esimesed ja viimased kliendikülastused planeerida võimalikult töötaja kodukoha lähedusse. Nimetatud otsus mõjutab otseselt ka Eesti tööandjaid ja töötajaid. Ühest küljest mõjutab otsus seda, millal algab ja lõpeb tööpäev, ning sellest johtuvalt näiteks ületunnitöö aega, kui töötaja objektilt koju sõitmine on aeganõudev. Teisalt võib see mõjutada maksustatavat erisoodustust tööandja auto kasutamisel, kuivõrd objektilt kojusõitu ei saa käsitleda erasõiduna.
