Estonia katastroofi järel kannatanuid aidanud psühholoog: oli hoiatavaid näiteid, kui emotsioone ja tõde lähedaste eest varjati
Raamatu „Estonia inimesed“ enamikul lugudel on laiem mõõde kui laevaõnnetus. See on lein: kuidas kaotusega hakkama saada ja edasi elada, kui kõige kallim inimene või inimesed on igaveseks läinud. Elavatel tuleb leinaga toime tulla ja selleks puhuks on psühholoogidel ka universaalseid nõuandeid.
Iga päev sureb inimesi ootamatult: kas avariis või äkilise terviserikke tõttu või muul põhjusel. Inimene ei ole loodud aga pika stressi talumiseks. Kuna tugev stress lülitab immuunsüsteemi välja, siis hakkavad vohama kasvajad. Teine riskigrupp on südame-veresoonkonnahaigusi põdevad inimesed. Kõnelemist peetakse kasulikuks, sest see aitab ajust ära koristada ka selle, mis šoki ajal on ladestunud.
Järgnevalt katkendeid psühholoog Tiiu Merese loost.
Psühholoog Tiiu Merese äratas 28. septembri hommikul tema kümneaastane poeg, kes oli koolipäeval emast varem tõusnud, raadio käima pannud ning kuulis sealt uudiseid. „Emme, meie laev on põhja läinud,“ ütles laps.
Tiiu pere käis paar nädalat varem Estoniaga reisil ning seetõttu nimetaski laps seda „meie laevaks“.
„Mulle tundus täiesti uskumatu, et selline asi on võimalik, ja kogu õnnetuse ulatus loomulikult kohale ei jõudnud.“
Tiiu töötas Tallinna Pedagoogikaülikoolis ja läks pärast hirmsat uudist hommikul tööle.
Kõigepealt läksid psühholoogid sadamasse. Küünlad põlesid, kõik aknalauad ja trepid olid täis võileivataldrikuid, nurkades pinkide peal istusid inimesed, kes hoidsid üksteisest kõvasti kinni.
„Hästi vaikne oli. Liikumine käis ainult Estline´i laua juures. Inimesed läksid sinna, küsisid midagi ja tavaline vastus oli, et kahjuks tema kohta ei ole midagi teada... Seal toimus ka midagi kummalist: iga natukese aja tagant keegi tõusis, läks ära ja teine tuli asemele. Avastasime, et nad käisid vahepeal kempsus nutmas. Nemad olid esimesed, kellele hakkas pärale jõudma, et pääsenute nimekirja rohkem nimesid ei tule. Et nende lähedased ja sõbrad ja töökaaslased on igaveseks läinud.“
Sadamasse kriisikeskust teha ei saanud, sest elu läks edasi ja järgmisel päeval lahkusid sadamast uued laevad uute reisijatega. Kriisikeskus tekkis samal päeval üheks nädalaks ära sõitnud sotsiaalministeeriumi töötaja kabinetti.
/---/
Inimesed leidsid tee kriisikeskusse juba katastroofijärgsel päeval. Tiiu sõnul oli esialgu palju lihtsaid inimlikke probleeme. Kõrgtasemel psühhoteraapiat neil hetkedel ei vajatudki. Kui hukkus elukaaslane ja laste isa, siis oli inimene selgelt leinas, aga teiselt poolt oli pooleli korteri erastamine, abielu oli sõlmimata ja nüüd lisaks leinale kadus ka igasugune elamispind.
Kriisikeskuse inimesed tegelesid mitme looga, kus abielu oli sõlmimata, aga sündimata lapse isa jäi laeva. Tiiule meenub üks erakordselt keeruline lugu, sest seotud oli kolm riiki: Estoniaga hukkunud isa elas ühes riigis, aga oli teise riigi kodanik, ja tema sündimata lapse ema oli Eestis Eesti kodanik. Ta teab, et see lugu leidis väga ootamatu lahenduse. Nimelt selle hukkunud mehe eksabikaasa leidis õnneks kirja, kus mees oli kirjutanud, et saab uue naisega lapse ja nad kavatsevad abielluda. Ja niimoodi sai see naine tõestada, kes on lapse isa.
/---/
Suure reisilaeva uppumine tundus ebareaalne isegi meremeestele, rääkimata tavalistest inimestest. Ikka taheti uskuda paremat, et kadunud inimesed tulevad tagasi. Kohe järgmisel päeval hakkas levima absurdne jutt, et mitmele inimesele oli merepõhjas lebavalt Estonialt helistatud.
„Kriisikeskusse tuli naine ja ütles, et temal jäi Estoniale sõbranna, kellel on 14aastane tütar. Ta ei olnud tüdrukut viimastel päevadel näinud ega teadnud, mida teha. Tüdruku kooli ta teadis. Meie töötaja helistas kooli, aga kõik peale koristaja olid juba ära läinud. Koristaja vaatas, kust klassist tüdruk on, ja andis klassijuhataja numbri. Klassijuhataja õnnestus kätte saada ning selgus, et tüdrukut ei ole ka koolis nähtud. Kui koju mindi, siis selgus, et tüdruk oli juba mitmendat päeva üksinda kodus ega julgenud telefoni juurest eemale minna, sest kartis, et ema helistab just siis Estonialt ja ta ei kuule seda kõnet.“
Kui Tallinnasse saabusid esimesed lennukid ellujäänutega, tulid paari tunni möödudes esimesed abivajajad nende hulgast. Umbes tunnise vahega saabus kaks noormeest, kes mõlemad elasid üksi.
„Nad ütlesid, et ei suuda kodus üksi olla, sest laev muudkui upub ja upub. Sättisid ennast meie juurde kuskile nurka pooleldi laua alla külili ja ajasid omavahel juttu.“
Eestis ei olnud 20 aastat tagasi psühholoogidel aimugi, et ka ellujäänud võivad ohvrid olla. Tiiu räägib, et spetsialistide hulgas oli see temaatika tundmatu ja kui esimesed ellujäänud kriisikeskusse tulid, siis meenus kellelegi, et ühes faksis oli midagi ellujääjate kohta kirjutatud. Üks inimene jäi nendega juttu ajama ja teine läks faksist infot otsima ning avastas, et lisaks ellujäänutele mõjutas sündmus tõenäoliselt nende pereliikmeid ja et ellujäänud ei pruugi olla üldse enam needsamad inimesed, kes nädal tagasi.
Tiiu kohtus vanaemaga, kelle tütar pääses laevalt, aga vapustuse järel kaotas võime rääkida ühes kahest kodusest keelest. Ja õnnetuseks unustas ta selle keele, milles oli suhelnud oma kolmeaastase tütrega. Traagika oli selles, et kolmeaastase lapse jaoks tuli küll koju keegi, kes oli ema sarnane, aga kes ei suutnud kõnelda nagu ema. Hiljem selle naise teine keel taastus ja ta sai oma tütrega jälle suhelda.
Pool aastat hiljem vajas abi naine, kelle abikaasa oli pääsenud. Naise mure oli see, et mees on täiesti teine inimene, isegi hääl, liigutused ja puudutused on teistsugused kui enne katastroofi.
„Naisele tundus, et ta ise on hulluks läinud. Kuna mehe käitumist sai objektiivselt vaadelda, siis selgus, et naine ikka ei ole hulluks läinud, vaid mees on väga muutunud. Selliste asjadega harjuda on väga keeruline.“
/---/
„Ma arvan, et kogu kriisijärgne sekeldamine ongi vajalik selleks, et elulisi probleeme assisteerida. Need inimesed, kes seda teevad, peaksid muidugi teadma, mis on šokiseisundis inimese vajadused ja mis pärast hakkab juhtuma. Esialgu ei olegi võimalik aidata. Aidata tähendaks osa valu või leina ära võtta, aga seda ei saa psühholoog teha. Psühholoog on surrogaat, kes sobib juhul, kui päris inimesi ei ole. Meie pered on väikesed ja sellepärast on vahel seda surrogaati vaja, et mitte päris üksi jääda. Kõigepealt tuleb aga nutta ja halada oma lähedastega ja lähedastele.“
Estonia õnnetuse järel oli hoiatavaid näiteid, kui emotsioone ja tõde lähedaste eest varjati. Üks vanaema ei suutnud oma kümneaastasele lapselapsele rääkida, et ema on surnud. Ta ütles, et ema ei olnudki selle laeva peal. Ometi ema ei tulnud ega tulnud koju. Meremehest isa pidi koju saabuma alles mitme kuu pärast, aga vanaema otsustas, et kui isa tuleb, las siis tema räägib. Aga laps vaatas televiisorit, luges lehti ja koolis kõik rääkisid Estoniast. See laps pidi nii raskes olukorras ise jõudma tõdemuseni, et ema on surnud ega tule enam tagasi. Kui see talle kohale jõudis, ei saanud ta sel teemal vanaemaga rääkida.
Pool aastat hiljem oli kannatanute olukord teistsugune kui nädal või paar pärast laevahukku. Neil, kellel olid alguses traumeerituse tunnused, arenes suveks välja traumajärgne stressihäire. Eesti psühhiaatrid tol ajal sellist diagnoosi ei kasutanud. Diagnoosiks pandi kas depressioon, ärevushäire või foobia. Maailmaski ei olnud veel väga head raviviisi ning Eestis ka ei osatud midagi ette võtta.
"Mingis osas oli see abitu pealtvaatamine, et kas tõesti ongi nii, et kui vähk võib hävitada keha, siis traumajärgne stressihäire võib niivõrd hävitada vaimu, et inimese elu kaob nagu liiv näppude vahelt ja midagi ette võtta ei saagi. Tekkis ka esimene selge arusaam sellest, et see ei ole ainult hingehäda, vaid samas ka kehaline haigus. Väga raskes masenduses leinajate hulgas oli olnud paar surmajuhtumit südame tõttu ja mitu inimest oli vähi saanud. Hiljem tehtud uuringud laias ilmas ongi näidanud, et psüühilised sümptomid on veepealne osa. Kuna tugev stress lülitab immuunsüsteemi välja, siis kasvajad hakkavad vohama. Teine riskigrupp on südame-veresoonkonna haigusi põdevad inimesed.“
Inimene ei ole loodud pika stressi talumiseks. Kui mõistus ei suuda toimuvat töödelda, sest seda on liiga palju, siis ei hakka stress kehas leevenduma. Kõnelemist peetakse kasulikuks, sest see aitab ajust ära koristada ka selle, mis šoki ajal on ladestunud. Aga üks viiendik inimesi ei mõtle sõnade abiga, nad mõtlevad muul viisil.
„Näiteks üks päästjana töötava mehe abikaasa on rääkinud, et kui mehel on väga ränk juhtum, siis koju tulles läheb ta kõigepealt kuuri alla ja võtab lahti näiteks kombaini heedri, puhastab kõik viimseni ära ja paneb uuesti kokku. Sinnamaani ta ei räägi mitte üht sõna. Siis tuleb tuppa ja küsib, kas süüa ka midagi on. Siis on ta selge ja klaar. Just mehed korrastavad mõtteid muul viisil, mingi tegevuse käigus.“
Sageli piisab suhtlemisest ükskõik kellega, kui see toimub inimlikult heas keskkonnas, olgu need kas või ametnikud, kellega on vaja igasuguseid asju ajada.
„Tavaline inimlik suhtlemine aitab isegi rohkem kui psühholoog, sest kui inimene läheb psühholoogi juurde, siis ta teab, et tal peab midagi viga olema. Kui ta teeb normaalseid protseduure, siis ei ole vajadust endale silti külge kleepida.“
Tiiu ütleb, et omal kombel oli see isegi hea, et Eestis ei olnud mingit väljatöötatud organisatsiooni ega plaani, sest intuitiivselt tegutsesid nad nii, nagu praegu ka maailmas õigeks peetakse. 1994. aastal aga arvati maailma psühholoogias, et kui peres on leinajuhtum, siis on vaja eraldi leinaterapeuti.
„Leinaterapeut lõhkus ära loomuliku paranemisprotsessi. Loomulik on see, et lähedased inimesed nutavad üksteise najal ja räägivad üksteisele olulisi asju, aga kui nad selle asemel räägivad leinaterapeudile, siis nad saavad lähedaseks leinaterapeudiga, mitte omavahel. Kuna meil ei olnud leinaterapeute kuskilt võtta, siis me jätsime nad lihtsalt ära. Me põdesime selle pärast kaua, et ei saanud peredele võimaldada ihupsühholoogi, aga tagantjärele vaadates oli nii parem.“
Mõni nädal pärast Estonia hukku korraldas Vabariigi Valitsuse juurde loodud ajutine psühhosotsiaalse rehabilitatsiooni töörühm ellujäänute päeva. Olümpia hotelli tuli kohale üle viiekümne inimese.
„See oli esimene kord, kus paljud üksteist uuesti nägid ja mulle tundus, et inimestele oli tähtis kokku saada nendega, kellega oldi koos kriitilised tunnid. Aga nad ei olnud mere peal ju visiitkaarte vahetanud, pime oli ja nad ju ei tundnudki üksteist. Üks naine tuli mu juurde ja ütles, et ta väga tahab üles leida selle mehe, kes ta päästis. Et see oli pikk noor mees, tal olid väga külmad paljad jalad ja ta rääkis eesti keelt. See oli ainuke info. Päeva lõpuks ma sain aru, et nad olid teineteist üles leidnud. See päev lõppes niimoodi, et inimesed olid tekitanud juturongi ja rääkisid omavahel juttu. Spontaanselt tehakse neid asju, mida kõige rohkem on tarvis teha.“
/---/
Estonia huku kaudseteks kannatajateks osutusid ka kriisikeskuse vabatahtlikud. Tiiu tunnistab, et enamik põdes läbi mõne kurja haiguse, lähedased kaebasid isiksusemuutuste pärast, kellel oli lühem, kellel pikem mõistliku elamise ja töövõimetuse periood. Tiiu ise ei suutnud mitu aastat läbielatust rääkida.
Pärast Estonia uppumist soovitas Euroopa psühholoogide ühendus tungivalt lisada kõikidesse psühholoogia õppekavadesse üle Euroopa kriisisekkumise kursus. Nõnda lülitus see aine ka Tallinna Ülikooli õppekavadesse. Eestis arenes välja Laste ja Noorte Kriisiprogramm, mille tegevus algas 1995. aasta suvel, kui korraldati esimene laste leinalaager.
„Suurte õnnetuste ja katastroofide järel kalduvad inimesed keskenduma kõigele halvale, mis on juhtunud. Ekstreemsed olukorrad aga toovad inimestes välja väga palju helget, millest nad tihti ise teadlikudki ei ole. Tunnen siiamaani suurt lugupidamist paljude inimeste suhtes, kellega selle õnnetuse kaudu tuttavaks sain, ning vaatan paljudele neist alt üles. Üks omaette teema psühholoogias kannab inglise keeli nimetust posttraumatic growth. Eesti keeles võiks seda nimetada traumajärgseks arenguhüppeks: läbi elatud kogemused, kui nad on inimese enda jaoks läbi elatud ja omaks võetud, toovad kaasa isiksuse küpsemise. Rahvatarkuski ütleb, et mis ei tapa, teeb tugevaks.“
Einar Ellermaa, Inge Pitsner "Estonia inimesed", kirjastus Pilgrim
